Aruande põhjal kokkuvõtte koostanud RAUNO VEEROJA
Jaanipäevaks valmis järjekordne ulukiseire koondaruanne “Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2016”.
Aruandes on võetud kokku viimasel aastal eri jahiulukiliikide kohta kogunenud seireinfo, antakse hinnang paljude jahiulukite asurkondade seisundile ning soovitused küttimismahtude, soolis-vanuselise küttimisstruktuuri ja jahipidamise korralduse suhtes selleks jahihooajaks. Aruanne on kõigile täies mahus kättesaadav keskkonnaagentuuri koduleheküljel www.keskkonnaaagentuur.ee. Samalt aadressilt on leitavad ka seireandmete kogumise metoodilised juhendid ja vormid ning viimaste aastate rakendusuuringute ja inventuuride aruanded.
Analüüsitud materjalist
Suur osa ulukiasurkondade seisundit ja selle muutusi iseloomustavatest näitajatest põhinevad jahipiirkondade kasutajatelt kogutud algandmetel. Vastavalt keskkonnaministri määrusele “Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus” (RT I, 29.05.2013, 7) on seireandmete kogumine ja nende esitamine kindlaks tähtajaks keskkonnaagentuurile kohustuslik. Jahipiirkonna kasutajate arusaam sellest kohustusest on maakonniti aga jätkuvalt väga erinev ning paraku leidub ka jahipiirkondi, mis seda peaaegu täielikult ignoreerivad. Maakondade lõikes torkavad viletsa andmeedastusega silma Lääne, Põlva ja Rapla maakond. Kiitust tuleb aga avaldada Ida-Viru-, Jõgeva-, Pärnu- ja Tartumaa jahimeestele. Kindlasti tuleb kiita ka Valgamaa jahimehi, kelle andmete kogumine ja edastamine on märgatavalt paranenud.
Möödunud talve lumeolud olid võrreldes kahe eelnevaga märksa soodsamad. Nii sai üle kahe aasta taas viia läbi ruutloenduse suuremas osas Eestist (261 ruutu 395 ruudust). Kehvemate lumeolude tõttu jäi see enamikus jahipiirkondades läbi viimata vaid Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal. Kuna 2014. ja 2015. aasta ruutloenduse mahud olid väga kesised, siis saab tänavusi tulemusi võrrelda 2013. aastaga. Parem lumikate võimaldas ka hunte ja ilveseid vaadelda kauem kui kahel varasemal aastal, mistõttu võiks selles suhtes eeldada paremat kvaliteeti.
SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) toel viidi tänavu kevadel teist aastat järjest üle riigi läbi enam-vähem süstemaatiliselt hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus 47 seirealal. Igal seirealal läbiti kaheksa ruudukujulist ja 4 km pikkust loendustransekti, kus 2 meetri laiusel alal loendati kõik hirvlaste viimasel talvel tekitatud pabulahunnikud. Lisaks hirvlastele koguti analoogset teavet ka metssigade, jäneste ja kanaliste ekskrementide kohta. Saadud tulemused täiendavad oluliselt ülevaadet hirvlaste (ja metssea) asustustiheduse muutustest. Selleks et koguda sigade Aafrika katku leviku tingimustes rohkem sõltumatuid seire- ja võrdlusandmeid, tehti 2016. aasta talvel koostöös keskkonnaametiga kokku 25 ruutloenduse püsiruudul talvised jäljeloendused. Läbitavate loendusruutude valikul lähtuti pabulaloendusteks kasutatavate seirealade paiknemisest. Võrdlusloenduste tulemustel seekord pikemalt ei peatu, kuid ilmsel vajaks teema kas või ruutloenduse metoodiliste nüansside meeldetuletamiseks enne talve eraldi käsitlemist.
Koostöös keskkonnaameti spetsialistidega viidi tänavu kevadel üle riigi läbi ka juba tavapäraseks saanud värske põdrakahjustuse seire, mis seekord hõlmas 1521 proovitükki, millest 919 paiknesid männinoorendikes ning 602 koorimiskahjustuste eas kuusikuis. Keskkonnaameti abi on siinkohal väga oluline ning loodame hea koostöö jätkumist ka tulevikus.
Põder
Erinevad seirenäitajad viitavad põdra arvukuse mõningasele vähenemisele. Jahimeeste hinnangul on kõikide jahipiirkondade kokkuvõttes umbes 11 500 isendit, mis eelnenud aastaga võrreldes on umbes 500–600 isendit vähem. Maakonniti langes vastav näitaja enim Harju- ja Pärnumaal. Põdra arvukuse mõningast kasvu näitasid Läänemaa jahimeeste andmed. 2016. aasta talvel tehtud ruutloenduste jäljeindeks on põdral kõikide ruutude kokkuvõttes sisuliselt sama 2013. ja 2012. aasta loendustulemuste põhjal arvutatuga. Paari aasta tagusega võrreldes oli jäljeindeks märgatavalt suurem Järva- ja Jõgevamaal, väiksem Viljandi-, Põlva- ja Tartumaal. Võrreldes 2013. ja 2012. aasta jäljeloendustega oli tänavuses loenduses veidi enam selliseid loendusruute, kus põdra jälgi ei kohatud (2016. aastal 8,4%; 2013. aastal 6,5% ja 2012. aastal 3,1%), mis võib viidata viimaste aastate intensiivsema küttimise tulemusel ebaühtlasemaks muutunud põdraasustusele.
