Kütid lasid lõppenud hooajal Eestis 20 hallhüljest, mis on 38 looma vähem kui keskkonnaamet lubas.
Aastaga lõppenud hooajal võis küttida 58 hüljest, kuid lasti 20, selgub keskkonnaameti statistikast. 19 looma lasti Liivi lahes ja üks Soome lahes. Hülgeid võib Eestis küttida alates 2015. aastast ja esimesel aastal kütiti kümme looma. 2016. ja 2017. aastal lasti hülgeid vastavalt kümme ja kaheksa. 2018. aastal lastud 19 hülgega küttimine kahekordistus.
Kihnu jahimeeste pealik Evald Lilles ütles BNS-ile, et 38 lubatud looma küttimata jäämise põhjus on ebaõnnestunud hülgejahikorraldus. “Kõik need kohad, kus hülged asuvad, on täna looduskaitse alla võetud, mis teeb nendele jahipidamise võimatuks,” ütles Lilles. “Kui riik soovib ka tegelikult, et hülge arvukust reguleeritaks, tuleks hülgejahiregulatsioon ka jahindusekspertide pilguga üle vaadata.”
Merebioloog ja hülgeuurija Mart Jüssi ütles BNS-ile, et hülgekütid hakkavad juba unustama kuidas ja milleks Eestis neid hülgeid kütitakse ja lisas, et ikka hasardi ja spordi pärast.
“Muidugi on kohti kus nad on lihtsamalt ligipääsetavad, täna peab hülge tabamiseks tõsiselt pingutama,” märkis Jüssi. “Aga pingutama peabki, jahipidamine mereloomadele ei ole midagi enesestmõistetavat ega vältimatult vajalikku.”
“Looduskaitse alla võetakse põhjusega, mitte kiusu pärast, kahjuks jääb sageli see põhjus kohalikul tasandil segaseks, aga tuleb kaugemale püüda vaadata,” rääkis teadlane. “Miski nurk peab looduses ju ka loomade jaoks olema, kus nad saaksid end turvaliselt tunda. Kummaline küll, aga enamus merest seda ei ole. Riigi nimel ma rääkida ei oska, sest kes see riik siis ongi, kes midagi tahab. Aga kindel on, et hüljeste arvukust reguleerida ei taha enam keegi. Need katsed kui seda tehti, lõppesid üpris koledate tagajärgedega hüljeste ja tegelikult ka inimeste jaoks. Tänapäevaks on aru saadud, et uljad plaanid jõgesid keerata ja loomaliike jalust koristada on suuresti selle oksa saagimine kus inimkond ise istub. Hüljeste “arvukuse reguleerimine” tähendab tegelikult massimõrva, kõrvalseisjate karistamist oma oskamatuse eest loodust mõistlikult majandada. Millistele teadmistele see tegevus tugineb?”
Merebioloog ja hülgeuurija Ivar Jüssi on BNS-ile öelnud, et seni kuni kvoodi piirini küttimine ei lähe, pole küttimisega probleemi.
Jüssi rääkis, et kogu Läänemere hallhüljeste asurkond on olnud viimastel aastatel stabiilne. See ei kasva, sest kalanduse kaaspüük, poegade kõrge suremus soojadal talvedel, samuti ka küttimine Soomes ja Rootsis mõjutab oluliselt. Kogu asurkonna arvukuse kohta 2018. aasta andmeid ei ole, sest Soome otsustas loenduse sel aastal vahele jätta, kuigi nende vetes on loenduse ajal umbes kolmandik kogu asurkonnast.
Eesti vetes elab stabiilselt ka umbes tuhat viigerhüljest.
“See stabiilsus ei ole hea, sest ilma küttimiseta peaks asurkond kasvama, kui muud asjaolud – salaküttimine, kalapüünistes hukkumine, poegimise ebaõnnestumine soojadel talvedel, võimalikud tervisehädad – kõrvale jätta,” rääkis ta. “Ilmselt need “muud asjaolud” ongi määrava tähtsusega, samas iga asjaolu olulisuse hindamiseks teadmist pole. Soome lahe viigrid Eesti vetes on niinimetatud Venemaa hulkurid. Kohalikke pole enam. Liivi lahe ja Väinamere tüübid on “kohalikud”, kes käivad aegajalt piiriüleselt lätlaste kilu ja räime söömas.”
Erinevalt viigritest ei saa hallhüljeste puhul rääkida Eesti asurkonnast, sest nad liiguvad pidevalt terve Läänemere ulatuses.
Hallhülgeid tohib Eestis küttida alates 15. aprillist aasta lõpuni.
BNS
