TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD: Facebookis (piltide vaatamiseks ei pea kasutaja olema)
Sellesuvise jahimeeste kokkutuleku viimasel päeval jõe kaldale rajatud Võhandu puhkekeskuse avaral laagriplatsil ringi jalutades kütab päike armutult selga. Nii on see olnud juba kolm päeva. Mitte tilkagi vihma. Päike on Võrumaa kokkutuleku üks tunnusmärke. Leida sellest heitlikust suvest üles just need kolm vihmavaba päeva on omamoodi kunsttükk. Ent võrokesed said selle trikiga hakkama. Veel neljapäeva õhtul rabistas tuul tugevaid vihmahooge vastu aknaid, nii et korraldajatele tundus, et nad on tulnud läbi viima oktoobrikuist põdrajahti, mitte südasuvist kokkutulekut. Ent reede keskpäeval keerati vihmakraanid kõvasti kinni ja täpselt kell 18.18 hakkas see ummamuudu Võru värk meeliülendava rongkäiguga pihta. Õdede Taulide torupillihelide saatel sammus mitmetuhandepealine jahipere lippude lehvides kokkutulekuplatsile. Meeleolu oli laulupeolik. Võru meeste mitmehäälne “jahipasunakoor” kuulutas jahimeeste aasta tähtsündmuse algust ja Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust pidas sütitava avakõne.
Jahimees – looduse kaitsja
“Meie suur missioon on valgustada kivilinnades üles kasvanud ja arvutianimatsioonidest nakatunud inimesi, kes päris loodust kardavad. Viia neile sõnum selle kohta, kuidas loodus toimib ja kes on tänane jahimees tegelikult,” kutsus president jahimehi üles võtma julgemalt ühiskonnas keskkonnakaitsja ja -õpetaja positsiooni.
“Jahimees on see, kes aitab tagada looduslikku mitmekesisust, kaitsta ja taastada liigirikkust, et meid ümbritsev keskkond oleks tugev ja vastupidav. Õitseb see lill, mille poole inimene on näoga. Just jahimees aitab oma tegevusega kaasa liigirikkuse kaitsele ja taastamisele. Jahimeeste huvi on, et liike oleks looduses rohkesti, sest siis on võimalik ka jahti pidada.”
Kuulutades jahimeeste 36. kokkutuleku avatuks, meenutas Margus Puust, et jahimeeste kokkutulek on läbi aegade püsinud kolmel sambal: erialasel ja sportlikul mõõduvõtmisel, koolitusel ja meelelahutusel. “Üha enam oleme kujundanud seda koguperesündmuseks. Kui jahihooaja nädalalõppudel on isa või ema rohkem metsas, siis siin oleme kõik koos ja tegevust jagub kõigile pereliikmetele.”
Võõrustajate nimel tervitasid kokkutulnuid Lasva vallavanem Juris Juhansoo ja Võru maavanem Andres Kõiv. “Võtke nendest päevadest maksimum ja purjetage nende heade tunnetega jõuludeni välja,” soovis maavanem. Kokkutuleku peakorraldaja, Võrumaa jahimeeste seltsi esimees Mati Kivistik meenutas, et viimane kokkutulek peeti Võrumaal koguni 18 aasta eest. Siis oli see intiimne kokkusaamine, mis nüüdseks on kasvanud suureks festivaliks.
Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja Eda Pärtel tunnustas tervituses Eesti Jahimeeste Seltsi, kes on aktiivselt panustanud jahindusalasesse õigusloomesse ja aidanud võidelda seakatkuga.
Kokkutuleku avamise kulminatsioonina elustas kohalik näitemänguselts muistse pikseriituse Pühajõe kaldal – meie esivanemad on olnud siinsetel aladel kütid juba aastatuhandeid.
Kes oli Kalevipoja vanaema?
Võrukate ummamuudu kokkutulek sai seekord kohe hoo sisse traditsioonilise jahimeeste viktoriiniga, mille esimesed küsimused panid mitmedki võistkonnad kukalt kratsima: mis oli Kalevipoja eesnimi ja kes oli Kalevipoja vanaema ehk siis Linda ema? No kes neid kaugeid aegu mäletab! Eks heitsid Tuglas ja Aavik juba saja aasta eest Kreutzwaldile ette, et meie rahvuskangelasel puudub oma nimi, on vaid kellegi poeg. Ja nii ongi – Kalevipoja eesnimi olevat Sohn ehk Sohni ja Kalevipoja vanaemaks teder. Kõige paremini oskasid neid pähkleid lahti muukida Valgu Jahimeeste Selts (Koit Ütt, Olev Piisang ja Elmur Pärtel), Aruvälja Jahiselts ja Tartu Jahindusklubi.
