TEKST URMAS SALMU
Mullu oli Eesti Jahimehe veergudel palju juttu ulukite ja liiklusvahendite kokkupõrgetest ning selle tagajärgedest. Äsja valmis 2019. aasta kokkuvõte.
Kokkuvõte annab põhjust isegi rõõmustada, sest meie ulukite kroonijuveel põder on käitunud liikluses märksa osavamalt kui eelmisel, 2018. aastal. Numbriliselt väljendub see läinud aasta kohta 221 juhtumi kirjelduses, kusjuures 18 juhul pole kinnitatud, et põder jäi jahimeeste koristada. Aastal 2018 oli 407 sarnast juhtumit. Eelmisel aastal siis lausa 186 juhtumit vähem!
Kas põhjus peitub arvukuse vähenemises või mitte, tuleb veel lähemalt uurida. Priit Vahtramäe kindlasti täpsustab seda lähiajal, sest ka jahindusnõukogude kogunemine pole enam mägede taga ja küttimislimiite on vaja täpsustada.
Rohkem kajastatakse ikka suuremaid numbreid, eriti kui need näitavad suunda halvemuse poole. Nii aga tuleb kirjeldada metskitse ja sõiduki kokkupõrgete registreeritud juhtumeid. Neid kogunes 2019. aasta kohta 4885. Üle-eelmisel aastal oli neid 4408. Lõppeva jahiaasta lõplikud numbrid pole veel koos. Enne ajakirja trükki minekut oli kütitud juba rekordarv isendeid ‒ üle 30 000 ‒, järelikult on metskitse arvukus endiselt suur. Või on loomad sedavõrd liikvele aetud, et isegi püsivalt metsades elavad metskitsed on teedele tormanud? Omajagu metsamassiive on ju muutunud lagendikuks. Kuni need uuesti metsastuvad, kulub mitu metskitsepõlvkonda.
Hindame ülevaates täpsust
Kui täpsed need arvud ikka on? Nagu teada: seal, kus algab statistika, lõpeb tegelikkus. Nii on ka siinsete arvudega. Päris kindel saab olla vaid kirjeldustes, kus jahimees on andnud häirekeskusele teada, et uluk on leitud ja vastab kirjeldatud liigile. Niisuguseid juhtumeid võiks olla märksa rohkem. Aga kas saab siis igale koristavale jahimehele meelde tuletada, et ta anna ikka tagasisidet ka?! Tõsi, kõne eest küsitakse sente, kuid statistiliselt annaks see märksa kindlama teadmise, et õnnetusse sattunud uluk vastas näiteks kitse kirjeldusele.
Jahimeestele on eelkõige kallis oma kulutatud aeg ja vast vähem kaasnev kulu, mis väljasõidule lisandub. Sestap on EJS seadnud üheks tänavuseks suureks eesmärgiks koostöö ja andmete täpsema töötlemise nii häirekeskuses kui ka EJS-is.
Lähiajal on kavas süsteemi täiendada ja lisada jahis.ejs.ee kontaktide jaotusesse igas piirkonnas selle kontaktisiku nimi ja e-posti aadress, kes korraldab hukkunud ulukite koristamist. Praegu näitab nii punkt kaardil kui ka kontaktiloend jahipiirkonna juriidilise isiku esindaja nime ja kontakte, kuid näiteks Pärnumaal katab juriidiliselt valdava osa piirkonnast katusorganisatsioon Pärnumaa jahimeeste liit (PJL). Nii on kõigi piirkondade ainus kontakt PJL-i tegevjuht.
PJL aga koondab enam kui 20 piirkondlikku jahiseltsi, kus igal üksikul jahipiirkonna kasutajal on oma esindaja(d). Häirekeskuse valdkonnajuhiga on saavutatud põhimõtteline kokkulepe, et edaspidi saavad nad üksikute piirkondade jahimeestega ühendust võtta juba jahis.ejs.ee kontaktide kaugu. Lisaks on kavas usaldada kontaktide haldamine jahiseltsi või katusorganisatsiooni juhi pädevusse, lähtudes kasutajaõiguse põhimõttest. Muudatustest anname teada jooksvalt.
