TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD INGMAR MUUSIKUS
Küllap on kõigile jahimeestele, kes käinud Eestis jahikoerte näitustel või jahimeeste kokkutulekutel, silma hakanud soliidse jahikübaraga daam, seljas stiilne jahiülikond ja rihma otsas kolm taksi. Need on Mari-Ann Rehk ja tema karmikarvalised Fedik, Sulo ning pikakarvaline Uuno.
Kes aga Mari-Anni ehk Mari juba lähemalt tunneb, see teab, et ta pole mingi tšehhovlik „daam koerakestega“, vaid tegus naisjahimees, kelle kõik nädalavahetused sügisest kevadeni mööduvad koos taksidega metsas jahti pidades, jahitõugu koeri treenides ja jahikoertele eksameid korraldades, suviti käib ta teistes riikides oma taksidega jahikatsetel ja koertenäitustel. Peale selle korraldab Mari-Ann jahikoerte õppepäevi.
Mari-Anni kiindumine taksidesse ei ole aga juhuslikust emotsioonist tekkinud armastus, vaid pigem suguvõsa pikk traditsioon, millel on oma kaugem ja põnevam eellugu.
Kärstna mõisa taksid
Rõuge kihelkonnast pärit Mari-Anni vanaema Helmi Johanna Kann (1895‒1975) on rääkinud lugusid oma vanaemast Maret Tahvelist (1834‒1917), kes omakorda on Helmile rääkinud lugusid oma vanaemast Marret Tahwelist (1775‒1849).
Marret oli antud lapsena Kärstna mõisa, et kasvatada tüdrukust mõisapere lastele lapsehoidja. Mareti kasuemaks sai seega mõisaproua Wilhelmine Karoline Anrep. Kärstna mõisas olid au sees jahikoerad. Neid kasvatati mõisas nii jahipidamiseks kui ka rüütlite ettevalmistamiseks.
Pärast katkuaega möllasid surm ja haigused veel pikalt Eestimaal. Mõisaproual oli traditsioon kinkida või annetada taksikutsikaid headesse peredesse, kus oli laps surnud, või peredesse, kust laps anti kasvatada võõrasse peresse. See ilus annetus oli justkui tühja koha täiteks.
Marret Tahwel oli täisealine naine, kui mõisaproua saatis ta koos mehe Mihkliga 1826. aastal elama ja tööle Kärstna mõisast Pahuvere rüütlimõisasse. Marret sai kingituseks kaasa taksikutsika. Hiljem lapsendas Maret kasupoja Rein Tahveli, kes kasvas üles koos taksikoeraga. Reinu tütar, Mari-Anni vanavanavanaema Maret Tahvel sai oma peresse samuti kingituseks taksikutsika. Kutsikas oli lapsele seltsiks ja valvajaks. Samamoodi anti taksikoer kingiks vanavanematele Ann ja Peeter Hütile.
Anni ja Peetri pulmapäevaks kinkis Anni vend Tannil Aid talukoha ‒ Ala-Hüti talu Rõuge kihelkonnas ‒, kus sündis Mari-Ann Rehki vanaema Helmi Johanna Hütt (Kann).
Vanaema Helmi ja Karl Kanni peres olid koerad olnud alati pereliikmed, aukohal ja perepildil. Aastast 1932 pärineb üks vana ülesvõte Mari-Anni onu Valdur Kanni ristsetelt, kus pere taks on vanaema õetütre Helga süles. Vanaema kõrval seisab Mari-Anni ema, pisike Anita. Võib ainult arvata, kuidas Anita hinge puges koera-armastus ja eriti taksiarmastus. Võrumaal öeldakse selle kohta lihtsalt: „Küll pini pini ärr tund.“
Tšempion Volli ‒ Jahisarv Pluto
Selle ajaloolise hetke jäädvustamisest möödus veerandsada aastat, kui 1958. aastal sündis Rõuges Mari-Ann. Samal aastal kolis pere elama Väimelasse, kus Mari-Anni isa Hans Unt oli pikki aastaid kohaliku jahiseltsi esimees. See oli tavaline pilt, kui pärast põdrajahti istus paarkümmend jahimeest nende köögis, kus praeti ja söödi maksa.