Päike näkku!
Telklaagrist pisut eemal metsaservas olid korraldajad rajanud küllalt omapärased laskepaigad. Laupäeva hommikul kohale tulnud võistlejad ja publik vangutasid pead: hullem kui EM-i rada! Perekond Tamm oli korraldanud tõesti ummamuudu võistluse. Esimesena rajale läinud naised ja superveteranid naersid ja nutsid korraga. Võsa vahelt väljalendavaid taldrikuid oli vastu päikest keeruline isegi märgata. Esimesena tulejoonele asunud Jaan Kärneril jäigi võistlusest ummamuudu mulje: “Kõikmõeldavad takistused olid täna, lisaks päike otse näkku!” Alati positiivne Jaak Jäme sekundeeris konkurendile: “Uskumatu rada! Isegi EM-il pole sellist. Ent kui keegi poleks pihta saanud, siis oleks iseasi, aga saime ikka! Pole midagi viriseda, loodus on loodus ja asja tuleb huumoriga võtta.”
Naistest võitis haavlilaskmise Tooni Vellend Aili Popi ees. Aili oli just hiljaaegu tulnud Sloveenias kombiharjutuses Euroopa meistriks. Oma esimese tiitli võitis ta samas tiirus seitsme aasta eest. Seekordne võit ülimalt pingelises konkurentsis oli juba kolmas. Kokkutulekul andis tunda pingelangus.
Hoolimata keerulistest tingimustest jäid võistlejad lõppude lõpuks rajaga väga rahule. Nagu Tõnu Krooben kokkuvõttes ütles: “Algul pingilt vaadates tundus, et mehed on kokkutuleku jaoks teinud hullult keerulise raja, aga ise võisteldes olid kõik märgid lastavad ja võistlus huvitav.” Meesteklassi võitja ja üks rajameistritest Tauri Tamm vaid muheles rahulolevalt: “Ise tehtud, hästi tehtud!” ja teise koha võitnud Carl-Ulrich Uuemõis Keila Jahiseltsist kinnitas: “Väga hea rada oli!”
Soomlased naudivad Eesti kokkutulekuid
Ikka kohtab meie jahimeeste kokkutulekutel külalisi põhjanaabrite juurest. Traditsiooniliselt oli juba 16. korda kohal Ari Veneläinen. Eesti naisküttide seltsil olid külas jahinaised Karjalast, kellega neid seob ühine rahvusvaheline Leader-programm (lisaks veel Slovakkia), et koolitada naiskütte ja edendada kohalikku jahikultuuri. Pikemalt rääkis Soome naisküttide tegemistest Jaana Puhakka, kes 2014. aastal asutas koos mõttekaaslastega jahinaiste seltsi Pohjois-Karjalan Jahtinaiset, kus on 65 liiget. Jahipidamise populaarsus naiste hulgas kasvab Soomes jõudsalt. Praegu moodustavad naised umbes kaheksa protsenti 350 000 jahimeeste üldarvust. Miks on naistele vaja eraldi jahiseltse? Jaana räägib selle küsimuse põhjalikult lahti, tuues näiteks omaenda kogemuse.
Ta elab ja on üles kasvanud Karjalas Ilomantsis, mis on nii Soome kui ka Euroopa Liidu kõige idapoolsem maakond. Ilomantsis on väga palju puutumatut loodust, suured metsad, kus elab kõige rohkem karusid Soomes. Karu on seal väga austatud uluk. Kui Jaana oli tüdruk 1970.–1980. aastatel, siis tema vennast sai isa kõrval loomulikult jahimees, kuid Soome kultuuriruumis polnud naistel jahipidamiseks kohta. Jaht tuli tema ellu alles kuue aasta eest jahimehega abielludes. Jaana ei taha tegelikult jahil olles teha vahet meestel ja naistel. Kuid oma seltsi on naistel vaja selleks, et praegu on üksikutel jahihuvilistel naistel meeste hulgas jahipidamist alustada päris raske. Paratamatult valitseb meeste seas veel palju eelarvamusi, kuidas naine metsas jahti pidades hakkama saab. Seega on naistel omavahel üksteist toetades märksa kindlam tunne tugevat jahinduslikku vundamenti omandada. Koos korraldatakse koolitusi, harjutatakse laskmist, tehakse ühiseid kokandusõhtuid, korraldatakse minkide püüki, keda Põhja-Karjalas on väga palju, ja muidugi käiakse jahil. “Ja mis väga oluline – meil on omavahel väga lõbus,” ütleb Jaana naerdes. Hiljaaegu hakkasid jahinaised korraldama suviseid jahinduslaagreid 7–15-aastatele tüdrukutele. Lapsi õpetatakse looduses liikuma, tundma loomi ja valmistama ulukiroogasid.
