Maailma jahimeeste katusorganisatsioon CIC korraldas 2.–5. maini üldkoosoleku Namiibias.
CIC on maailma jahimeeste katusorganisatsioon, mille liige on EJS alates 1992. aastast. Sellest ajast alates on osaletud liikmete üldkoosolekutel ehk peaassambleedel. Sellel aastal saadi kokku Nabiibia pealinnas Windhoekis. Eesti delegatsiooni kuulusid EJSi president Margus Puust ja tegevjuht Tõnis Korts. Assamblee ja sellega seotud jahinduskonverents toimus 2.–5. maini. Meie delegatsiooni osalemist toetas Keskkonnainvesteeringute keskus.
Esimene päev pühendati riigidelegatsioonidele ja pressikonverentsile
Esimesel päeval päeva esimeses pooles istusid koos CIC liikmed riiklikud delegatsioonid. Eestis pole veel riiklikku delegatsiooni moodustatud, nagu näiteks Soomes. Eesti liikme õigusi esindab EJS.
Päeva teine pool kulus traditsiooniliselt pressikonverentsile ja CICi nõukogu koosolekule. Pressiinimesi oli kohal viiekümne erinevatest riikidest üle maailma.
Teisel päeval toimus konverentsi avatseremoonia
Teise päeva hommikul toimus ametlik konverentsi avatseremoonia. Avakõned pidasid CICi president George Amman ja Namiibia keskkonna- ja turismindusminister Pohamba Penomwenyo Shifeta.
Seejärel toimusid mitmed huvitavad sõnavõtud, millest värvikaim oli CICi poliitika ja seadusloome divisjoni asepresidendi Kanada päritolu Shane Mahoney oma. Tema põhisõnum oli, et „tähtsaim on looduskaitse“ (ingl k “put the conservation first”). Ta selgitas, et tegelikult ei tea toimivaid looduskaitse lahendusi maailmas täpselt mitte keegi. Liigid surevad välja, pinnas on rikutud ja selle osa suureneb. Looduslik maailm hävib. See pole oluline, et keegi kuskil elab keskkonnas, kus on olukord parem. 40% putukatest on hävinenud. 30 aasta jooksul on 75% putukate biomassist vähenenud. 96% elusorganismidest on inimesed ja koduloomad ning metsloomi on kõigest 4%. Kõik saavad aru, et hävitame seda loodusväärtust jahimeestena. Praegu on õige aeg rääkida sellest, et meie tegevuses tuleb looduskaitse seada esikohale. Loodukaitse on alati käinud käsikäes säästliku kasutusega. Paljud toetavad jahindust kui looduskaitse osa. Kogukonnale tuleks aga selgitada, miks see nii on.
Kohe tekib probleem, et pole piisavalt ressurssi, et selgitustööd läbi viia, aga fokuseerime muule. Räägime sellest, et oleme võimelised väga palju tegema, kui tahame. Kui palju on jahimehed panustanud kaduvate liikide jaoks, pole täpselt teada, sest alati igal pool kõikidesse liikidesse ei panustata. Jahimehed ei räägi sellest ja avalikkus küsib, et miks. Jahimehed räägivad alati, et tuleb suhelda arvude ja märkide abil, aga märgid näitavad, et kõik on hävimas. Nt Põhja-Ameerikas toetatakse jahilubade müügi kaudu looduskaitset, samuti kaitsealasid.
Shane Mahoney sõnul ei saa ennast n-ö verise ahvi pea kaudu reklaamida, inimesed ei usu seda. Samas teeme suure vea, kui paneme ühte patta kõik jahivastased. Mahoney sõnul kasutatakse jahivastaste iseloomustamiseks tihti sõna rämps, kellega ei pea tegelema. Tema soovitab selle mõiste elimineerida. Näiteks tõi ta oma õed, kes ei toeta lõvijahti Aafrikas, aga toetavad jahti kui sellist üldiselt. Seega ei tohi neid ühte patta panna, võima kaotada olulisi liitlasi.
Jahindust tuleks rohkem ühiskonnale tutvustada
Tuleks leida võimalus selgitada, miks jahindus ja jahipidamine on kasulik. Jahimehed kardavad täna, et saavad kriitika osaliseks, mis on asjata. Lihunikud on paljudes kohtades respekteeritud ja ka lehmakasvatajad jäävad kõrgelt hinnatuks. Kuna ka jahimehed hukkava loomi, siis ei saada aru küti empaatiast loomade vastu. Mahoney sõnul tuleks sellega tegeleda. Lasutama saab kõiki näiteid jahikogukonnas, kes midagi head teeb. Seda tuleb tutvustada ja reklaamida.
