TEKST ANDRES ÜPRUS
FOTOD INGMAR MUUSIKUS, ARVI LEPISK
Kas eesmärk on metsise kaitse piiratud ja killustatud aladel või soovime näha vapilinnu arvukuse kasvu ning mängualade laienemist? Just viimane peaks olema kaitsetegevuse eesmärk.
Olin 14-aastane, kui isa mu esimest korda metsisemängu vaatama viis. Metsisejaht oli siis juba keelatud. Isa oli omal ajal muidugi metsisejahil palju käinud. Kui aga oled kord metsisemängu näinud, siis tõmbab sinna ikka ja jälle tagasi.
Nii oli ka minu isale jäänud hinge kutse minna igal kevadel seda looduse imetegu vaatama. Mängu, kuhu läksime, kutsutakse Kõrve metsisemänguks. Tean sealkandis teisigi mänge, aga see on üks piirkonna suuremaid. Siis ma seda veel ei teadnud. Mängu minnakse öösel pimedas, mistõttu oli see täiesti uus kogemus. Isa teadis hästi, kuhu minna, minul oli tegemist, et tal sabas püsida. Olin üsna hädas, sest kogu aeg komistasin okste ja maha langenud puude otsa. Isa ikka keelitas vaikselt olema. Aga katsu sa olla, kui ei näe sõrmegi suhu pista. Ja nagu võsas rabistamisest veel vähe oleks olnud, tuli ka ojast üle minna. Nii lõputu tundus see tee.
Ühel hetkel isa peatus. Ütles, et oleksin tasa ja kuulaksin hoolega. Kuulaksin mida? Ma ei saanud üldse aru, kus oleme ja mis edasi saab. Mul ei olnud ju õrna aimugi, mis häält kuulma peaks. Mingi aeg valitses täielik vaikus. Siis hakkas kostma väiksemate laululindude hääli. Järsku kuulsin häält, mis oli mulle isegi tuttav. See oli tedrekukk. Olin seda häält varem heinamaa servades kuulnud. Hääli aina lisandus. Metsaalune kajas tetrede mulinast. Isa oli küll seletanud, millist häält metsisekukk teeb, aga kuidas ma ka ei üritanud, tetrede mulina seest ei olnud võimalik midagi muud aru saada. Isa loomulikult kuulis kohe hääle ära. Mina ei näinud ega kuulnud ikka midagi. Ei suutnud mõista, miks mina ei kuule metsist. Ma lihtsalt ei osanud kuulata. Ja siis nägin teda!
Kuke nokk oli taeva poole, saba laiali, tiivad sorus. Ta liikus mändide vahel pikkamööda edasi. Jäin teda üksisilmi vaatama.
Kuna tedred mängisid nii kõvasti, siis ei suutnud ma ikka kohe mõista, milline on metsise hääl. Ma ei teadnud, et metsis mängibki suhteliselt vaikse häälega.
Siis tabas mu kõrv plõksiva hääle. Kas see oligi? Hetkeks valdas mind nii suur rõõm, et tahtsin isale kõva häälega öelda: „Ma kuulen ka!“ Tegin seda siiski sosinal. Nüüd seletas isa vaikselt, millise häälega saab kukele ligemale hüpata. Kui oleksin teadnud, et see pole esimestel kordadel sugugi nii lihtne, siis oleks võinud niisama eemalt vaadata. Pärast paari hüpet kuulis metsis meid, õigemini mind, ja lendas minema. Esimene kogemus oli käes. Päris kindlasti ei suudaks ma meenutada paljusid järgmisi mängukäike, kuid esimene kord on ikka veel meeles.