“Ma jahimeheks hakkasin ja tapsin naabri kana…”
Just sellises musta huumori võtmes alustas Pärnumaa jahimeeste pealik Eero Nõmm Aruvälja Jahiseltsist traditsioonilist jahijuttude ja taidluse võistlust. Vilunud värsimeistrina kandis Eero ette pika lugulaulu, kus laulu sisse said pandud ka EJS-i juhid Korts ja Lillemäe. Jahijutu vestmine ja huumor on peen kunst. See pole lihtne anekdoodi rääkimine jahisõprade ringis. Ei ole kerge panna mitusada kuulajat ennast jälgima, kui jutul pole saba ega sarvi. Teenitult kuulutas žürii võitjaks vanameister Kaarel Tuvikese Tartumaa Jahindusklubist. Mitmed jahiseltsid, kus nauditakse koostegemise ja koosolemise tunnet, olid siiski pettunud, et seekord polnud võimalik laval esineda ühise trupina, vaid jahijutu pidi esitama soolonumbrina. Küllap seetõttu jäi tänavusest taidlusest küllalt kahvatu mulje.
Iga jahimees pole kalamees
Pühapäevahommik algab traditsiooniliselt jahijuhtide võistlusega, mis sedapuhku on pühendatud täielikult kalandusele. Võrokesed suudavad tõesti üllatada! Vähe sellest, et jahimees peab oskama käsitseda spinningut – seda oskab mingil moel ju iga mees –, kuid ta peab teadma ka Eesti kalade võrukeelseid nimetusi! Uno Kask Tori-Sindi Jahiseltsist hiilgab keeleoskusega: kõik vastused on õiged. Järgmisena tuleb jahijuhtidel määrata võimalikult täpselt silma järgi kala kaal ja seejärel visata spinninguga märki. Siin on ületamatu Ida-Viru Jahimeeste Seltsi tegevjuht Egert Malts: “Olen omal ajal jõgedest palju forelli püüdnud, nii et seda viset olen palju harjutanud,” ütleb mees rahulolevalt. Üldse mitte nii rahulikult jälgib võistlust hiidlane Eigo Jõhvik. Ta ei registreerinud end võistlema, sest pidi kokkutulekult varem lahkuma. Kuid ärasõit viibis ja nüüd vaatab mees valusa pilguga, kuidas paljud õnge märgist abitult mööda viibutavad. “See on minu ala! Oleks vaid teadnud! Iga päev tegelen sellise viskega!” kahetseb ka jahilaskurina häid tulemusi näidanud Eigo.
Laanepüü vile ja jänese hädakisa
… olid seekordse kokkutuleku peibutusvõistluse ülesanded. Et hindamine oleks täiesti objektiivne, istus kolmeliikmeline žürii – Rein Lepp, Reino Käärmann, Kaarel Roht – võistlejate poole seljaga. Toreda üllatusena tunnistati kõige paremaks laanepüü peibutajaks noor jahimees Priit Aru (26) Põltsamaa Jahiseltsist. Laanepüü jahile pole Priit veel jõudnudki ja peibutamist õppis ta netist kuulmise järgi ning harjutas üksi autoga sõites. Võidu toonud vile ostis ta eelmisel päeval kokkutulekult. Noore jahimehe üks lemmikjahte on sügiseti hanejaht, kuid loomulikult soovib ta nüüd oma laanepüü peibutamise oskusi juba augustis algaval jahil ka metsas pärisjahil järele proovida.
Kuidas püüda väikekiskjaid?
Kaubatänava jõepoolsel küljel õpetab Jaanikese jahindus huvilistele, kuidas kasutada väikekiskjate püügiks mõeldud eluspüügipuure. Soomes on need Valgamaal toodetud puurid lisaks jahimeestele ka talunike hulgas väga populaarsed. Sealt taluõuelt, kus puur üleval, on kadunud ka kanavargused. Väikekiskjate püüki peab Eestis veel tublisti edendama ja perekond Balodise tegevus selles vallas väärib igati tunnustust. Lisaks sellele on Jaan Balodis hakanud kõrvalhobina meisterdama väga kvaliteetseid jahinuge, mille valmistamist ta samuti kokkutulekul demonstreerib. Noad on tõesti ilusad – puhas meistriklass!