Hirvlaste arvukusdünaamika ja elupaiga kasutuse jälgimiseks loodud seirealadel 2016. aasta kevadel teist korda tehtud pabulahunnikute loendustes oli võrdsel määral seirealasid, kus põdra talvist asustustihedust iseloomustav pabulaindeks kas suurenes või vähenes. Seirealade kokkuvõttes oli siiski tuvastatav umbes seitsmeprotsendiline asustustiheduse vähenemine võrreldes aastataguse ajaga. Keskmisest märksa suurema põdra asustustiheduse poolest paistavad mõlemal aastal silma Lääne-, Rapla-, Järva- ja osalt ka Pärnumaa seirealad, keskmisest märksa väiksem on asustustihedus aga Põlva- ja Võrumaa seirealadel (v.a Misso). Eelneva aastaga võrreldes on põdra talvine asustustihedus vähenenud Lääne- ja Ida-Virumaa seirealadel, kasvanud aga näites Rapla- ja Tartumaa seirealadel.
Mullu kütiti Eestis rekordiliselt 6873 põtra, mis oleks arvestades eelnenud aastal umbes 12 000 isendile hinnatud üldarvukust pidanud tooma kaasa märksa ulatuslikuma asustustiheduse vähenemise, kui see värsketest seireandmetest välja paistab. Pidades silmas põdraasurkonna juurdekasvu võimet, on üsna selge, et reaalne üldarvukus pidi eelmistel aastatel olema paljudes maakondades arvukushinnangutest märksa suurem (umbes 20–25%). Viimast kinnitavad ka seirealade pabulaloenduste tulemused, mis kõikide seirealade keskmisena andis põdra asustustiheduseks 2014/2015 talvel umbes 6,3 isendit ja 2015/2016 talvel umbes 5,8 isendit 1000 ha potentsiaalselt kasutatavate elupaikade kohta. Kogu Eesti peale annaks see talikarja suuruseks 2014/2015 talvel veidi üle 15 000 ja 2015/2016 talvel veidi alla 14 000 isendi.
Põtrade rohkusest 2015. aasta põdrajahi esimeses pooles annab tunnistust ka jahipäeva kohta vaatluskaartidele märgitud põtrade arv, mis võrreldes 2014. ja 2013. aastaga õige pisut isegi kasvas. Eelnenud aastatega võrreldes üsna sarnane oli ka lehmade-pullide suhtarv – 1,3 lehma pulli kohta – ning valdavalt mõõdukasse 25–35% vahemikku jäi ka vasikate osakaal jahiaegsetes vaatlustes.
Mullu kütitud põdralehmade head viljakusnäitajad ja reproduktiivsete emasloomade suur osakaal pärast 10. oktoobrit kütitud isendite seas andis tunnistust põtrade heast konditsioonist ning selle põhjal sai prognoosida asurkonna keskmisest suuremat juurdekasvu selleks aastaks. Arvestades aga metssigade arvukuse drastilist vähenemist katkualadel võib paiguti suureneda huntide mõju põtrade, eeskätt just vasikate suremuses.
Põdrale toitumiseks atraktiivsetes umbes 5–15-aastastes männinoorendikes teostatud põdrakahjude seire andmetel esines värskete vigastustega mände tänavu kevadel mullusega võrreldes veidi vähem (2016. aasta kevadel 7,1% , 2015. aasta kevadel 7,7%). Sarnaselt eelmise aastaga oli värskete vigastustega mändide osakaal suurim Järva- ja Raplamaal, olles Järvamaal võrreldes mullusega veidi vähenenud ning Raplamaal sisuliselt sama. Kahjustuste seire kuusikuis näitas põdra tekitatud värskete koorevigastuste vähest sagenemist kaheksas maakonnas. Kõige enam esines neid Valgamaal, kus värskeid kahjustusi esines kuuel kuusel tuhandest, Eestis keskmiselt ühel-kahel kuusel tuhandest.
Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et peaaegu 6900 isendini küündinud küttimise tulemusel on põdra arvukus veidi vähenenud, kuid jäänud enamikus maakondades metsakahjustuste riski silmas pidades siiski veel liiga kõrgele tasemele. Seetõttu tuleks ka eelseisval jahihooajal seada põdra küttimise eesmärgiks arvukuse mõõdukas vähendamine, küttides põtru veidi rohkem asurkonna juurdekasvust. Eelmiste aastate intensiivsema küttimise oodatust tagasihoidlikum mõju põdra asustustiheduse vähendamisel ning pabulaloenduse tulemused viitavad selgelt põdra üldarvukuse alahinnangule. Selle aasta asurkonna juurdekasvu ja sellest tuleneva arvukuse 5–10% langetamiseks on vaja küttida umbes 6600 isendit.
