TEKST RIHO MARJA JA THEA PERM
Eesti Ornitoloogaühing valis 2017. aasta linnuks turteltuvi. Eestis elab kaht liiki turteltuvisid: kaelus-turteltuvi ja turteltuvi. Nende sulestiku peamine värvus on pruun, mis eristab neid meie teistest, hallidest tuvidest: kodu-, õõne- ja kaelustuvist.
Turteltuvi
Turteltuvi (Streptopelia turtur) on kena ja huvitava välimusega lind. Ta on rästasuurune ja olulised tunnused on halli värvi pea, roosa kurgualune, oranžikas mustade täppidega tiivapealne, tiivaalune ala on hall, saba servasuled ja kõhualune on valged. Kaelal asetsevad silmatorkavad mustad triibud, mis on eraldatud valgete vahevöötidega.
Turteltuvi pesitsusalad on Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia. Ta on levinud peamiselt mandri-Euroopas, kuid puudub näiteks Skandinaavias, Šotimaal, Islandil ja Venemaa põhjaosas. Enamikul levialast on turteltuvi rändlind, lahkudes meilt augustis–septembris ning saabudes aprilli lõpupoole ja mai alguses. Talvitusalad asuvad Aafrikas Saheli ja Sudaani aladel.
Eestis oli liik ajavahemikul 2003–2009 leitud võimaliku pesitsejana vähemalt 20% uuritud linnuatlase ruutudest. Vahe-Eestis oli levik hõredam kui Kõrg- ja Madal-Eestis. Vähesel määral leidub teda suurematel saartel, kuid väikesaartel puudub ta täielikult.
Peamiselt kohatakse turteltuvisid valgusküllastes hõredamates lehtmetsades või nende servades. Toitumas käivad linnud põllumajandusmaastikul ning metsistunud parkides.
Praegu hinnatakse Eestis turteltuvi arvukuseks 1000–3000 pesitsevat paari, kuid arvatakse, et see number on tegelikkusest väiksem.
Tugev pikaajaline langustrend leidis aset aastatel 1980–2012, kui populatsiooni arvukus vähenes üle 50%. Vaadates lühiaegset arvukushinnangut (2008–2012), on tegemist olnud mõõduka langusega 10–50%.
Turteltuvi arvukuse vähenemisel on mitu põhjust. Üks probleem on elupaikade hävimine (erinevad puistud) põllukõlvikute suurendamise eesmärgil. See on vähendanud liigile sobivaid pesitsuspaiku. Turteltuvi on valdavalt taimetoiduline, seetõttu arvatakse üks arvukuse languse põhjuseid olevat ka looduslike rohumaade vähenemine teraviljapõldude arvelt ja liiga intensiivne karjatamine. Samuti on herbitsiidide laialdane kasutamine Euroopas vähendanud turteltuvi arvukust, mõjutades eelkõige pesitsusedukust. Umbrohumürkide kasutamine vähendab otseselt toidu hulka.
Rändeteedel ja talvitusaladel on liigi arvukust juba aastakümneid negatiivselt mõjutanud küttimine. Suur murekoht on Malta, kus sel kevadel oli lubatud lasta 5000 turteltuvi, kuigi IUCN (International Union for Conservation of Nature) kandis turteltuvi punasesse nimekirja kui väljasuremisohus oleva liigi. Eelnevatel aastatel anti laskmisluba 11 000 linnule. Malta on ainuke Euroopa riik, kus on lubatud lasta linde kevadrände ajal.
Talvitusaladel on liigi arvukus samuti vähenenud maakasutusmuutuste, jahi ja pesaröövluse tõttu.
Turteltuvide looduslikud vaenlased on kullilised ja kakulised, kes peavad jahti vanalindudele. Varesed, maod ja kassid aga rüüstavad pesi. Aafrikas Marokos koguvad ka inimesed turteltuvide pesadest mune, kasutades neid toiduks.
Kaelus-turteltuvi
Kaelus-turteltuvi (Streptopelia decaocto) on valdavalt hallika-kreemjasbeeži värvusega sale rästasuurune lind. Iseloomulikud tunnused on pikk saba, valkjad tiivaalused, hele kreemjasbeež kõht ning valged sabapealsed tüürsuled. Kaelal asetseb silmatorkav must laik, mille servad on kitsalt valged. Nii isas- kui ka emaslinnud on üldjuhul sarnase välimusega, kuid isaste värvitoonid on pisut puhtamad, emastel seevastu kahvatumad.
Kaelus-turteltuvi praegune looduslik leviala on katkeline ja jääb põhiosas Euraasia mandrile. Eristada saab kaht suurt populatsiooni. Esimene neist asub Lõuna-Aasias (Hiina, Afganistan, Pakistan, India, Iraan) ja ulatub servapidi mitmesse Kesk-Aasia riiki. Teine asurkond asustab Euroopat alates Pürenee poolsaarest, Prantsusmaast ja Briti saartest läänes ning laiub idas kuni Lõuna-Uuralite ja Kaspia mereni. Väiksemaid populatsioone leidub veel Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Oma areaali piires on kaelus-turteltuvi paigalind, kuid talle on omane tugev hajumine.
