TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO
Eesti Jahimeeste Seltsi teema-aasta on „Jahimaja korda!“. See on üleskutse kõikidele jahiseltsidele vaadata enda ümber ringi: kas suhted kogukonna ja naabritega on head, kas seltsis on kõik hästi, kas jahti pidades on väärtushinnangud paigas, kas jahimaja on korras?
Ka Eesti Jahimees plaanib sel aastal Eestis rohkem ringi sõita, käia külas jahiseltsidel ja rääkida jahimeestega, kuidas asjad seltsis edenevad. Esimene sõit viis läbi talvise Eesti Põhja-Pärnumaale Kaisma jahiseltsi.
Karukütid ja naljamehed
Kaisma jahimehed on kanged karukütid: Vändramaa metsad sealt ju kiviga visata. Kindlasti tunnevad Eestimaa jahimehed neid suvistelt kokkutulekutelt, kus Pärnumaa esitatud pöörastes rahvast naerutavates taidluskavades Kaisma kütid tihtipeale olulisi rolle mängivad. Just siin lööb välja nende kogukonnavaim ja ühtekuuluvustunne, soov midagi koos ära teha.
Külmal jaanuariõhtul võtavad mind suures ja soojas jahisaalis vastu viis jahimeest: seltsi esimees Koit Kivikas, Kaimo Kivikas, Kaido Kivikas, Vassili Padumäe ja Heigo Haljaste. Koit, Kaimo ja Kaido on vennad ja juba kolmandat põlve jahimehed. Kaisma jahiseltsi 35 jahimeest ongi valdavalt kohalikud või on siis nende juured siit pärit.
Aastaid ei olnud jahiseltsil oma kooskäimiskohta. Üle 40 aasta jahimees olnud Vassili Padumäe meenutab, et pärast jahti jagati endises kolhoosiaegses tapamajas saak ära ja iga mees läks oma koju. „Päev otsa tegime metsas tööd ja läksime laiali. Maksapraadimisest polnud juttugi.“ Selline asi ei saanud kesta igavesti. Aastal 2009 osteti seltsile vana Kooli talu, mis asus täpselt Kaisma jahimaade keskel, kuid külast ja naabertaludest piisavalt eemal. Kooli ei ole selles talus siiski kunagi peetud, tegemist on 1920. aastatel ehitatud tüüpilise asunikukohaga, milliseid Kaisma kandis oli palju.
Asunikutalust sai jahihäärber
Selts hakkas raha koguma, LEADER-i programmist saadi toetust ja kaks aastat hiljem läks ehituseks. Kohe algusest peale oli selge, et jahimehed ei ehita maja ainult endale, vaid sellest peab saama kogukonna kooskäimiskoht. Aastal 2012 alustati ehituse teises järgus juba täielikku renoveerimist ja 2013. aasta augustis toimus suur avamispidu. Vana ja luitunud eterniitkatusega asunikutalu oli muutunud uhkeks sindelkatusega häärberiks keset Pärnumaa metsi. Kaisma jahiselts sai sealtpeale justkui uue hingamise.
„Majal on tohutu väärtus, siit hakkabki jaht pihta!“ ütleb Vassili. „Varem võttis igaüks oma lihatüki ja läks koju, kuid nüüd ei taha keegi pärast jahti koju minna. Lausa vägisi peab ajama,“ naerab vana jahimees.
Jahimajas on korralik nüüdisaegne köök ja avar söögisaal. Sauna leiliruumis mahutab pikk lava korraga kümme meest, nii et kahes vahetuses on pärast jahti meestel saunas käidud ja võib koos lauda istuda, et möödunud jahipäev mõnusalt kokku võtta. All jahisaali kõrval on kaks magamistuba, nagu ka teisel korrusel: kokku neliteist voodikohta. Täiesti omaette väärtus on aga ulukite käitlemisruum, kus olemas kõik jahisaagi töötlemise ja hoidmise tingimused.