Metssiga
Jahiulukitest on pälvinud viimasel kahel aastal kõige rohkem ühiskonna tähelepanu metssiga ja põhjuseks mõistagi sigade Aafrika katk (SAK). Kui 2014. aasta sügisest kuni 2015. aasta kevadeni püsisid uued katku nakatunud või selle tagajärjel hukkunud isendite leiud algsete puhangukollete vahetus läheduses Valga-, Viljandi-, Võru- ja Ida-Virumaal, siis 2015. aasta suvi tõi kaasa haiguse laialdase leviku Eesti mandriosas. Senine kronoloogia näitab, et enamasti on distantsilt suuremad hüpped ja uute taudikollete teke toimunud suvel ja varasügisel paljuski meile veel teadmata asjaoludel. Talvekuudel, mil peetakse ajujahti, on leviku kiirus ja ulatus pidurdunud ning jätkunud pigem lokaalsel tasandil. Sellest tulenevalt ei saa kuidagi põhjendatuks pidada Euroopa Komisjoni soovitust keelata 50 km ulatuses katku levikupiiri tsoonis ajujaht.
Eelmisel sügisel 30 000 isendini küündinud küttimiskohustus tundus paljudele jahimeestele utoopiliselt suur. Siiski kohustused valdavalt täideti ja isegi ületati. Riigis tervikuna kütiti 2015/2016 jahihooajal jahipiirkonna kasutajatelt laekunud andmetel 32 580 metssiga. Tagasihoidlikumaks jäi küttimine vaid maakondades, kus SAK-i tõttu oli metssigade asustustihedus talve alguseks vähenenud.
Kui 2015. aasta talve lõppedes oli jahipiirkonna kasutajate hinnangul metssea üldarvukus umbes 20 600 isendit, siis 2016. aastal 12 200. Ootuspäraselt on kõige drastilisem langus toimunud katkust enim mõjutatud maakondades. Näiteks Viljandi-, Valga-, Võru-, ja Põlvamaa puhul kinnitavad seda veenvalt ruutloenduse tulemused, aga ka kevadel seirealadel pabulaloenduste käigus kogutud info metssigade tegevusjälgede esinemise kohta. Samas ei ilmne vaatamata rekordilistele küttimismahtudele kolmes tänaseks veel katkust puutumata maakonnas Hiiu-, Saare- ja Läänemaal metssigade arvukuse märgatavat vähenemist. Ülejäänud Eestiga võrreldes oluliselt viletsamate lumeolude tõttu Lääne-Eestis ebaõnnestusid neis maakondades talvised jäljeloendused ning arvukuse muutuste hindamisel olulist tuge pakkuv jäljeinfo sealt puudub.
Mullu metssea vaatluskaartidele kantud andmetest torkab eelnevate aastatega võrreldes silma suur ainult vanaloomadest või ainult põrsastest koosnevate gruppide/karjade osakaal katkust räsitud maakondades, kus märgatavalt on langenud ka vaatluspäeva kohta nähtud isendite arv.
Vaadates möödunud hooaja küttimisandmeid, on ilmselge, et paljudes jahipiirkondades pidi metssigade tegelik arvukus eelmise aasta kevadel olema hinnatust oluliselt suurem. Otseselt paistab see välja Saare-, Hiiu-, Lääne-, Järva- ja Raplamaa küttimisandmetes, kus kütitud isendite seas oli üle ühe aasta vanuseid isendeid kevadel antud arvukushinnangutega võrreldes arvuliselt enam. Ent loendusega ligilähedaselt sarnasele tasemele jõuti üle aastavanuste loomade küttimisel ka mitmes teises maakonnas.
Sügisel kohustusena määratud soolise jaotuseni 60% emiseid ja 40% kulte kütitavate kesikute ja täiskasvanud isendite seas üheski maakonnas ei jõutud. Kui aga arvestada, et mitmes maakonnas ületati miinimumkohustusi küttimismahtude suhtes, siis võib kütitud isendite ligi üks-ühele soolist jaotust pidada kokkuvõttes vägagi heaks. Emiste aktiivsema küttimise poolest on põhjust tunnustada Lääne-Viru- ja Raplamaa jahimehi. Mõistetav on teatav kultide ülekaal katkust räsitud Viljandi- ja Valgamaal kütitud metssigade seas, kuid taunitav on jätkuvalt emiste hoiule kalduv küttimisstruktuur Hiiumaal, kus vaatamata oluliselt intensiivsemale küttimisele on metssigade arvukus jäänud sisuliselt samaks kui eelmisel kevadel.
Hoolimata rekordilistest küttimisnumbritest on metssea asustustihedus väljaspool katku levikuala jätkuvalt väga suur, mistõttu tuleks seal kindlasti jätkata intensiivset küttimist (sh emiste intensiivset küttimist) ka sel jahihooajal. Küttimise eesmärgiks tuleks seada metssea asustustiheduse võimalikult kiire vähendamine: alla 1,5 isendi 1000 ha jahimaa kohta, mille juures võiks eeldada katku hääbumist looduses. Aladel, kus katku tõttu on metssigade asustustihedus juba mainitud eesmärgi saavutanud, tuleks küttimist jätkata vähemalt populatsiooni juurdekasvu ulatuses ning kindlasti ei tohiks praegu hakata valikuliselt tegelema emiste hoiuga.
Punahirv
Möödunud jahihooajal kütiti Eestis kokku 1252 punahirve, mis on eelnenud kahe aastaga võrreldes umbes 20% enam. Kütitud hirvede arv kasvas üsna üheselt nii saartel kui ka mandril. Vaatamata sellele annavad nii jahipiirkondade kasutajate hinnangud kui ka ruutloenduse tulemused tunnistust, et punahirve arvukus suureneb nii saartel kui ka valdavas osas Mandri-Eestis.