Kaelus-turteltuvi on Eestis harv haudelind, kes on pisut rohkem levinud Tallinna ümbruses, Lääne-, Lääne-Viru-, Järva- ja Tartumaal ning Räpina ja Tõrva ümbruses. Ta puudub peaaegu täielikult Alutagusel, Lahemaa–Kõrvemaa–Kõnnumaa–Soomaa metsavööndis, Loode-Eesti sisemaal ja Lõuna-Eesti kõrgustikel. Kaelus-turteltuvi võib meil kohata kogu aasta.
Eesti linnuatlase koostamise ajal aastatel 2003–2009 kohati liiki pesitsusajal 5% kõigist uuritud ruutudest.
Turteltuvi võib Eestis kohata peamiselt metsas, kaelus-turteltuvi aga eelistab meil elada peamiselt inimasulates (väiksemad linnad, maaasulad) või nende ümbruses.
Tavalisemad elupaigad on pargid, suuremad aiad ja sadamad. Tihti võib liiki kohata viljasalvede ja aitade läheduses.
Eestis hinnatakse kaelus-turteltuvi arvukuseks 100–200 pesitsevat paari. Euroopas on liigi arvukus pikemalt tõusutrendis, kuid Eestis on see vastupidine, aastatel 1980–2012 on liigi arvukust hinnatud tugevalt kahanenuks (populatsiooni vähenemine oli üle 50%). Lühiaegne arvukushinnang (2008–2012) oli perioodi alguses stabiilne ja hiljem hakkas arvukus isegi veidi suurenema (10–50%), mis on vastupidine turteltuvile.
Peamine oht kaelus-turteltuvidele on looduslikud vaenlased. Nagu turteltuvisid, nii jahivad ka kaelus-turteltuvi vanalinde kullilised ja kakulised ning pesad võivad olla vareslaste (hakk, harakas) rüüsteobjekt. Kaelus-turteltuvide arvukus on Euroopas märkimisväärselt kasvamas ja levik viimase saja aasta jooksul jõudsalt laienenud, seega muude ohustavate tegurite kohta on andmeid vähe. Põhja-Euroopas võiks paigalinde ohustada külmad lumerohked talved, mis võivad raskendada toidu kättesaamist.
Liikide sarnasused
Pesitsusökoloogia poolest on liigid sarnased. Mõlemad liigid ehitavad raagudest hõreda pesa, mis võib asetseda nii leht- kui ka okaspuudel. Kurnas on tavaliselt kaks valget muna, mis munetakse mai lõpust kuni juuni alguseni. Haudumine kestab 14–16 päeva ja poegade eest kannavad hoolt mõlemad vanemad. Noorlinnud lennuvõimestuvad Eestis tavaliselt juuli teisel poolel.
Ka toiduvalik on turteltuvil ja kaelus-turteltuvil üsna ühetaoline, valdavalt on liigid taimetoidulised. Peamiselt toitutakse marjadest, seemnetest jms pehmematest taimeosadest. Kaelus-turteltuvi võib vahel harva toituda ka väiksematest molluskitest, lehetäidest ja liblikavastsetest.
Segapaarid turteltuviga
Turteltuvi ja kaelus-turteltuvi vahel võib esineda ka segapaare, kuid looduses on see siiski väga haruldane. Segapaaride kohta on laekunud teavet nii Hollandist kui ka Soomest. Näiteks aastal 1978 leiti Soomest Kokkolast paar, kus isalind oli turteltuvi ja emaslind kaelus-turteltuvi. Segapaar püsis koos kuu aega (mai lõpust kuni juuni lõpuni), kuid järglasi ei saanud. Segapaaride järglaste saamise kohta ei ole tulnud teateid ka kuskilt mujalt.
Üleskutse
Ilmavõrgu turteltuvide andmebaas
Kui kohtad turteltuvi või kaelus-turteltuvi, siis palun sisesta oma vaatlus kindlasti Eesti Ornitoloogiaühingu aasta linnu ilmavõrgu andmebaasi. See info on vajalik, et saada andmeid meie pruunide tuvide ehk turteltuvide leviku, elupaikade, käitumise ja toitumiskohade kohta.
Samuti on sellest suur abi rahvateaduse (ingl citizen science) edendamisel, et kõik loodushuvilised inimesed saaksid edastada oma tähelepanekuid loodusest andmekogudesse, kust hiljem on teadlastel võimalik kogutud andmeid kasutada teadmiste täpsustamiseks või kaitse planeerimiseks paljude eri liikidega seoses.