Inimesed peaksid jahimehi märkama ja aru saama, et jahimehed hoolivad loomadest ja loodusest. Palju kasulikku tuleb meile sellest, mida teeme. Seda peaksime ühiskonnale näitama ja tutvustama. See on suur töö, et sõnum edasi anda. Jahindust tuleks tutvustada viisil, mis on kõigile arusaadav. Meil on võimalus ka seda kaasajastada.
Montana ülikooli professor L Scott Mills USAst rääkis aga, kuidas jahindus toetab nende ühiskonda. Jahindus annab olulise osa maksutulust riigile. Samuti tegid nad jahinduse teemalise postmargi.
Seejärel toimus paneeldiskussioon. Ronald Regan, USA metsiku looduse ja kalanduse agentuuride assotsiatsioonist, tahaks näha jahinduse osas kiiremat arengut.
Liikmete koosolekul vaadati üle möödunud tegevused ja tutvustati uusi
CICi pidas seejärel liikmete koosolekut. CICi president Georg Aman tutvustas kampaaniat „Üks euro iga jahimehe kohta“. Saadavat tulu soovitakse kasutada CICi jahinduse tutvustamiseks ja vajalike tegevuste läbiviimiseks. Sellega on ühinenud juba Ungari ja Lihtenstein. Euroopa jahimeeste organisatsioon FACE toetas algusel seda initsiatiivi, aga siis loobus.
CICi tegevjuht Tamas Margescu kutsus aga kõiki Ungarisse jahinduse maailmanäitusele „Loodusega üks“, mis toimub 2021. aastal Budapestis.
CICi president ja tegevjuht esitasid eelmise aasta tegevuse ülevaate. Ülevaade oli saadaval liikmetele ka paberversioonil. Liikmed toetasid ühehäälselt tehtut ja tunnustasid büroo ja juhtkonna tööd.
Pärast seda rääkis Ladina-Ameerika päritolu dr Ramon Perez-Gil Salcido Mehhikost sealsest jahist, millele järgnes paneeldiskussioon. Seal osales ka WWFi esindaja Diego Fernando Amorocho Lianos, sealse liigikaitse programmi koordinaator. Paneelil arutati, kuidas rahvuslikud ulukiressursid saaksid paremini ja säästlikumalt majandatud. Loomaõiguskaitsjad on kogu jahipidamise vastu. Looduskaitsjad ei ole samad mis loomaõiguskaitsjad. Nemad mõnda jahti pooldavad.
Samuti arutati kuidas jahinduskorraldusse kaasata erasektorit. Jahimehed kuuluvad valdavalt erasektorisse ning saavad hästi aru selle huvidest. Mõnel maal on ettevõtlussektor väga proaktiivne. Nt meedia on jahimeestele strateegiline partner, keda tuleb tegevustesse kaasata. meedia kaudu saab suhtumist sotsiaalses sektoris muuta. Kommunikatsioon on ainuke tee, kuidas erinevad inimgrupid saaks ühendada.
Kolmas päev keskendus jahindusteemalistele paneeldiskussioonidele
Kolmas päev algas Euroopa paneeldiskussiooniga. See oli huvitav ja saal oli rahvast pungil. Esiettekande tegi Norra loodusuurimise instituudi teadur dr John Linnell. Lisaks temale osalesid FACE president rootslane Torbjörn Larsson ja Euroopa parlamendi (EP) esindaja Karl Heinz Florenz, kes on pärit Saksamaalt ja olnud Europarlamendi liige juba 30 aastat. Larssoni sõnul on praegune olukord selline, et Brüsselis on üks jahilobitöötaja 40 jahivastase kohta. Loomaõiguslaste arv kasvab kiiresti ja nad on hästi finantseeritud.
Florenz tutvustas jahimeeste ja maaomanike ühist europarlamendi intergruppi ning rääkis selle tööst relvadirektiivi osas, mis alguses oli täiesti ebaadekvaatne. Päras lobitööd on see olukord muutunud paremaks. Ta rõhutas, et on äärmiselt oluline koostöö igal tasandil. Ta selgitas, et EP-s tahetakse Aafrika trofeejahti peatada ning jahivastaseid MTÜsid tekib juurde iga päev.
Florenz väitis, et kui Euroopa tasandil ei toetata jahindust, siis kaotame. Jahimehed peaksid aga olema kogu aeg pardal. Florenz kutsus tegutsema kohe. Samuti tuleb mõjutada EP komisjone. Samuti selgitas ta, et jahimehed on reeglina hästi haritud, mistõttu tuleks see enda heaks tööle panna.
Mida saavad jahimehed teha ja muuta oma tegevustes, et neid rohkem aktsepteeritakse. Larsson tõi näiteks Hollandi. Jahimehed ei suhelnud varemalt kogukonnaga ning jahindus sattus täielikku madalseisu. Tänaseks on nad olukorrast välja rabelenud ning fokuseerivad tegevusi ühiskonnale. Inimesed hakkasid ka seejärel jahinduse olulisust mõistma. Jahivastaseid ei muuda, aga ühiskonna suhtumist küll. Larsson soovitas fokuseerida tegevusi ja infot suuremale osale kogukonnast. Iga jahimees saab seda teha.