Vaadeldes punahirve levikut Eesti mandriosas, siis puudusid hirved veel vaid Harjumaa jahimeeste tänavu kevadel esitatud arvukushinnangutes. Seirealadel läbi viidud pabulaloenduste tulemused viitavad siiski üksikute isendite esinemisele juba ka Harjumaal.
Jahiaegsete vaatluste põhjal otsustades on nii Hiiu- kui ka Saaremaal varasem hirvelehmade mõõdukas ülekaal asurkonnas asendunud pullide ülekaaluga ning sellest tingituna on mõistetav ka vasikate märgatavalt väiksem osakaal saarte 2015. aasta vaatlustes võrreldes eelnenud aastatega. Ilmselt tuleneb selline muutus mõlemal saarel juba mõnda aega rakendatud kohustusest küttida rohkem emasloomi. Mõlemal saarel kütitud vasikate seas valitseb aga tuntav lehmvasikate ülekaal, mis samuti võib olla emaste ülekaalus küttimise üks tagajärgi. Positiivne on, et nii Saare- kui ka Hiiumaal oli 2015. aastal kütitud loomade seas täiskasvanud hirvede sooline vahekord eelnenud aastatega võrreldes oluliselt tasakaalukam, vaid väikese emasloomade ülekaaluga.
Vastupidiselt saartele on mandril nihkunud ülekaal tuntavalt emasloomade poole, andes märku, et on tekkinud võimalus arvukuse edasiseks kiiremaks kasvuks. Seetõttu tuleks ka mandril pöörata senisest suuremat tähelepanu hirvelehmade ja -pullide tasakaalustatumale küttimisele. Koos lehmade suure osakaaluga on märgatavalt kasvanud ka vasikate osa mandri hirvevaatlustes, olles kõrgeim Valga- ja Lääne-Virumaal.
Arvukuse kasvu piiramiseks on soovitatav suurendada hirve küttimismahte kõikides maakondades. Sarnaselt teiste sõraliste liikidega tuleks küttida mõlema soo esindajaid tasakaalustatult, lähtudes põhimõttest: üks pull ühe lehma kohta. Kindlasti on soovitatav ka hirvede küttimine hõreda asustustihedusega ja katkendliku levikuga piirkondades, kus küttimismaht ja struktuur võiks jätkuvalt jääda jahipiirkonna kasutajate enda otsustada. Eesti mandriosas tuleks hirvede küttimisõigus ja võimalus jätta kõikidele jahipiirkondadele olenemata sellest, kas seal on hirvi loendatud või mitte.
Metskits
Metskitse asurkond on viimastel aastatel jõudsalt kosunud ning liigi asustustihedus on märgatavalt kasvanud kogu riigis. Arvukuse tõusu kinnitavad veenvalt kõik jälgitavad seireparameetrid. Võrreldes mullusega on jahipiirkonna kasutajad hinnanud metskitse arvukust üheksa protsenti suuremaks. Maakondade lõikes on enim kasvu Ida- ja Lääne-Virumaal ning Pärnumaal. Ruutloenduse jäljeindeks on selgelt suurenenud kõigis 12 maakonnas, kus selle läbiviimine möödunud talvel õnnestus. Võrreldes viimatise täiemahulise loendustega 2013. aastal on metskitse jäljeindeks keskmiselt suurenenud üle kahe korra (2013. aastal 1,01 ja 2016. aastal 2,24 jäljerada 1 km loendusmarsruudi kohta). Üle riigi paiknevatel seirealadel oli tänavustes pabulaloendustes metskitse pabulaindeks võrreldes mulluste loendustega umbes 11% suurem. Aastatagusega võrreldes tõusis 12% ka jahiaasta vältel registreeritud liiklusõnnetustes hukkunud metskitsede arv (2014: 1412 ja 2015: 1587 isendit).
Möödunud jahihooajal kütiti Eestis 6264 metskitse ehk üle poole rohkem kui 2014. Kuigi küttimismahud suurenesid kõikides maakondades, püsisid sarnaselt eelnevate aastatega suured erinevused maakondade vahel. Kõige enam metskitsi kütiti Saare-, Tartu- ja Põlvamaal, kõige tagasihoidlikum oli küttimisintensiivsus Harju-, Ida-Viru-, Järva- ja Hiiumaal. Väiksema küttimisintensiivsusega maakondade puhul torkab endiselt silma kalduvus küttida rohkem sokke kui kitsi. Kuigi kütitud metskitsede koguarv on olnud nendes maakondades asurkonna suurusega võrreldes väga tagasihoidlik ning suurt kahju asurkonnale sokkude eelisküttimisest veel ilmselt tekitatud ei ole, tasub rõhutada, et koos küttimismahtude suurenemisega tuleb kindlasti mõlemast soost isendeid küttida märksa tasakaalukamalt ehk ligilähedaselt üks sokk ühe kitse kohta. 2015. aasta sügisestes vaatlusandmetes domineerisid tavapäraselt kitsed, kelle ülekaal 1,7 kitse 1 soku kohta oli sama, mis aasta varemgi. Tallede osakaal 40,4% 2015. aasta vaatlustes oli viimase kuue aasta kõrgeim, andes tunnistust asurkonna heast juurdekasvust. Soodsate talvetingimuste puhul võib suurt juurdekasvu oodata ka tänavu.