Uuesti metsiseradadel
Nüüd, peaaegu 40 aastat hiljem meenutan esimest korda muigega. Toona nii tundmatut ja natuke hirmutavat metsa tunnen nagu oma püksitaskut. Esimestest kordadest möödus päris hulk aastaid, enne kui taas metsiseradadele sattusin. See oli alles 1999. aastal. Töötasin siis Anija metskonnas metsnikuna. Aasta varem käis metskonna kontoris metsiseuurija Ene Viht ja koos uurisime metskonna kaartidele märgitud mängude asukohti. Metskonna maadele jäävaid mänge ei olnud keegi ammu seiranud. Sel ajal olid mängu asukohad märgitud selliselt, et kvartal, kus mäng asus, oli kaardil tähistatud kollase värviga, ja kõik. Ei mingeid sihtkaitse- ega piiranguvööndeid. Ja kõrvalkvartal oli kohe tulundusmets.
Nagu ikka, üks asi viib teiseni. Tänu jahindustegevusele tundsin Raivo Liibekit, kes oli siis Harju keskkonnateenistuse jahindusspetsialist. Metsiseseiret hakkasid korraldama just maakondlikud keskkonnateenistused, seega pöördus ta minu poole küsimusega, kas oleksin niisugusest tööst huvitatud. Võtsin pakkumise rõõmuga vastu.
Üks esimesi mänge, mida asusin seirama, oligi Kõrve metsisemäng. Esimesel kevadel käis Raivo minuga mitu korda kaasas. Ikka selleks,et algajat õpetada. Ei osanud ma ju siis kohe kõike nii, nagu seirejuhend nõudis. Tasapisi tulid ka kogemused. Esimeste seiretega meenub üks huvitav lugu. Olin paar aastat mänge seiranud. Mitmes kaardil märgitud mängukohas polnud aga märkigi metsise tegevusest. Arvasin, et mäng on lihtsalt otsa saanud. Siis aga kohtasin üht Anija metskonna kunagist metsaülemat. Teadsin, et ta oli olnud suur metsisehuviline, seepärast küsisin temalt mängude kohta. Selgus, et olin teinud tühja tööd. Nimelt polnud talle sugugi meeldinud, et ilusaid männikuid järjest lagedaks raiuti ja ta otsustas need kvartalid nimetada metsisemängu aladeks. metsaülemal oli tol ajal selline sõnajõud ja õigus.
Tänavu saab mul metsisemängude seirete algusest 20 aastat. Lugesin huviga kokku, kui paljudel erinevatel mängudel olen käinud. Sain arvuks 45. Suurem osa neist Harjumaa idaosas, aga olen käinud ka Järvamaal ja Lääne-Virumaal. Ükskõik, kui paljudes mängudes käia, kaht ühesugust pole. Iga mäng on omanäoline. Ometi ühendavad neid hetkeolukord ja tulevik. Olles ühtaegu nii metsa- kui ka jahimees, aga ka metsiseseiraja, saan asja vaadata kolmest erinevast vaatenurgast.
Kolm vaatenurka
Olles töötanud riigimetsanduses 24 aastat, näen praegu väga suurt muutust metsapildis. Ühtpidi on loogiline, et küps mets tuleb maha raiuda. Teiselt poolt tundub muutus kuidagi liialt kiire ja visuaalselt on metsa noorenemine vägagi silmatorkav. Kirjutades 2012. aasta Eesti Jahimehe kolmandas numbris ühest metsisemängust, tegin muu hulgas juttu metsade olukorrast sihtkaitsevööndis. Ka seal saab mets küpseks, vananeb, kuivab ja allub tormidele.
Peale selle eriti kunagiste kuivendussüsteemide rajamise tõttu metsaalused üsna võssa kasvanud. Väga palju on eraldisi, kus enne püsielupaikade moodustamist toimusid tavalised raied, mida uuendati okaspuuliigiga. Nüüdseks on sellised eraldused hooldamata ja neist on saanud võsarapsikud. Mäletan oma rajatud männikultuure praegustes sihtkaitsevööndites, kus mänd on praeguseks sisuliselt hukkunud ja asemele on kasvanud kask.