Mis muutub?
Häirekeskus on nõustunud ettepanekuga markeerida kokkupõrke koht vastavalt kaardirakendustes kasutatavale geokodeeringule X- ja Y-telgede väärtustega. Vastava punkti kirjeldus edastatakse otse kontaktisiku e-posti aadressile, kui see on jahisesse lisatud. Paljud jahimehed kasutavad nutiseadmeid ja loevad e-kirju otse telefonist. Nii saab ka ulukit otsima asudes lähtuda vahetust infost, mis ei kasuta suuvoodrina enam mitut isikut ega muutu kuulujutuga sarnaseks.
Jääb veel loota, et häirekeskusesse helistaja oskab kirjeldada ja operaator omakorda kirjelduse õigesti „kodeerida“ geograafiliseks punktiks, mille leidmine oleneb jahimehe oskustest koordinaate kasutada. Kui kasutaja ei soovi sellist kirjeldust oma e-postile, siis jätab ta aadressi kirjeldamata ja infotelefonilt tuleb kõne nii, nagu see siiani käib. Usutavasti saab EJS nõudluse tekkimise korral korraldada ka koolitusi kaardirakenduse paremaks kasutamiseks.
Ennetustegevus
Läinud aastaga võrreldes pole kokkupõrgete ennetamisteks justkui midagi erilist tehtud. Tegelikult aga võtab riigiaparaadis pöörete tegemine oluliselt enam aega kui äriettevõttes, olenemata viimase fiskaalselt mõõdetavast suurusest. Siiski, mullu liitus maanteeamet uue ideega vaat et kohe ja mustadele ekraanidele ilmusid ulukihoiatused mõne päevaga.
Tänavune lõplik tegevuskava on veel kinnitamata, aga nagu ütles maanteeameti kommunikatsiooniekspert Kai Simson, on töös mitu uut ennetusmeedet. Neist saab pikemalt kirjutada ajakirja järgmises numbris. Kindlasti lisandub teedele muutuva teabega liiklusmärke kohtadesse, kus ulukiõnnetusi esineb tavapärasest sagedamini. Samuti jätkub eesti- ja ingliskeelne teavituskampaania suurtel teabetahvlitel ulukite aktiivse liikumise ajal.
Mahukad uuringud
Läinud aasta novembris jõudsid avalikkuse ette maanteeameti ja keskkonnakonsultatsioonifirma Hendrikson ja Ko koostöös kaks väga mahukat uuringut: „Eesti riigimaanteede võrgu loomaõnnetuste registri täiendamine, liiklusohtlike lõikude selgitamine ning kaardirakenduse loomine“, autorid Kaile Eschbaum ja Jaanus Padrik, ning „Ulukiõnnetuste looduslike ohutegurite analüüs“. Viimati nimetatud uuringu koostas OÜ Rewild, autorid Jaanus Remm (PhD) ja Piret Remm (PhD). Materjal on mahukas ja eeldab ka failide allalaadimist: https://www.mnt.ee/et/tee/elusloodus.
Uuringu eesmärk oli korrastada ja geokodeerida viie aasta jooksul (2014–2018) keskkonnainfo telefoni 1313 maanteeametile edastatud ulukiõnnetuste teated ning koondada need andmebaasi.
Olgu tähelepanelikule lugejale kohe öeldud, et uuringute tulemused ei ühti minu koostatud analüüsidega. Põhjused selguvad, kui lugeda uuringu koostamise põhimõtteid. Töö koostajad kandsid andmebaasi ehk registrisse kõik need teated, mille korral oli võimalik tuvastada asukoht ning täidetud järgmised tingimused:
▪ õnnetuse asukohakirjeldus võimaldas määrata õnnetuse toimumise koha;
▪ õnnetus ei toimunud riigimaanteel (vaid näiteks kohalikul- või erateel, raudteel jne).
Nii registreeriti 18 401 teadet, millest omakorda kanti registrisse 11 059 õnnetust, millest 95% olid seotud suurulukitega. Ülejäänud 5% moodustasid väikeulukid ja lisaks ka hirved.