Koos arvukuse kasvuga on taas oluliselt suurenenud jahipiirkondade kasutajate huvi metskitsede küttimise vastu, mida ilmestavad selgelt andmed nn küttimissoovi kohta. Kui 2015. aastal avaldati soovi umbes 6200, siis tänavu juba umbes 9000 metskitse küttimiseks. Metskitse arvukuse edasise kasvu vältimiseks tuleks sel jahihooajal neid küttida võrreldes soovituga märksa enam. Üldjuhul tuleks kõikides jahipiirkondades küttida talvel loendatuga võrreldes arvuliselt vähemalt umbes 30% vastav arv metskitsi, kõrge asustustihedusega piirkondades aga veelgi enam.
Suurkiskjad
2015. aastal registreeriti Eestis kokku 63 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Võrreldes 2014. aastaga on see arv küll väiksem, kuid pisut pikemat perioodi vaadeldes viitab arvukuse jätkuvale kasvule. Erandiks on siin Harju-, Ida-Viru- ja Põlvamaa, kus nelja viimase aasta võrdlus näitab langustrendi. Lisaks siginud emasloomade suuremale arvule paistavad viimased kaks aastat silma ka keskmisest suuremate pesakondadega. Häid sigimisaastaid ilmestab kas või seegi, et nelja pojaga emasid oli 2015. aastal viis ning 2014. aastal kaheksa. 2013. aastal ei vaadeldud ühtegi ning 2012. aastal vaid kahte nelja pojaga emakaru.
Mullu suurenesid karude rünnakud mesilatele Harju, Järva, Rapla ja Pärnu maakonnas, teistes karuga asustatud maakondades oli neid võrreldes 2014. aastaga vähem.
Karu arvukuse kasvu saab selgitada peamiselt eelneva paari aasta tagasihoidliku küttimissurvega (2013. aastal 6% ja 2014. aastal 5%), mis on olnud väiksem kui kohaliku asurkonna juurdekasvumäär. Mullu kütiti Eestis kokku 49 karu (limiit oli 53). Asurkonna koguarvukuse suhtes umbes 7% küttimissurve jäi viimaste aastate häid juurdekasvu näitajaid arvestades tõenäoliselt pisut alla populatsiooni aastast juurdekasvumäära.
Karude küttimislimiiti võiks suurendada 56 isendini ning küttimist tuleb senisest jõulisemalt suunata kahjustuspiirkondadesse. Jätkuvalt tuleks Pärnu-, Viljandi- ja Põlvamaa lõunaosas rangelt hoiduda täiskasvanud emakarude küttimisest. Väheste sigivate emakarudega Läänemaal, kus nii 2013. kui ka 2015. aastal sattusid kütitud isendite hulka just täiskasvanud emakarud, võib oodata asurkonna arengule märkimisväärset tagasilööki, mistõttu võiks tänavu Läänemaal karu küttimist lubada vaid piirkonnas, kus on esinenud korduvalt olulisi kahjustusi, mitte aga lokaalpopulatsiooni tuumikalal maakonna põhjaosas. Karu küttimise eeldus on karukahjude ja/või kohaliku juurdekasvu esinemine maakonnas, mitte aga pelgalt jahimeeste soov ja valmisolek karu küttida.
Vaatlustele ja küttimisinfole põhjal oli 2015. aastal Eestis kokku 28 hundi pesakonda (hundikarja, kus sündisid kutsikad). Eesti mandriosa asustas 26, Hiiumaad ja Saaremaad mõlemat üks pesakond. Seega kasvas Mandri-Eesti hundi pesakondade arv ühe aastaga 16-lt 26-ni. Hundi kohalikku järelkasvu ei tuvastatud vaid Ida-Virumaal ning Võrumaaga oli seotud üks pesakond Valgamaa piiril. Hundikarjadest kolm elas Eesti-Läti piirialadel ja kasutas oma elualana mõlema riigi territooriumi. Hundi arvukuse selget kasvu kinnitas ka ruutloendus.
Hundi tekitatud kahjustuste hulk karjakasvatusele suurenes märgatavalt nii saartel kui ka mandril. Mandri-Eesti suurimad kahjustused olid Rapla- ja Viljandimaal, kontsentreerudes mõlemas maakonnas suures osas ühe hundikarja territooriumile. Suurimate kahjudega paistis jätkuvalt silma Saaremaa. Üllatavalt tagasihoidlik oli kahjustuste hulk Võru- ja Valgamaal, kus eelmise aasta suveks oli sigade Aafrika katku tõttu metssigade arvukus drastiliselt kahanenud ning pigem oleks oodanud suuremat kisklussurvet koduloomadele.
2015. aasta jahihooajal kütiti kokku 103 hunti ning maksimaalselt lubatav küttimiskvoot koos jahihooajaväliste erilubadega oli 116 isendit. Eestis kütitud huntidele võib arvestada lisaks ka Lätis põhjapiiri lähedal (kuni 10 km piirist) lastud 20 isendit, kes küttimise asukohtade järgi olid tõenäoliselt pärit osaliselt Eesti territooriumit kasutavatest karjadest.
