Kui aastaid turvaliseks elukeskkonnaks peetud külas hakkavad südapäeval keset küla ja taluhoove jalutama karud, on kõigil hirm mitu korda suurem kui koroona pärast. Õhtusel ajal enam õues käia väga ei taheta, ka koduhoovis mitte.
Eidapere küla keskel asuvas kolmekordses korterelamus elav Klarika Kapsta läks 15. novembril kella 11 paiku oma igapäevast jalutusringi tegema, kuid seekord lõppes see kiirelt ja lausa jooksuga tagasi koju. „Ma ei saanud kõndida sadat meetritki, kui nägin eemal tee peal kolme loomakogu. Jäin seisma, et uudistada, kelle kolm koera need seal teeäärset kraavi ületavad, kuid siis märkasin, et need pole mitte koerad, vaid karuema koos kahe pojaga,” meenutas ta Postimehele.
Kuigi karud olid naisest ohutus kauguses, tuli talle hirm peale. „Kui sain aru, et tegemist on karudega, jooksin koju tagasi. Looma ei tea ju kunagi, kuidas ta võib käituda või mida teha, eriti emakaru poegadega,” kõneles ta. Jalutusring jäi naisel tegemata ja ta pole siiani julgenud uuesti proovida. Naises tekitab kartust ka mõte, et oleks võinud karudega lausa kokku põrgata. „Ei taha mõelda, mis oleks juhtunud, kui oleksin kohe kõnniringile läinud. Hea, et otsustasin enne hoovis laste mänguasjad korda sättida,” lisas ta.
Loe lähemalt Postimehest.