Ulukite vääristamisel paistab Kaisma silma ka selle poolest, et nende seltsi kuulub üks Eesti hinnatumaid taksidermiste, Janno Lang. Tema meistrikätt on näha jahimajas igal sammul: topised riiulitel, hiiglaslik karunahk ja -kolju seinal, väiksem karu magamistoas voodi kõrval, jahisaali seinu palistamas põdra- ja metskitsetrofeed ning laes uhke põdrasarvedest lühter.
Loomi on rohkesti
Ulukipopulatsioonid on Kaisma jahiseltsi maadel hea tervise juures. Jahimaid on üle 13 000 hektari: keskel on vanad mõisapõllud, mida ääristavad suured rabaalad ja metsad. Leidub kõiki loomi. Möödunud põdrajahihooajal kütiti 25 põtra, metskitse küttimisnorm on olnud paaril hooajal väikese seltsi jaoks pigem liiga suur: üle saja, mis teeb keskmiselt kolm kitse jahimehe kohta. Metssigu on kütitud sel talvel juba 20.
Rabakraavides ja Kaisma järve ääres pesitseb palju kopraid. „Kord aerutanud üks mees järvel pikkamööda haavapuust aerudega. Aerutas nii aeglaselt, et kui aerud veest välja tõstis, olid labad läinud,“ räägib tõsise näoga Vassili rahvajuttu Kaisma järve kobrastest.
Kõva koprakütt oli üle 20 aasta Kaisma jahiseltsi juhtinud Arvo Lehiste. Tema pidas väga lugu hagijajahist. „Lehisted on pidanud kogu aeg Eesti hagijaid, praegune on vist juba kümnes,“ rehkendab Koit, „ja kuulub Arvo pojale Tarmo Lehistele. Kusjuures kõik hagijad on olnud Printsid.“
Viimastel aastatel on Kaisma jahimaadel rebaseid ja jäneseid päris rohkelt, nii et on, mida hagijatega küttida. Suurulukijahti peetakse laupäeviti, pühapäeval läheb lahti jänesejahiks.
Tõsiste küttidena on Kaisma meestel mitu jahikoera. Jahimaja avamispeol kinkis Seliste jahiselts neile Norra põdrakoera kutsika. Kaidol, Kaimol ja Koidul on kolme peale neli Karjala karukoera, Vassilil noor Soome püstkõrv. Kaido sõnul on Karjala karukoerad haruldaselt mõistlikud ja vaiksed, kuid teevad metsas suurepärast tööd. „Karjala karukoer on alahoidlik, haugub looma eemalt,“ seletab Koit. Ega karukoer tohigi olla liialt tormakas, Kaismal kasutatakse neid peamiselt põdra- ja seajahil. Kuid nagu öeldud, ka karujaht on Kaismal au sees. Mitu meest on aktiivsed karujahimehed. Üks Kaido kütitud karunahk on nii suur, et täidab kogu magamistoa otsaseina. „Koju poleks mahtunudki,“ seletab Kaido.
„Ainult välisseina vooderduseks,“ lisab Vassili.
Kogu küla tuleb kokku
Meeste omavahelist lõõpi ja aasimist jälgides ei imesta, et kõvad kütid korraga suvisel kokkutulekul näitemängu tegema satuvad. Aga üks põhjus on siin veel: uus jahimaja liitis kõvasti! Pärast maja valmimist muutus selts väga ühtehoidvaks, pealegi on seltsi liikmete paljud sugulased ja tuttavad siitsamast kogukonnast. Jahimajas ja selle ümbruses toimub palju külaüritusi: vastlad, jõulud, jaanipäevad … „Rahvast tuleb nagu murdu!“ rõõmustavad mehed, et nende hoole ja armastusega hoitud jahimaja külarahva hulgas nii hinnatud on.
Seltsi jahimehe Toomas Tõnissoni abikaasa Imbi on kohaliku näiteringi juht. Just tema eestvedamisel mõeldakse kambaga välja ka need lõbusad jandid, mida kokkutulekul esitada.
Igal juhul suitseb korsten Kaisma jahiseltsis pidevalt ja elu keeb. Ehk nagu ütleb vanasõna: „Jahimaja korras, kõik korras!“