Ökotrükis Studio Viridise moodi
Teist aastat järjest sisustab kokkutulekul laste ja ka kõigi teiste soovijate aega harivate loodusõppemängudega Muraste looduskool Studio Viridis. Pühapäevahommikul on Val Rajasaar ja Pelle Nugis möödunud nädalavahetusega väga rahul, sest hulk inimesi sai jälle juurde killukese loodustarkust, lisaks hea tuju ja lihtsalt rõõmu ühest ilusast päevast. Val Rajasaar pöörab selja ja näitab oma seljal ilutsevat originaalset ökotrükist. Ta on lasknud naaberplatsil tegutseval näomaalijal joonistada seljale suurelt Studio Viridise logo. Kaks kuuma päeva on Vali selja punaseks päevitanud, kuid mahapestud värvi alt ilmub välja lumivalge logo. Ökoreklaamil on tulevikku! Muraste looduskooli üks põhimissioone on kasvatada inimeste loodusteadlikkust ja kuigi mehed jäävad kokkutuleku korraldusega vägagi rahule, paneb Val Rajasaar rahvale südamele, et iseäranis jahimehel, kes pidevalt looduses liigub, peab tekkima harjumus mitte prahti maha loopida. Tantsupeojärgne peoplats oli varahommikul nagu Õllesummeril. Kas need olid jahimehed või nende külalised? Vali ettepanek on jätta korraldajatel plats ükskord koristamata. Kas selline näitlik õppetund avaldaks inimestele mõju?
Edu võti on tugev kogukond
Korraldajad on teinud kõik selleks, et kokku tulnud inimesed tunneksid ennast igal hetkel hästi. Ja nad tunnevad! Enne lõputseremooniat ringi liikudes kuuleb ainult kiidusõnu. Ka põhjaeestlased pole võrokeste aadressil kiitusega kitsid. Andres Üprus Aegviidu mailt Nahe Jahiseltsist tunnustab tegijaid superkorralduse eest: “Ole mees ja naudi ainult – paremat ei oska tahta!” Keila jahiseltsi pealik Kalev Laast ütleb tänusõnad kogu oma seltsi nimel. Aastaid suursündmuste korraldamist juhtinud Valeri Gramakovski hindab kõrgelt, millise sujuvuse ja reageerimisvõimega kogu korraldusmeeskond töötas. “Lust oli vaadata, kuidas kõik töötas. Kõik toimis õlitatult. Ilma kogukonna kindla toe ja soosiva suhtumiseta midagi sellist ära ei teeks!”
Kokkutulekut lõpetades tegi peakorraldaja Mati Kivistik aga omakorda sügava kummarduse kõigile osalejatele: “Liigutav on näha, et niipalju rahvast on ka veel lõpetamisele kohale tulnud. Ilma teieta poleks seda kolme ilusat päeva olnud! Sügav kummardus ka Kuristiku tänava tiimile, kes teeb kokkutuleku õnnestumise nimel aasta läbi tööd.”
Võhandu puhkekeskus
See paik, kus ligi 5000 inimest kolm päeva jahimeeste kokkutulekut pidas – võistles, kauples, pidutses, tantsis, puhkas, sõi –, on Võhandu puhkekeskus, mille on rajanud ettevõtja Arno Kirsimägi aastatepikkuse tohutu tööga. Aastal 2005 hakkas ta siin jõeäärsel platsil korraldama kanuumatku, seejärel pakkuma kämpingumajades majutust, kuni tänaseks on sellest kasvanud välja päris suurte mõõtmetega talumajutus, kus kõik tingimused rahvapidude ja kokkutulekute korraldamiseks. Ka peremees ise jäi võõrustamisega rahule: “Kokkutulek oli võimas! Arvan, et rahvas jäi rahule. Sain niivõrd suure rahvahulgaga ristsed kätte, nüüd ei pelga edaspidi enam midagi.” Igal juhul soovivad jahimehed tegusale peremehele ainult jõudu ja edu.
Au asi
Kokkuvõtte teeb Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts: “Eesti Jahimeeste Seltsi 36. kokkutulek on saanud ajalooks. Kõigil, kes on seda soovinud ja kellel on võimalust olnud, on saanud seda ise kujundada. Ajaloolastel on kombeks huumoriga öelda, et “… ajaloolased, ajalugu on meie enda teha…” Jahimeestel nii aga ongi. Meie ajalugu on just meie enda teha. Mida rohkem me panustame, seda kirevamaks see kujuneb ja kui enam ei taha, ei saa, ei viitsi, siis kaome ajaloo keeristes.