2016. aastal olid hundi juurdekasvunäitajad märksa paremad kui mitmel varasemal aastal. Kuna 2015 oli taas ka kärntõve puhanguaasta, võib oodata selle negatiivset mõju tänavusele juurdekasvule. Eeldatavalt ületas möödunud jahihooajal küttimissurve asurkonna juurdekasvu, mistõttu võib ennustada arvukuse vähenemist umbes 10%. Arvestades kärntõve võimalikku mõju, samuti metssea kui hundi peamise saakliigi arvukuse kahanemist, võib arvukus väheneda rohkemgi. Objektiivsema ülevaate hundi asurkonna seisust saab anda alles siis, kui sügisel ja talve alguses on lisandunud teavet hundi tegeliku juurdekasvu kohta. Eelnev praktika on tõestanud, et hundi küttimiskvoodi jaotamine kahes osas on parim variant. Arvestades praeguseid looduslikke ja sotsiaalseid tingimusi, võiks mandril olla hundi pesakondi ligikaudu 20. Saavutamaks soovitud arvukust, peaks hundi limiit olema esmase prognoosi järgi enam-vähem sama suur kui mullu. Samas sõltub see palju suvel kogutavast teabest, sh kahjustuste ulatusest ja levikust. Hundi küttimise korraldamisel tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu jahipidamise suunamisele kahjustuspiirkondadesse, avaldades samal ajal nõrgemat küttimissurvet suuremaid loodusmaastikke asustavatele karjadele.
Seire andmetel oli 2015. aastal sügisel Eestis 64 ilvese pesakonda, aasta varem oli neid 61.
Arvukuse muutust 5% ei saa nimetada arvukuse kasvuks. Siiski võib loota, et mõni pesakond jäi puudulike vaatlusandmete esitamise tõttu mõnes maakonnas ka registreerimata. Kuna praegu on ilvese asustustihedus hõre ja nende eluterritooriumid suured, hõlmates mitut jahipiirkonda, on isegi mõnes jahipiirkonnas vaatluse tegemata jätmise korral nende fikseerimine teistel aladel väga tõenäoline.
Jätkuvalt väiksele arvukusele viitab ka ruutloendus, sest võrreldes 2013. aastaga, mil ilvese arvukus oli meil viimaste aastakümnete sügavaimas madalseisus, näitab jäljeindeks vaid 6,8% tõusu.
Kuna 2014. aastal ilveseid Eesti mandriosas ei kütitud, prognoositi arvukuse kasvu 75–80 pesakonnani. Seda aga ei juhtunud. Populatsiooni kiratsemine tingimustes, kus toidubaas on märkimisväärselt paranenud, viitab sellele, et teatud jahivälised suremustegurid pärsivad juurdekasvu oluliselt. Kiratsemise võimalikke põhjuseid võib välja tuua kolm.
1) Kärntõbi. Möödunud aastal leiti/hukati neli kärntõppe nakatunud, kurtunud ilvest. Ka varasematel aastatel on leitud kärntõppe nakatunud ilveseid ning sealjuures on enamik neist olnud täiskasvanud emased ja kutsikad. 2) Salaküttimine. Selle mõju on pigem oletuslik, kuid seda võib esineda piirkondades, kus see on kohalikus kogukonnas sallitav. 3) Emigratsioon. Noored, 1–2-aastased ilvesed, kes lahkuvad ema territooriumilt, võivad uue elukoha otsinguil läbida sadu kilomeetreid. Ei saa välistada, et oluline osa meil sündinud ilvestest on rännanud Lätti, kus kõrge küttimissurve tõttu oli vabu elupaiku ja Eestist märksa rikkalikum toidubaas ehk rohkem metskitsi. Kui meil oli ilvese arvukus juba väga väike ning küttimist enam lubada ei saanud, püstitati Lätis läbi aegade suurimaid ilvese küttimisrekordeid (2014. aastal 172 isendit) ning sealjuures lasti enamik loomi just riigi põhjaosas.
Ilvese populatsiooni kirjeldavates näitajates võib tuua välja ka midagi positiivset. Nimelt on suurenenud pesakondade keskmine suurus ja seda juba teist aastat järjest. See viitab selgelt paranenud toidubaasile, mille toel suudab ema rohkem kutsikaid üles kasvatada.
Möödunud hooajal kütiti Eestis kokku 19 ilvest, sama suur oli ka limiit. Sigimisealisi emaseid oli nende hulgas teadaolevalt vaid kaks, kahjuks ei ole teada veel kahe Pärnumaal kütitud emasisendi vanus ja reproduktiivne staatus. Ilvese populatsiooni üldarvukust võib 2015. aasta sügisese seisuga hinnata umbes 400 isendile.
Arvestades asurkonna jätkuvat madalseisu ei ole ilveste üldkorras küttimine eelseisval jahihooajal kuigivõrd põhjendatud üheski maakonnas. Erandkorras võiks keskkonnaameti loal lubada aga haigete (kärntõve tagajärjel kurtunud) või probleemisendite küttimist.