Missugust koostööst saaksid jahimehed teha, et liikuda edasi. Torbjörn Larsson väitis, et jahi-, põllu- ja metsamehed on kõik samal poolel ning omavad samu väärtusi. Tõi näiteks põdra, kes ei ole metsa vaenlane.
Karl-Heinz Florenz oli mures uue metsapoliitika pärast. Samuti ka uue haridussüsteemi pärast. Metsameestele soovitab alati kaasa tulla ja oma lugu selgitada. See aga eeldab strateegiat enne, kui tegutseme.
Mida saavad jahimehed teha, demonstreerimaks tegelikku hoolt maakasutuse ja bioloogilise mitmekesisuse vastu.
Tornbjorn Larson kirjeldas Rootsi jahimeeste tegevusi. Nt pakkusid nad 10 restoranile põdraliha ning eesmärk oli pakkuda 5000 taldrikut liha. Kõik tahtsid süüa põdraliha. Sellest said nad raha ja 4 aastaga pakkusid üle 1 mln taldriku põdraliha. See tähendab, et jahimehed peavad aktsepteerima ning arvestama linnastumist ja globaliseerumist. Meil on see arusaamine loodusest ja selle toimimisest olemas ning peame seda kogukonnaga jagama.
Toimus ka Aafrika-teemaline paneeldiskussioon
Aafrika imetajate hetkeseisust rääkis ÜRO Keskkonnaprogrammi UNEP esindaja Julian Blanc. Tema ettekande sisu oli, et muutused ei ole olnud väga drastilised.
Johnson Ndokosho, Aafrika keskkonna- ja turismiministeeriumist, selgitas, et nad taotlevad nii looduskaitset kui ka säästlikku looduskasutamist. Nad uurisid trofee- ja lõvijahti, aga ka fototurismi riigis. Selgus, et tihti väärtustavad inimesed rohkem loomade kui inimeste elu. Oluline on aga kooseksisteerimise võimaldamine. Tõi näiteks Cessile juhtumi, kus kiskja sõi lapse ära.
Ndokosho selgitas, et ei ole võimalik ainult metsloomi kasvatada kuni on neid kõik kohad täis. Ta väitis, et inimesed elavad koos ressursiga ning peavad sellest kasu saama. Samuti tulev mujalt teisi, kes soovivad sellest osa saada. Namiibia loodusfondi tegevjuhi Angus Middletoni sõnul on väljakutse selles, et kohalikel on võimalik teha elu elamisväärseks ja kasulikuks.
Zimbabwe rahvusparkide peaökoloog Rose Mandisodza-Chikerema sõnul on Zimbabwe Aafrikas suuruselt teine elevandimaa. Ta väitis, et ühe ööga võib loom kogu oma kasvatatud saagi kaotada. Kui looduses elamisest ei ole kasu, siis inimesed hakkavad loomi mürgitama ja hukkama. Rose sõnul tehakse täna otsuseid eemal – Euroopas ja Ameerikas, aga ka kohalikke on vaja kaasata. Kui kohalikud kogukonnad jäävad otsuste tegemisest kõrvale, siis tegutsevad omaette. Inimesed peaksid tolereerima metsikut loodust, see ei tohi tekitada ainult kahju, väitis Rose.
Rohelised teevad kuskil Ameerikas või Euroopas otsuse – ei trofeejahile. Diskussioonis tekkisid küsimused nagu, kes on see isik, kes teeb seda, millest tal arusaamist pole ning kus ta võtab endale selle õiguse. Rose sõnul tuleb üksteisel külas käia ja vaadata, mida üks või teine teeb. Siis saaks ümarlaua taha istuda ja asju arutada. Tema arvates tuleks aru saada, et tegutseda tuleb eelkõige loomade heaolu nimel.
Johnson Ndokosho arvates tahavad paljud teha poliitikat ja otsuseid. Kui väljast pannakse ainult keelde mida ei tohi jahinduses teha, siis muutub säästlik majandamine võimatuks. Eesmärk peab olema kooseksiseerimine.
Julian Blanci sõnul on inimestele vaja anda võimalus määrata oma saatus. See on elementaarne kaasamine, mis täna Aafrikas ei toimi. Rose sõnul aga ei saa nemad minna Brüsselisse, ent seal saavad olla nende agendid.
Jahimehed peaks küsima, palju tulu läheb kohalikule kogukonnale. Siis saab kodumaale naastes öelda, see liha läheb koolile, elanikele jne. Peab olema selge, kuhu midagi läheb. Johnsoni sõnul on kogu info neile kättesaadav. Ta kinnitas, et ametnikud ei pane looduskaitse raha kõrvale, vaid kasutavad seda õigesti. Julian lisas, et salaküttimine algab, kui seaduslik küttimine lõpeb.
