Metsikute huntide ja kodukoerte hübriidid on meil tõenäoliselt tavalisemad kui arvatagi oskame. 16. novembril Tartu ülikooli zooloogia osakonnas doktoritööd kaitsnud Maris Hindrikson leidis doktorantuuri jooksul Eestist kuus hundi ja koera hübriidi.
Eesti huntide geneetiline mitmekesisus ületab mitmete teiste Euroopa populatsioonide omi ja siinsete huntide geneetiline panus ulatub kuni Poolani välja, vahendas ERR.
Põhjuseid huntide suhtes poolehoidu näidata on mitmeid: kaasaegne hunt (hea termin eksole) ei ole enam arulage murdmismasin, vaid plastiline, keskkonnaga kohanev, sotsiaalne ja tark loom, kes on õppinud elama koos inimesega. Euroopalik lähenemine suurkiskjatesse tähendab seda, et loomi ei eraldata tarade ja aedikutega inimestest, nii nagu seda tehakse Aafrika savannides, vaid kiskjad on osa meie maastikest. Hunt on heaks näiteks selle kohta, et suudab hakkama saada nii Kesk-Euroopa tihedalt linnastunud maastikul kui ka sügaval põlismetsades.
“Euroopa hundipopulatsioonides esinevat geneetilist variatiivsust uurides saime teada, et populatsioonid mõjutavad üksteist kuni 850 kilomeetri raadiusega alal. Ehk siis kui kaks rühma asuvad teineteisest näiteks 1200 kilomeetri kaugusel, siis geneetiline vastasmõju puudub, kuid kui see vahemaa on väiksem kui 850 kilomeetrit, siis toimub geenisiire tänu hundi liikuvusele,” selgitab Hindrikson.
Eestis olidki just jahimehed need, kellelt laekus esimene info võimalike huntide ja koerte hübriidide kohta, kirjeldab Hindrikson, kuidas hübriidide uurimise teema alguse sai: “Läänemaal küttisid jahimehed hundid, kes olid ebatüüpiliselt tumeda või kollaka karvastikuga ja kahtlustati, et tegemist on hübriididega. Kui vaadata hundi ja koera hübriidide pilte, siis mõned on ikka väga koera moodi, kuid teised sarnanevad pigem hundiga.”
Loe lähemalt ERRist.