Kui sirvida pilte esimestest jahimeeste kokkutulekutest ja rääkida asjaomastega, siis võib märgata hulga erinevusi võrreldes praegusega. Siis tuldi kokku bussidega, telklaagris olid sirged read ühesuguseid presendist telke, tegemist oli valdavalt meeste seltskonnaga ja rahvast oli muidugi oluliselt vähem.
Aga on ka sarnasusi, mis siiani kestnud. See on kokkutuleku sisu, kus alati on olnud jahinduslik ja rahvuslik mõõduvõtmine, koolituslik osa ja loomulikult meelelahutus.
See, et meie kokkutuleku sisu on sõltumata riigikorrast ligi pool sajandit sarnane olnud, annab tunnistust millestki väga olulisest. Samuti nagu seegi, et traditsioon kestab ja areneb. Kidakeelsel ja sõnalaisal ugrilasel on raske välja öelda, mis see täpselt on. Algab see koostegemise soov kuskilt sügavalt hingesopist, sealt, kus on peidus tõmme loodusesse, soov olla osakene sellest ja jahikirg. Kindlasti ka soovist suhelda omasuguste õnnistatud ja äravalitutega ning jagada oma elamusi ja kogemusi loodusest. Vahel on siin kindlasti ka annus tunnustusevajadust ja edevust. Soov olla ise ja oma seltsiga märgatav. Kõik see on inimlik, arusaadav ja meie ühises asjas vajalik.
Kokkutulekuid on peetud küll igal aastal, küll üle aasta. Läbi viidud on neid Eesti erinevais paigus ja korraldanud on neid erinevad meeskonnad kohapeal ja koostöös EJS-iga. Geograafiline ja korralduslik mitmekesisus on kindlustanud selle, et iga kokkutulek on oma nägu ja osalenud on väga erinevad inimesed eri paigust.
Viimastel aastatel on korralduses abiks olnud EJS-i keskuse meeskond ja seda just seepärast, et kokkutulek on võtnud festivali mõõtmed ja korraldus on muutunud keerukamaks ja kogemuste akumuleerimine keskusesse hädavajalikuks.
Selle aasta ummamuudu kokkutulemine Võrumaal näitas aga ilmekalt, et kohapealne koostöö on ülivõimas ja võrokeste “nõnna mõtsa poole” jääb kuldsete tähtedega kirjutatuna meie ajalukku.
Miks siis lausa nii pateetiliselt? Aga sellepärast, et just võrokesed näitasid, mis on meile, jahimeestele oluline nii nende kokkutulekute korraldamises kui ka meie asjas üldse. Kogu ettevalmistusaja, mis algas eelmise aasta lõpupoole, oli tunda üksmeelt, koostegemise tahet, loomingulisust, soovi panustada jne.
Rääkida ja kirjutada võiks sellest lehekülgede kaupa, aga raskem on seda kõike mõne sõnaga kokku võtta. Toon ühe näite, mis minu meelest iseloomustab kogu asjaajamist kõige paremini.
Kui kokkutulek oli läbi saanud, siis toimus staabis mitu briifingut ja kokkuvõtvat vestlust. Ühes nendes ütles üks võrokeste meeskonna liige, et muul ajal ja isegi kodus ei tegele ta kunagi koristamisega. Kokkutulekul aga korjas vabatahtlikult põlvili maas tundide kaupa konisid. Ma mõtlesin pikalt selle loo üle ja sain aru, et tegemist on au asjaga.
See asja auga ära tegemine oli kogu võrokeste meeskonna tegevuse tuum ja liikumapanev jõud.
See jõud peegeldus ja säras vastu meeskonnaliikmete silmadest ja kiirgas nende tegevusest. Kadestama panev üksmeel ja tahe asi auga ära teha pani imestama kõikenäinud ja korralduses abiks olnud sündmuste korraldusfirmat OÜ Kuusk esindajaid. Ei ole sellist asja enne kohanud, sõnasid nad.
Siit ka kogu EJS-i sügav kummardus võrokestele ja niikaua, kui suudame oma kokkutulekuid sellise innuga korraldada, ei ole ka hirmuraasu, et need hääbuksid. Vaadates kogu seda lugu ja mõeldes sellele, tekkis ka üks unistus. Kui suudaksime kõik oma ühist rahvusliku jahinduse asja ajada selliselt, nagu seda tegid kokkutuleku korraldamisel võrokesed. Selliselt, et see oleks meile kõigile Au Asi.”