Rose rääkis, et Lõuna-Aafrikas kasvab kiirelt kaelkirjakute arvukus. Paljud väljaspoolt ütlevad, et asjad lähevad hästi. See aga ei lahenda probleeme. Rose sõnul on vaja kõikehõlmavat strateegiat, mis arvestaks kõigega.
Juliani sõnul need roheliste MTÜd ei lähe kuhugi ära, neid tuleb järjest juurde. Me peame nendega elama ja harjuma koostööd tegema.
Angus väitis, et kui eurooplastel on kell, on aafriklastel aeg. Kui räägime säästlikust kasutamisest, siis peame rääkima mitte ainult trofeejahist, mis seda ohustab. Ka fotojaht võib ohustada. Seega tuleks tema sõnul rääkima täpsemalt.
Namiibia jahimeeste seltsi kaitsekorraldaja Lizanne Nei sõnul pole meie keel õige. Räägitalse ainult kaitsekorralduse keeles, aga tuleks rääkida ka ökonoomika keeles. Nei väitis, et tuleks näha asju ja maailma nii, et ressursi väärtused saaksid ka ökonoomika väärtusteks.
80% Namiibia ulukitest on väljaspool rahvusparke. Aafrikat mõjutavad otsused baseeruvad aga võõrastel uurimistel väljapool Aafrikat. Kohalikele tuleks anda võimalus otsustada. Nt Botswana elevandijaht välisel survel peatati. Kui sa vaatad ainult ühte ökosüsteemide teenuse osa, siis see pole õige, tuleb kogumit vaadata. Suu tähtsus on omandil. Otsused võetakse vastu mujal ja see laostab kohalikke.
Neljas päev pühendati rändlindudest ja naisküttidest
Neljandal päeval räägiti Aafrika rändlindudest. Huvitava ettekande Aafrika olukorrast lindude osas tegi dr Jacques Trouvilliez, kes on Aafrika-Euraasia veerändlindude kokkuleppe täidesaatev sekretär. Tema ettekandes oli näha, kuidas mõjutavad põllu- ja metsamajandus, aga ka veekasutus jm tegevused rändlinde.
Edasi toimus CICi naisküttide konverents. Paralleelselt istus teises saalis CICi jahitrofeede töögrupp, kus arutati, kuidas muuta trofeede hindamine rohkem sõltuvaks looma vanusest.
Namiibia jahisafari esindaja Marina Lamprecht näitas põnevat filmi küttimisest, kus päeval küttisid uluki ja õhtul sõid seda ning järgmine päev viisid kütitud liha kooli. Lapsed said seda süües vajalikku proteiini. Lamprecht soovitas seda vaatama tulla, et aru saada kuidas käib tegelik elu Aafrikas. Tavaline turistide ekskursioon läheb kogukonnast mööda, aga jahimehed suhtlevad kohalikega. Trofeejahiorganiseerijad aitavad lapsi ja koole. Tänu sellele, et jahimees suhtleb, aitab ja annab ulukiliha lastele, austatakse tema maaomandit ning seal ei ole salaküttimist. Trofeejahikorraldus on parim töökoht Aafrikas.
Edasi tutvustas oma jahindusprojekti 15-aastane tüdruk Adriana Sojakova Slovakkiast. Ta tegi põneva uurimistöö ja tahab saada jahimeheks. Peamine väljakutse on kaitsta loomi ja loodust. Ta selgitas, et kus loomad saavad elada täna seal saavad inimesed elada homme.
Lõputseremoonial võeti vastu uusi liikmeid ja jagati tunnustusavaldusi
Seejärel toimus peaassamblee lõputseremoonia, kus võeti vastu uusi liikmeid ja jagati tunnustusavaldusi. Päras autasude kätteandmist toimus liputseremoonia. See on CICi traditsioon, kus CICi lipp antakse üle järgmisel aastal toimuva peaassamblee organisaatoritele.
Järgmise aastal toimub 67. pea-assamblee Riias ja seda korraldavad kõik kolm Balti riiki koos. Enne lippude sissetoomist ja üleandmist näidati Balti riike tutvustavat ühisvideot, kuhu olid oma panuse andnud kõiki kolm riiki. Videot saab vaadata SIIT.
Tseremoonial mängiti Eesti, Läti ja Leedu hümni ja sisse kanti kolme riigi lipud. Eesti lippu kandis EJSi president Margus Puust, Läti lippu FACE Balti asepresident ja Läti jahiseltsi esindaja Linda Dombrovska ja Leedu lippu kandis leedukate volituse alusel EJSi tegevjuht Tõnis Korts.