„Käisin tüdrukuna isaga jahil kaasas. Meil olid alati jahikoerad: Eesti hagijas, taks või laika – need oli ainsad koeratõud, mida tundsin,“ meenutab Mari-Ann. „Kui hakkasin omaette elama, siis teadsin, et tahan endale just taksi. Ei olnud mingit küsimust, milline koer võtta. Pealegi oli taksi pikale autosõidule Viimsist Väimelasse hea kaasa võtta, kui isale külla läksin. Isa võttis mu taks Riksu ka jänesejahile kaasa koos hagijaga ajama. Päris esimene taks Ruudi jäi paraku juba kutsikana õnnetult auto alla. Kohe leidsin kuulutuse järgi uue, kuuekuise pikakarvalise Riksu, kes oli peresse võetud lapsele nn „suvekoeraks“, aga osutus sügisel Tallinna-korteris üleliigseks ja tüliks. Nii ostsin Riksu oma perre, lapsele seltsiks.“
Kennelist Jahisarv sai Mari-Ann endale uue pikakarvalise taksi Jahisarv Pluto ehk Volli. Sel hetkel ei olnud vastsel taksiomanikul suurt aimu näitustest ja kogu sellest maailmast. Ent siis sai Vollist pärast kolme näitust Eesti juunioride tšempion: Mari-Ann oli saanud koera, kes muutis kogu tema järgnevat elu. Siitpeale möödus enamik nädalalõppe Volliga mööda Euroopat reisides ja näitustel osaledes. Veelgi põnevamaks muutusid mõlemale aga jahikatsed teistes maades. Sõrm oli antud. Vollist sai 13 aastaga näitusetšempion 16 riigis: Eesti, Läti, Leedu, Saksamaa, Tšehhi, Austria, Valgevene, Ukraina, Rumeenia, Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria, Itaalia, Soome, Rootsi, Taani. Selleks, et tulla näiteks Itaalia tšempioniks, on vaja seal viis korda näitus võita, samamoodi ka Saksamaal – takside kodumaal.
Paralleelselt näitustega algasid Volli ettevalmistused jahikatseteks. Volli on esimene koer Eestis, kes on jahikatsete tšempion verejäljes nii Soomes kui ka Rootsis. Soomes on tšempionitiitli saamiseks vaja võita viis katset, Rootsis neli. Napilt (üks katse kolmest) jäi puudu nii Leedus kui ka Itaalias. Siis oli Volli juba kaheksa-aastane ja loovutas koha noorele ja perspektiivsele Uunole.
Kui Leedu laikaklubi korraldas laikadele mitmevõistluse (seaaed ja kuulekus), kus laikade ja Leedu hagijate kõrval oli Volli ainus taks, siis pani just Volli selle võistluse kinni.
„Mul oli pärast võitu laikaomanike ees isegi veidi piinlik,“ tunnistab Mari-Ann. „Aga midagi polnud teha, Volli suutis nendel aladel oma paremuse maksma panna, saades just kuulekuses ja verejäljes maksimum lisapunktid. Nii Leedu kohtunikud teda kutsusidki: 128-punkti-koer.“
Kõik need reisid on andnud Marile tohutult kogemusi ja uusi sõpru. „Katsetele püüan ikka alati varem kohale jõuda, et õppida midagi kasulikku, mida siis omakorda Eestis jahikatsetel saaks ehk kasutada.“
Hulk aastaid käis Mari-Ann koos Volliga näitustel ja jahikatsetel, aga pärisjahist oli jäänud eemale, kuni ühel päeval helistas Tallinna jahimeeste seltsi Pillapalu jahtkonna pealik Toivo Kukk ja kutsus Volli appi haavatud põtra otsima. Volli tegi metsas oma töö ära sama korralikult nagu katsetelgi ja Mari-Ann kamandati koos taksiga järgmisel laupäeval jahile.
„Kohe seejärel läksin jahimeeste kursustele. Eestikeelset polnud, seega läksin venekeelsesse rühma. No nii kiire oli!“ meenutab Mari-Ann järjekordset juhust kümmekond aasta tagasi, mis teda veelgi jäägitumalt jahindusse tõmbas. „Kui on ikka geenidega kaasa antud jahihuvi, tuleb minna, mida varem, seda parem. Kahetsen südamest, et mul need „geenid“ nii hilja välja lõid. Nii palju jääb tegemata jahikoeranduses, jahikatsetega … Iga nädalalõpp möödub nüüd jahil ja ka nädala sees koprajahtidel. Pillapalus on minu taksid ainsad jahikoerad. Ajujahil ajab taks kõlava, kõva häälega. Esimesel ajujahil üks vana jahimees ütles, et meil on nüüd üle kümne aasta jälle ajujahil koerte kisa metsas. Ja kui Gediminas Jürjo hakkas koertega koprajahte korraldama, olin taksidega ka kohal. Sealt siis see koprajahi-pisik.“
Fedik, Uuno Turhapuuro ja Sulo …
… ehk pärisnimedega Ferdinands Cemaro (lätlane), Badamatam’s Voodoo Man (soomlane), Sokkairti (soomlane).
Põdra-, sea- ja koprajaht on põhilised, kus Mari kolm taksi Fedik, Uuno ja Sulo suurima heameelega käivad. Koprajahtidel on traditsiooniks lõpetada hooaeg Lätis koprajahivõistlustel, nii juba aastaid. Ka Venemaale on kutsutud koertega koprajahti näitama ja korraldama. Viimasel ajal on lisandunud ka hirvejaht saartel ja muidugi järelotsimine.