Vastavalt 2013. aastal jõustunud jahiseadusele sai hallhülgest jahiuluk ning 2014. aastal jõustusid ka tema praktilist jahti võimaldavad rakendussätted. Hallhülge arvukus on nii Eesti vetes kui ka kogu Läänemeres olnud juba aastaid tugevas kasvutrendis. Mullu loendati Eesti territooriumil kevadsuvel lesilates karvavahetusel olevaid isendeid kokku siiski vähem (4237) kui aasta varem (5266), kuid selle üheks võimalikuks põhjuseks peetakse loenduseaegset ebasobivat ilmastikku: jahedat ja tuulist ilma. Pikemat perioodi jälgides on hallhülge arvukus Eestis kasvanud kiirusega 6–8% aastas. Hallhülgeid loendatakse enam Liivi lahes ning seal on olnud suurimad ka nende kalandusele tekitatud kahjud.
Hallhülge kaitse tegevuskavas on kokku lepitud, et jahi algusaastatel määratakse kvoot kuni 1% loendatud isenditest. Sellest tulenevalt oli möödunud jahihooajal kvoot 53, millest kokkuvõttes kütiti ära vaid kümme isendit. Kuigi populatsioon kannataks arvatavasti oluliselt suuremat küttimissurvet, pole senist küttimishuvi/-võimekust arvestades vaja neid põhimõtteid esialgu muuta. Tänavusel jahihooajal (15. aprillist kuni 31. detsembrini) võib küttida kokku 42 hallhüljest.
Väikeulukid
2013. aasta kevadel tõestati uue imetajaliigi – hariliku šaakali – olemasolu Eestis. 2016. juuni keskpaigaks oli meil kütitud või auto alla jäänud kokku 16 isendit: kaheksa Läänemaal, kolm Pärnumaal, üks Ida-Virumaal, üks Harjumaal ning kaks Saaremaal. Möödunud jahihooajal kütiti kokku kuus isendit. Kohalik juurdekasv oli 2015. aastal vähemalt viis, 2014. aastal vähemalt kaks pesakonda. Kõik teadaolevad pesakonnad asusid Eesti läänerannikul Lääne- ja Pärnumaal. Lisaks Eestile on šaakali olemasolu viimastel aastatel tõestatud ka Lätis, Leedus, Poolas, Valgevenes ning Ukraina põhjaosas. Alates 2016. aasta algusest anti šaakalile jahiuluki (väikeuluki) staatus ning jahti võib talle ruumiliste ja arvuliste piiranguteta pidada novembri algusest veebruari lõpuni. Šaakal elab meil praegu enamasti rannikualadel, kus karjatatakse lambaid poollooduslike koosluste rannaniitude hooldamiseks. Alates 2015. aastast on sellistel aladel murtud lambaid ning murdjateks on suure tõenäosusega olnud just šaakalid. Piiramaks arvukuse kasvu ning vähendamaks ja ennetamaks konflikte, oleks šaakali küttimist vaja intensiivistada. Kahjustuste sagenemise korral tuleks üle vaadata ka jahipidamise tingimused jahieeskirjas.
Alates 2011. aastast kiirelt langenud rebase arvukus pöördus mullu kergesse tõusutrendi. Sellele viitavad nii ruutloenduse jäljeindeksi kui ka küttimismahu kasv. Jahimeeste hinnangul arvukus siiski jätkuvalt kahaneb, kuid siin on ehk hinnatud pigem pikema perioodi suurt langust, millega võrreldes on viimase aasta kasv olnud suhteliselt tagasihoidlik. Rebase arvukuse suurenemist toetab kindlasti toidubaasi märgatav paranemine nii saakliikide (jänesed, metskits) kui ka raipe/jahinduslike jäätmete näol. Samas võib rebase juurdekasvu oluliseks piduriks olla jätkuvalt laialt levinud kärntõbi, mille suurem puhang oli taas 2015. aastal. Rebase praegust seisundit arvestades võiks küttimist jätkata eelmise aastaga samas mahus või veidi rohkem.
Kährikkoera arvukus paistab olevat stabiilne, mida näitavad nii küttimine kui ka jahimeeste hinnangud. Kähriku juurdekasvule mõjuvad kindlasti positiivselt viimase kolme aasta pehmed talved, negatiivselt aga jätkuvalt laialt leviv kärntõbi. Erinevalt hundist avaldab kärntõbi nii kähriku kui ka rebase juurdekasvule negatiivset mõju just puhanguaastail. Sarnaselt rebasega on metssea raibete/jäätmete näol ka kähriku toidubaas hea aladel, kus metssea arvukus veel drastiliselt vähenenud ei ole, teatud tagasilöögi toidubaasile on tekitanud metssea lisasöötmisele kehtestatud piirangud. Igal juhul tuleks 2016. aastal kähriku kui mittesoovitava võõrliigi küttimist jätkata vähemalt sama intensiivselt kui eelmisel jahihooajal.