Mängupaigana eelistab metsis ikka männikut. Olen kunagi teinud Raivo Liibeki palvel metsade raiemahu arvestuse Kõrve metsisemängu sihtkaitsevööndi kohta. Töötasin läbi kõik eraldused, kus oleks minu meelest olnud võimalik teha harvendust ja sanitaarraiet. Lageraied välistasin. Võimalik, et praeguste raiete strateegiat arvestades oleksid mahud marginaalsed, aga ehk siiski saaks kas või püsielupaiga piiranguvööndis mõnd lageraiet edasi lükata.
Ka jahimehel tuleb metsisega arvestada. Mõjutavad ju püsielupaigale kehtestatud reeglid nii jahipidamist kui ka ulukihooldetöid.
Ulukite küttimist need suuremalt ei sega, sest põhiline osa ühisjahtidest jääb aega, kui püsielupaigas viibimine on lubatud. Küll aga on muutunud metssigade küttimisvõimalused. Kui metsise esimese püsielupaiga korralduskavaga lubati veel lisasöötmist korraldada, siis praegu enam mitte. 2007. aasta looduskaitseseaduse muudatusega keelati see ära.
Ei häbene öelda, et olin üks selle ettepaneku tegijatest, kui soovisime metsise kaitsekorralduskavas lisasöötmise lubamist piiranguvööndis. Varem tundus loogiline, kui sea liikumist sai söödakohaga suunata metsise mängualast mujale. Praegu, kümme aastat hiljem, kui lisasöötmine on keelatud, ei näe ma olulist paranemist metsise arvukuses. Olen nõus, et söödakohad meelitasid kokku väikekiskjaid, aga neid oli siis võimalik pukist küttida. Nüüd see võimalus puudub ja ma ei tea eriti palju jahimehi, kes muul viisil viitsiks metsise elupaiga piires väikekiskjatega tegeleda.
Siiski pole ka metssiga mängualadelt kuhugi kadunud. Kui uuringud viitavad, et maas pesitsevate kanaliste arvukuse suurim mõjutaja on olnud metssiga, siis praegu, kui metssea arvukus on tugevasti langenud, peaks järelikult ka metsiste arvukus kasvama hakkama. Samal ajal on tehtud uuringuid tõestamaks, et metssiga pole sugugi see, keda peaks süüdistama, vaid et suurim patustaja on hoopis metsnugis. Olles ise viibinud nii palju metsisemängudes, kaldun uskuma teist versiooni. Eks aeg näita, kellel õigus.
Mis on eesmärk?
Kui hinnata metsisemängude praegust olukorda, siis kõige suuremat kahju on tekitanud inimtegevus. Kasutame loodust väga suures mahus ja agressiivselt. Mängude saatust on mõjutanud palju tegureid: metsade kuivendamine, ulatuslikud lageraied ja muu majandustegevus, aga ka röövloomade ja -lindude surve. Mida saaks teha? Kes pidurdaks lageraiete praegustes mahtudes jätkamise?
Võib öelda, et ega me siis püsielupaikasid maha raiu, metsisel on koht, kus elada. Kas aga eesmärk on metsise kaitse piiratud ja killustatud aladel või soovime näha ka arvukuse kasvu ja mängualade laienemist? Minu meelest peaks viimane olema kaitsetegevuse eesmärk.
Iga päevaga jääb vähemaks võimalusi, et metsis saaks asuda mängima mujale, kui senine ala muutub sobimatuks. Nii juhtub, kui me ei aita mänguala kvaliteeti hoida. Praegused alad on n-ö välja kasvamas. Seirete käigus olen ise avastanud mitu mängu uutes kohtades. Selleks aga on vaja sobivat ala.
Teine probleem on muidugi metsise vaenlaste suur hulk. Kuidas sundida jahimeest selle teadmisega küttima väikekiskjaid? Ega sundida saagi. Jaht on ju hobi. Või kas on?
Loodetavasti saaks jahimeeste teadlikkust erinevate koolitustega suurendada ja püüda tekitada neis mõistvat suhtumist meie vapilinnu saatusesse. Et mitte ainult minu lapsed, vaid ka nende lapsed võiks isa kõrval looduse sellist imetegu näha ja tundma õppida.