„Haavatud uluki järelotsimisele kutsutakse kahjuks harva,“ ütleb Mari-Ann. „Taks võiks olla igal jahtkonnal alati jahil autos kaasas, et kontrollida laske. Võtta puhanud koer ja otsida haavatud loom üles. Taks teeb verejäljetööd suurima heameelega, kuid treenida ja harjutada tuleks ikkagi.“
Karmi- ja pikakarvalised taksid on Maril ikka üle ühe. Praegu on vanim, 14-aastane Fedik karmikarvaline, Uuno (9) pikakarvaline ja Fediku poeg Sulo (4) jälle karmikarvaline. „Südames on pikakarvaline, aga mulle meeldib tohutult karmika jonnakus ja isepäisus: rohkem minu moodi,“ naerab Mari-Ann. „Karmikas on ka hasartsem. Uuno nimi on tulnud Uuno Turhapuro järgi: kogu aeg keerab mingi käki kokku, tegutseb ja toimetab. Verejälje ajamisel aga võib olla Uuno peale sada protsenti kindel.“
Öeldakse, et taks otsustab, kes on majas lõpuks peremees. Päris nõus Mari-Ann sellega ei ole.
„Taksid on aretatud urujahiks. Koer peab all urus ise hakkama saama ja ise otsustama, selleks ta iseloom ongi selline. Siiski arvan, et igal koeral on valikuline kuulmine. Jahimees võiks koera võttes olla koerainimene. Koer on karjaloom, kasvab koos perega ja vajab seltskonda. Oma jahikoera eest peab väga hästi hoolitsema. Mu isal oli üks siledakarvaline taks. Ema keeras ta pärast jahti teki sisse ja pani ahju ette sooja, taksil hambad lagisesid ka magades tükk aega, nii külmunud oli. Isa omakorda soojendas teda talvel külma ilmaga jahti pidades vahepeal põues. Sellepärast ma ise polegi siledakarvalist võtnud, et talvel oleks koertel ikka metsas soojem ja suvel ei peaks kartma nõgeseid.“
Miks on taks hea jahikoer?
Mari-Ann, kellele jaht, jahikoerte treenimine, jahikatsete korraldamine on viimase kümne aasta jooksul saanud rohkem kui hobiks, annab küsimusele lihtsa vastuse: „Taksi jahihooaeg kestab kõige kauem: 1. augustist 15. aprillini. Temaga võib jahtida kõike, toob ka pardi veest välja. Ja taksile on antud tohutult visadust, ta on täielikult tööle pühendunud. Peab olema ainult kannatust. Pärast kolme aastat hakkavad kõik koerad enamasti ilusti tööle, kui neile võimalus antakse ja võetakse jahile kaasa. Ent taksid vajavad iganädalast metsas käiku, nn treenimist nagu kõik jahikoerad. Ainult aedikus istuda ja geenidele loota ei saa.
Jahihooja vahepeal on hea katsetel käia, treenida ja koolitada. Võin väita oma kogemuse põhjal, et mu neljast iga nädal jahil käivast taksist kolm olid puhtalt näituste takside järeltulijad. Kõigist said väga tublid jahikoerad. Ent Sulo on jahil käivate koerte järeltulija ja temas on see pisike pipratera, mida ei oska seletada, aga mingi teine sära.
Minu taksid on alates kuuendast elukuust metsa ajujahti ajama saanud. Kõige suurem rõõm on, kui noore koera eest lastakse esimene põder, see on väga liigutav hetk, vaat siis rõõmustan ja karjun täiest südamest. Samuti, kui taks esimese looma häälega ette võtab ja kütiliini lükkab. Selliste hetkede nimel tõusedki igal laupäeval kas või kell neli iga ilmaga ja sõidad jahile suurima rõõmuga!“
Volli mälestusvõistlused
Viimased kolm aastat on Mari-Ann korraldanud oma kõige kuulsama ja legendaarse taksi auks Volli mälestusvõistlusi verejäljes Jahisarv Pluto karikatele. Rändauhinnaks on järelotsimisel Volli leitud põdrasarv. Verejäljehuvilistele on see üks aasta sündmusi. Esimene võitja oli Welshi terjer.
Idee sai Mari-Ann Soomest, kus korraldatakse palju selliseid mälestusvõistlusi. Neljandad mälestusvõistlused toimuvad 6. septembril. Osa võivad võtta kõik jahitõugu koerad. Soovijaid on palju, seega saab tulemuste pingerea alusel osaleda kõige rohkem 20 koera, kes on sooritanud verejäljeeksami. Koerte tööd hindavad väliskohtunikud.
Kui mõnel jahimehel on meeles mõlkunud soetada endale jahikoeraks taks, kuid hinge on pugenud kahtlus kõikvõimalike müütide tõttu, siis on Mari-Ann Rehk just õige inimene, kellelt nõu küsida. Ta tunneb suurepäraselt nende väikeste vaprate koerte hingeelu ja iseloomu.