Kopra arvukus on jahimeeste hinnangul pärast arvukuse kõrgseisu aastatel 2006–2008 olnud tagasihoidlikus, kuid pidevas langustrendis. Samas viitavad praeguseks iga kolme aasta tagant tehtavad kopra pesakondade loenduse andmed hoopis arvukuse kasvule. Kõrvuti jahimeeste tehtava pesakondade loendusega osutavad valikalade kontroll-loenduste tulemused siiski kopra pesakondade arvu vähenemisele, kuid annavad tunnistust, et jahimeeste esitatud andmed langevad märksa paremini kokku kontroll-loenduste omadega. Kui 2008. aastal loendasid jahimehed samadel aladel 64%, 2012. aastal 87%, siis 2015. aastal 103% kontroll-loenduse käigus loendatud pesakondadest. Seega ei pruugi jahimeeste 2012. ja 2015. aasta loenduste võrdluse tulemus väljendada mitte arvukuse tegelikku langust, vaid hoopis seda, et varem alahinnati pesakondade arvu ning nende tegelik arv oli märksa suurem. Viimasel kahel aastal suurenenud ning üle 6500 isendi küündinud küttimismaht on aga pigem tingitud RMK tugevamast survest küttida kopraid kahjustuskohtades ning vähemal määral ehk ka maaomaniku õigusest pidada oma maal väikeulukitele jahti. Sellega kaasneb ka omaniku vastutus koprakahjude eest. Kopra küttimist tuleks jätkata enam-vähem sama intensiivselt kui mullu, keskendudes väiksemates vooluveekogudes elavatele pesakondadele, kus kopra tegevusega seotud kahjud on kerged tekkima.
Nii hall- kui ka valgejänese arvukuse pikaajaline vähenemine on jahimeeste hinnangul praeguseks asendunud silmanähtava kasvuga. Eriti jõudsaks on jahimehed kõikides maakondades hinnanud just halljänese arvukuse kasvu. Ka ruutloenduse andmetes väljendub mõlema jänese liigi selge arvukuse kasv ning enamiku maakondade puhul ka küttimismahu märgatav suurenemine. Seoses rebase ja ka ilvese asurkonna suhteliselt väikse arvukusega võib vähemalt lühemas perspektiivis prognoosida nii hall- kui ka valgejänese puhul head juurdekasvu. Kuna küttimine praegusel tasemel on mõlema jäneseliigi suremuses marginaalse tähtsusega, võib küttimist jätkata sarnaselt eelneva aastaga ning vabalt ka suurendada.
Metsnugise arvukus on jahimeeste hinnangul viimasel kahel aastal vähenenud. Sama kinnitab ka ruutloenduste tulemus ning küttimismahu muutus. 2015. aastal kütiti 2824 ja 2014. aastal 3502 metsnugist. Pikemat perioodi vaadates on küttimine on olnud viimastel aastatel võrreldes eelneva mitmekümne aastaga oluliselt intensiivsem. Metsnugise madalamast asustustihedusest võidavad kindlasti sellised kaitsealused liigid nagu metsis ja lendorav. Hetkel varieerub metsnugise küttimisintensiivsus jahipiirkonniti ning selle mõju on arvukusdünaamika mõjutajana märgatav vaid kõrge küttimisintensiivsusega jahipiirkondades. Sel jahihooajal võiks jätkata metsnugise küttimist eelneva aastaga sarnasel tasemel.
Mingi puhul võib erinevate seirenäitajate kokkuvõttes rääkida pigem stabiilsusest. Võrreldes 2014. ja 2013. aastaga, mil kütiti vastavalt 208 ja 239 isendit, jäi 2015. aastal kütitud minkide arv 135 märksa tagasihoidlikumaks. Võõrliigi staatuse tõttu ei hakata ka asurkonna seisundi halvenemise korral tema puhul küttimispiiranguid rakendama ning huvi tema küttimise vastu võiks igal juhul suureneda.
Tuhkru puhul võib omavahel kohati vastuolulistele seirenäitajatele tuginevalt rääkida arvukuse püsimisest eelmise aastaga samal tasemel. Ruutloenduse jäljeindeks on võrreldes 2013. aastaga oluliselt suurem, jahimeeste hinnangul on arvukus jäänud samaks, kuid mullu kütitud tuhkrute arv oli võrreldes eelneva kahe aastaga veidi tagasihoidlikum. Mullu kütiti neid kokku 571, 2014. aastal 736 ja 2013. aastal 755. Küttimine praegusel tasemel on arvukusdünaamika mõjutajana tõenäoliselt väikse tähtsusega, mistõttu võib küttimist jätkata nii nagu eelmistel aastatel.
Jahimeeste hinnangul on mägra arvukus enamikus maakondades jätkanud suurenemist. Siiski jäi kütitud mäkrade arv kahe eelneva aastaga võrreldes tagasihoidlikumaks. Kui Saaremaal on mäger juba aastaid olnud sisuliselt nuhtlusliik, siis Mandri-Eestis on mägra küttimine olnud mõõdukalt tagasihoidlik. 2016. aastal võib mägra küttimist jätkata sarnaselt eelmiste aastatega. Mägra liigispetsiifikast lähtuvat ning kindla regulaarsusega läbiviidavat seireandmete kogumist alustatakse tänavu.
Haneliste küttimine sõltub suurel määral rändeaegsest ilmastikust, mistõttu võivad eri aastate küttimismahud suuresti erineda ega väljenda arvukuse tegelikke trende. Võrreldes kahe varasema aastaga oli möödunud sügis hanede küttimiseks taas soodsam ning kõiki meil tavalisi haneliste liike kütiti rohkem. Rekordiliselt kütiti valgepõsk-laglesid – üle 3000, milleni pole varem kunagi küünditud. Erinevalt hanedest jäi 2015. aastal kütitud partide arv viimase kümne aasta madalaimaks.
*Keskkonnaagentuuri ulukite seirajad tänavad kõiki seirematerjali kogujaid ning soovivad jahimeestele edu uuel jahihooajal.
