Selleaastane õppereis viis eesti jahimehed tutvuma Portugali kui jahimaaga ning jahindusega.
EJS-i juhatuse liikme ja ühe õppereiside korraldaja Jaanus Põldmaa sõnul oli Portugali jahindus meile seni tundmata ja see oli ka põhjuseks, miks sellise sihtkoha valisime. „Tundub, et selline õppereisi formaat sobib jahihuvilistele ja kui algusaastatel tuli tööd teha, et grupp täis saada, siis nüüd on vastupidi. Tundub, et meie inimestele on huvitav omandada uusi jahinduslikke teadmisi ja kogemusi teistelt riikidelt. Samuti pole vähetähtis omavaheline suhtlemine samu väärtusi jagavate inimeste vahel. Loomulikult kuulub iga jahireisi juurde ka asukohariigi ajaloo ja kultuuriväärtustega tutvumine,“ lisas ta.
Õppereis kestis kokku nädala, 25. septembrist kuni 1. oktoobrini.
Reisil kohtuti Portugali jahimeeste seltsi (FENCAÇA) presidendiga Jacinto Amaroga ja tema kolleegi Paula Simoesiga. Samuti käidi ühel päeval Vila Viscosas asuvas Portugali suurimas jahindusmuuseumis.
Veel külastati Portugali praeguse jahindussüsteemi kõige vanemat jahiala, mis asub Ciborros. Seal võttis meid vastu Portugali jahiseltsi president koos kaaskonnaga. Ta tutvustas meile Portugali jahindust ja selle põnevat ajalugu ning võõrustas meie delegatsiooni lõunaga. Osal seltskonnast oli võimalus sõita neliveoliste jahiautodega ja tutvuda jahipiirkonnaga lähemalt.
Jahipidamine Portugalis
Tutvustades Portugali jahindust peatus president Jacinto Amaro nn nelgirevolutsioonil, mis toimus 1974. aastal Lissabonis ja mis oli oma olemuselt veretu riigipööre. Enne seda kuulus jahipidamise õigus eranditult maaomanikele. Sellel perioodil polnud Portugalis suurulukeid, aga oli hulga väikeulukeid (nurmkanad, jänesed, küülikud), seda eriti põhjapool mägedes. Pärast revolutsiooni oli Portugali jahi- ja ulukirikkas lõunas Alentejos, mis moodustas riigist kolmandiku. Toona võimul olev kommunistlik partei oli vaimustuses nõukogude agraarreformist, kus omanikelt võeti nende vara ja moodustati ühismajandid. Jahimaadel kehtis nn igameheõigus ja see tõi kaasa kaose. Lõpetati erajahipiirkonnad ja maaomanikud kaotasid jahipidamisõiguse. Kõikidesse riigi jahipiirkondadesse said kõik juurdepääsu ja reguleerimata jaht tõi endaga kaasa mitmete liikide hävimise, mis oli loodusele laastav.
Pärast revolutsiooni suurenes ka juhuslike jahimeeste arv (paljudel oli sel revolutsioonijärgsel perioodil kodus relv) ja nii tõusid jahimeeste arv ca 250 000-ni ning paljudel polnud mingit seost maapiirkondadega, kes hävitasid jahiressursi üsna kiiresti.
Kaksteist aastat pärast revolutsiooni ilmusid esimesed jahinduslikud institutsioonid (mittetulunduslikud jahiseltsid, turismijahi korraldajad ja riiklikud jahialad), mille juhtimine omistati ettevõtetele ja jahimeeste ühendustele.
Tuginedes 1986. aasta regulatsioonile hoiab riik enda käes õigust jagada jahimaa neljaks jahialaseks tsooniks:
1) riigijahimaad, mida haldab riik;
2) munitsipaaljahimaad, mida hallatakse sotsiaalseid eesmärke silmas pidades;
3) jahiturismi jahimaad, mida hallatakse kasumit silmas pidades;
4) jahimaad, mida haldavad jahimeeste seltsid.
Eksam jahitunnistuse saamiseks on sellest ajast kohustuslik.
1992. aastaks oli loodud juba 1200 jahipiirkonda. Ühel pool olid jahindusliku planeerimise ja juhtimise kaitsjad, teiselt poolt vaba maa kaitsjad, kes nägid jahipidamist tegevusena, mida tuleb teostada kõigil maastikel, ilma piiranguteta ja kes pidasid jahipiirkondi privileegideks, mis on ainult rikaste käeulatuses.
FENCAÇA loomine
Jahimehed tundsid vajadust korrastada jahindust, organiseeruda ja luua struktuur, mis annaks neile erialalist ja tehnilist tuge, koolitust ja esindaks neid riigi ja muudel tasanditel. 10.10.1992 sündis FENCAÇA, Portugali jahimeeste selts.
Esimene rahvuslik kohtumine toimus 1993. aastal, tuues kokku umbes 5000 jahimeest, kes on pühendunud jahipiirkondade kaudu jahinduse korraldamises. Sel aastal avati ametlik jahipidamine suure pinge õhkkonnas, kus oli oht, et isegi moodustatud jahipiirkondadesse tungitakse väljaspoolt.