Valdav osa registrisse kantud õnnetustest oli toimunud metskitsedega (8816 isendit ehk umbes 80%). Põtradega õnnetusi registreeriti andmebaasi 856, metssigadega 767 juhul.
Ulukitega toimunud õnnetused.
Kui jätta kõrvale uuringus rakendatud filtrid, siis koorub sama ajavahemiku numbriline pilt järgmisena: aastatel 2014‒2018 juhtumeid kokku 15 200, neist kokkupõrkeid põtradega 1261 ja metskitsedega 12 850 juhtumit. Erinevused tulenevad juhtumitest, mis toimusid väljaspool riigimaanteid, sh märkimisväärne hulk juhtumeid ka rongidega. Teise põhjusena tooksin kirjelduste ebatäpsuse, mis ei võimaldanud määrata sündmuse täpset geokodeeringu asukohta ega vahemikku kilomeetrites.
Jahimeestena peame arvestust pidama kogu asurkonna ulatuses nii põhjalikult kui see on olemasolevate vahendite ja teadmiste juures võimalik. Eksimused on juba eos sisse kirjutatud, sest kõik põtradega toimunud kokkupõrked ei lõppenud kindlasti uluki surmaga – neid kas ei leitud hukkunutena või paremal juhul said loomad vigastada. Teadmata jääb ka juhtumite hulk, mida ei registreerita üheski teadaolevas andmebaasis, on vaid oletuslik 10% piir, mida hiljem leitud korjuste hulka teades võiks arvesse võtta.
Analüüsidest ilmnes, et ligi 44% registrisse kantud õnnetustest toimus põhimaanteedel. Enim õnnetusi toimus Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel: viie aasta jooksul 1140 õnnetust. Vaadeldud viie aasta jooksul kaardistati kõige rohkem loomaõnnetusi ühe kilomeetri kohta Põlva–Reola maanteel: 4,3 juhtumit kilomeetri kohta. Järgnes Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee: neli õnnetust kilomeetri kohta.
Riigimaanteid oli 2019. aasta alguses 16 608 km, neist põhimaanteed moodustasid 1609 km, mis on riigimaanteede võrgustikust 9,7%. Märkimist väärib, et sellel küllalt väikesel osal kogumahust toimub peaaegu 50% kogu maanteeliiklusest. Uuring on mahukas ja väga põhjalik: see kajastab tervikut üsna selges proportsioonis. Siiski pole mõistlik arve võrrelda filtrite rakendamise tõttu.
Töö teise etapina tehti registrisse kantud loomaõnnetuste ruumiandmete analüüs. Analüüsis sooviti kasutada õnnetuste andmeid pikemast ajavahemikust, seega liideti ka varasem andmebaas. Selle tulemusena kajastab aastaid 2009–2018. Õnnetuste koguarv on 20 817, neist 11 616 oli geokodeerituna määratud punktidena ning 9201 joontena.
Väga põhjalik ja eri kaardikihtidega kaardirakendus „Eesti riigimaanteede loomaohtlikkus“ on saadaval SIIN.
Eesti riigimaanteede loomaohtlikkus
Järeldused ja neist tulenev tegevus taandub valdavalt maanteeameti tegevusvaldkonda.
Siiski tasub jahimeestel tutvuda eelkõige oma piirkonna ohtlike teelõikudega ja võib-olla hoopis ise hallata oma ulukeid nii, et kokkupõrgete vältimiseks luua neile reflektoritega või ka lõhnatõkenditega takistusi. Seda oleks mõistlik teha katseliselt mõnel eriti ohtlikul teelõigul. Reflektorid ei maksa palju, aga siiani suhtub maanteeamet neisse tõrjuvalt.
EJS-i juhatuse liige Jaanus Põldma aga kohtus läinud aasta lõpus Saksamaa jahimeestega, kes on reflektorid kasutusele võtnud. Nad on tulemustega igati rahul. Investeeringu tasuvuse üle on päris kindlasti põhjust arutada, aga üleskutsena on ettepanek tehtud.
