Ulukite ülemäära suureks kasvanud hulk on põhjustanud Eestis palju probleeme, kuid vastutust ei taha keegi võtta.
Kõige ilmekam näide hooletust suhtumisest ulukite arvukusse on Eesti seakasvatusele Aafrika katku tõttu tekkinud kahju ja sellest põhjustatud töökohtade kadumine, kirjutab Maaleht tänases paberlehes.
See, et seakatk läheneb naaberiikidest, oli päris pikka aega teada, aga operatiivse sekkumise asemel lasksid olukorra eest vastutajad kõigel isevoolu teed kulgeda.
[–] Korraldamatuse näiteks on ka see, et šaakalikahjustusi lambakasvatusele ja nugiste rüüstamisi mesilates ei kompenseerita. Aga nugised põhjustavad mesindusele isegi suuremat kahju kui karud, keda pidavat Eestis jahimeeste hinnangul olema 900.
[–] Ulukikahjuse korvamisse riik ei sekku. Selle peavad omavahel lahendama maaomanik ja jahipiirkonna kastaja ehk jahiselts. Tihtipeale ongi probleem selles, et jahimehel ei õnnestu maaomanikuga lepingut sõlmida. Peamiselt seepärast, et omanikku ei ole lihtsalt võimalik tuvastada.
Eestis on 324 jahipiirkonda, iga piirkond keskmisel 10 000-12 000 hektarit ja piirkonnas on u 500-1300 maaomanikku. Abiks oleks muidugi üldine andmebaas, et jahimehed ja maaomanikud üksteist võimalikult kiiresti leida oskaksid.
[–] Probleeme tekitab ka see, et täpset ulukite arvu ei tea keegi, piir Venemaaga on avatud.
[–] Möödunud aastal tekitasid ulukid riigimetsale kahju 536 hektaril. Kahjud sadades tuhandetes eurodes võetakse meie ühisest eelarvest, kus raha alati napib. Kas ei tuleks ulukite arvu vähendada mõnekümne protsendi võrra? Siis oleks nende tekitatud kahju ligikaudu samavõrra väiksem. Rebased ja põdrad tungivad linnadesse, sest metsas ei jätku nendele ruumi.
[–] Eestis on ligikaudu 14 000 jahimeest, lisaks saabub aastas u 5000 jahituristi. Operatiivseks tegutsemiseks võiks luua mõne kutselise kütibrigaadi, kes oleks vajaduse korral valmis ka öösel tegutsema.
Loe edasi tänasest Maalehest.