Jahimeeste kogukond jaguneks kaheks fraktsiooniks: ühelt poolt jahiseltside kaitsjad, teiselt poolt nn vaba režiimi kaitsjad. Riik ei olnud aga võimeline sektorit korrastama. Ühel pool on Jacinto Amaro, korrakohast majandamisrežiimi pooldavate jahimeeste esindaja. Seevastu teisel pool olid vaba maa jahimeeste kaitsjad. Jacinto Amaro lõi riigi esimese assotsiatiivse jahipiirkonna, mida ka EJS-i grupp külastas.
Täna on Portugalis kokku ca 7000 jahipiirkonda, nendest 4000 majandavad seltsid, 2500 on seotud ettevõtlusega ja neid majandavad ettevõtted. Seltside aladel on jahiturismi korraldamine keelatud, seda saab teha ainult jahiturismi piirkondades. Küll aga saab külla kutsuda sõpru. Ligi 1000 piirkonda on omavalitsuse nn sotsiaalse jahinduse alad, kus jahipidamine käib läbi omavalitsusele esitatud avalduste rahuldamise.
Gerilla atmosfäär elab jahipidamises edasi
Riigi põhja- ja keskosas, kus geomeetrilist katastrit ei eksisteeri, loodi jahipiirkonnad läbi avaliku teate protsessi. Maaomandi liigse jagamise tõttu ei olnud võimalik maaomanikega sõlmida lepingut, et nad kuuluksid jahimaa koosseisu. Neid teavitati vallavolikogusse postitatud avaliku teatega, et teatud piirkonda kuuluv maa muutub jahipiirkonna osaks.
Omanikele anti pärast teatise koostamist tähtaeg nõuda oma maa eemaldamist, kui nad sellega ei nõustunud. Paljud omanikud ei olnud protsessist teadlikud ja nägid äkki oma maad jahipiirkondade koosseisus. Samuti levis desinformatsioon.
Konstitutsioonikohus
Avaliku teavitamise protsessi alusel loodud jahipiirkondade moodustamine tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks. Umbes 500 jahimaad riigi põhja- ja keskosas muutusid n-ö lapitekiks. Omavahelised hõõrdumised on pidevad ja pinge suureneb.
Põhjast lõunasse kogunesid tuhanded jahimehed kuude kaupa kohvikutesse, vallavolikogudesse, eramutesse, et koguda omanikelt tuhandeid allkirju ja valmistasid ette kogu dokumentatsiooni oma jahipiirkondade taastamiseks. See oli enneolematu liikumine Portugalis. Järk-järgult kadus vaba maa ja see sillutas teed peaaegu kogu riigi territooriumi jahinduslikule planeerimisele.
Tänapäeval ei ole jahiplaneerimist kaugeltki vaidlustatud, vaid seda peetakse ainsaks viisiks ulukite majandamiseks ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Riik jagati viieks suureks jahinduslikuks piirkonnaks (halduspiirkonnad), kuid jahikalender oli kõigile ühine.
Viimase kümne aasta jooksul on arenenud ka rändlinnujaht.
FENCAÇA – valitsuse partner jahindusküsimustes
Tänaseks on jõutud olukorrani, kus enne otsuste tegemist kõigis jahi- ja relvaküsimustes kuulatakse keskorganisatsiooni mõtted ja ettepanekud ära.
Praegu on nende suurim probleem jahimeeste arvu vähenemine ja vanuserühma vananemine. Noored, kellest valdav enamik elab suurtes linnades, on kaotanud sideme oma juurtega, sideme maa ja maapiirkondadega. Portugalis on kokku 200 000 jahimeest ja ainult pooled on aktiivsed, st nad võtavad iga-aastase jahiloa (meie mõistes tasuvad jahipidamise õiguse tasu).
Samuti on probleemiks haigused, mis viimastel aastatel on hävitustööd teinud küülikute ja jäneste populatsioonis, mis on Portugali jahimeestele traditsioonilised ulukid. Ka ulukite vähesus ei aita jahimeeste arvu suurendada.
Suur küsimuste ring puudutab ka Brüsselit ja sealt tulevaid regulatsioone. Sellest tulenevalt peetakse oluliseks väliskoostööd ja esindatust riikidevahelistes katusorganisatsioonides. FENCAÇA on seotud rahvusvaheliste katusorganisatsioonidega nagu FACE ja CIC. FENCAÇA-l on olnud sama president alates selle asutamisest – Jacinto Amaro, kes on väga karismaatiline tegelane.
Jahireisid on heaks õppimiskohaks
Kokkuvõttes oli väga põnev õppereis ja jällegi tuleb tõdeda, et mingites küsimustes on jahinduse küsimused riigiti samad, aga mõnes osas täiesti erinevad. Tutvudes jahinduse mudelitega erinevates riikides on neid teadmisi ja kogemusi hea kasutada oma riigi ja piirkondade jahinduse haldamisel.
EJS tänab õppereisi korraldajaid Jaanus ja Marit Põldmaad, Tensi Reise ja Portugali jahiseltsi ning tema karismaatilist eestvedajat presidenti Jacinto Amarat ja tema kolleegi Paula Simoed.
Marit Põldmaale anti reisi lõppedes aastatepikkuse tehtud töö eest õppereiside korraldamisel üle ka EJS-i juhatuse poolt kevadel annetatud teenetemärk Kobras.
EJS
