Jahiaasta erineb kalendriaastast, mis algab jaanuariga ja lõpeb detsembriga. Jahiaasta astub ühte sammu loodusega. Veebruariga lõpeb eelnev ja märtsiga algab uus jahiaasta.
Eestis ei lange jahiaasta kokku kalendriaastaga. Jahiseaduse järgi kestab jahiaasta 1. märtsist järgmise aasta veebruari viimase päevani. Selline korraldus põhineb looduslikel protsessidel. Koos jahiaastaga lõpeb ka jahihooaeg, sest kevadel on enamikel ulukitel aeg, kui tuleb hoolitseda järelkasvu eest. Tegeletakse noore põlvkonna ilmale toomisega ja selle kasvatamisega. Sellel ajal enamikele ulukitele jahti ei peeta.
Jahiaasta alguses tehakse kokkuvõtteid möödunud hooaja küttimistulemustest ja esitatakse vajalikud vaatlusandmed ja muu statistika. Nii näiteks saadetakse hiljemalt 20. märtsiks Keskkonnaagentuurile jahistatistilise aruanne. Möödunud jahiaasta küttimisstatistikat analüüsib Keskkonnaagentuur ja juuni lõpus antakse välja „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus“. Selle põhjal lepivad maakondlikud jahindusnõukogud kokku sõraliste küttimismahud.
Alates 1. märtsist võib tulenevalt seakatkust jätkuvalt küttida metssiga, mis koos võõrliikide, kähriku ja mingiga on aastaringselt kütitav uluk. Kuni 15. aprillini kestab koprajaht ning alates 15. aprillist võib küttida hallhüljest. Suvine jahihooaeg saab alguse 1. juunil sokujahiga. Ajujaht suurulukitele algab sügisel ning alates 1. oktoobrist võib jahti pidada koertega. Jahikalendri leiab EJSi kodulehelt.
Jooksva aasta on Eesti Jahimeeste Seltsi juhatus nimetanud kogukondlikult koos maaomanikuga aastaks.
