TEKST JAANUS VAIKSOO
FOTOD JÜRI JÕEPERA, FLICKR
Kui teha Eesti inimeste hulgas küsitlus, millist metslooma on nad kõige rohkem kohanud, siis kuuluks ilmselt esikolmikusse orav – harilik orav.
Orava nägemine linnaparkides on sedavõrd tavaline, et loodusvõõram inimene ei tihkagi teda metsloomaks pidada, pigem tundub selline pargiloom, kes linnarahvast oma ilusa välimusega rõõmustab. Ent mida me teame oravast? Minevikus oli orav ka Eestis jahiuluk, keda kütiti väärtusliku karusnaha pärast. Jahindusloolane Ilmar Rootsi on orava tähendust Eesti kultuuris avanud raamatus “Jaht ja ulukid rahvakultuuris” (2014).
Orav asustab kogu Põhja-Euraasia metsavööndit ja on Eestis laialt levinud nii mandril kui ka suurematel saartel. Kahe aasta eest ilmunud “Eesti imetajad” ütleb, et orav “kuulub Berni konventsiooni III lisasse, kuid Eestis ei ole kaitse all. Ajalooliselt on olnud karusnaha-jahiuluk, aga Eestis on oravajahitraditsioon hääbunud.”[1] Niisiis pole orav praegu jahiuluk ega ka kaitsealune liik. See aga tähendab, et paraku puuduvad teadlased, kes orava uurimisega Eestis põhjalikumalt tegeleks ja puuduvad ka teaduslikud andmed, milline on selle liigi tegelik seisund. Tuleb välja, et meie metsade harilik orav on liiga harilik, et inimene tema käekäigu vastu sügavamat huvi tunneks. Heidame siis Ilmar Rootsi juhatusel pilgu minevikku.
“Meie metsade üks väiksemaid ulukeid, kes kunagi oli siin ka jahiloom, on oma elutegevuses tihedalt seotud puudega, eriti kuuse ja männiga. Siin asub tema okstest ehitatud pesa, vooderdatud sambla, kuiva rohu, puulehtedega, kus sünnitab ja kasvatab üles oma pojad. /—/ Kuna orava toiduks on muu taimse toidu (tõrude, pähklite, seente jm) kõrval peamiselt siiski kuuse- ja männiseemned, mida ta käbidest saab, siis siit ka tema mitmed rahvapärased nimed, nagu kuusiku- ja käbikuningas, käbiisand, käbitäkk, käbimurdja, käbinärija, käbikaru, oksaisand, seemneraiskaja, puumõõtja, männihärg, pähklivaras, tuletooja, punane lind, isegi põhjamaa ahv – ta naljaka näo pärast, nagu kirjutab Juhan Kunder. Orava arvukus ongi sõltuvuses nende okaspuude seemnesaagist. “Kui kuuse käbisid paelu, siis on sell aastal ka orabid paelu.” See tähelepanek on tuntud üle Eestimaa. /—/
Jahiloomana on oravat siin kütitud erineval määral. Kui August Wilhelm Hupel XVIII sajandil märkis, et teda püütakse harva, sest nahk on odav ja talupoegadel puudub huvi teda küttida. Pealegi ei osata nahka ka kasutada. Siis 130 aastat hiljem kirjutas C. Borchert, et oravat lastakse siin palju. Oli ju siis ta 1892. aasta Vene jahiseaduses § 20 järgi tunnistatud hundi, karu, rebase ja teiste kiskjatega võrdseks, keda võis tappa aastaringselt. Alles 1934. aasta Eesti vabariigi jahiseadus kehtestas oravale ka keeluaja – 1. märtsist 1. detsembrini. C. Borcherti öeldut kinnitavad ka mõisate laskeandmed ja ehk ka mõne jahimehe mälestused nendest aegadest.
Näiteks lasti neid Ravila mõisas (Kose) 1895/6 hooajal 1138 isendit, 1896/7 – 1128, 1897/8 – 2202, 1898/9 – 3579, 1901/2 – 1216 jne. Või Roosna-Alliku mõisas (Järva-Jaani) 1898. aastal 3190, Õisu mõisas (Paistu) 1901. aastal 1260 isendit.
1924. aastal rääkisid enne Esimese maailmasõja aegsest orava jahist mõned mehed nii: “Ajavahemikus 1894–1900 tapsin aastas u 150 oravat” (A. Ilves Haaslava v., Tartumaa); “Alustasin jahipidamisega 1905. aastal ja lasin aastas u 100 oravat” (J. Bernakoff Taheva v., Valgamaa); “Hakkasin metsavahiks 1908. aastal ja tapsin iga talve kuni sõjani 250–300 oravat, pärast sõda aga 50 talvega” (G. Rogenbaum Vastse-Roosa v., Võrumaa). Oravate aktiivset küttimist nende aegade Võrumaal märgib isegi koguteos “Võrumaa” (Tartu, 1926, lk 292). Seal on märgitud, et “oravate püüki naha pärast toimetatakse paiguti õige laialdaselt ja see annab mõnele inimesele isegi ülalpidamist, sest nahad on hinnas.” Ja tehti seda ikka otsijahina püssi ja koeraga, vahel kasutati selleks ka koputaja abi, kes orava pesast välja hirmutas.
Kui siin Hupeli ajal võis orava nahk veel kasutu olla, siis mujal polnud see seda mitte. Nagu kirjutas XVI sajandil Olaus Magnus, olnud oravanahad tol ajal põhjamaadele tähtis eksportkaup, mida tuhandete viisi müüdud teistesse Euroopa maadesse. Enamgi. Oravanahad said siis vahetusühikuks, raha, isegi vilja mõõduks. Hinnas olid need ilmselt ka Soomes, kus nn “oravapäevaga” (oravan päivä) algas oktoobris talle jahipidamine.
Ilmar Rootsi “Jaht ja ulukid rahvakultuuris” lk 218–222.
Harilik orav Sciurus vulgaris
- Eestis asustab peamiselt kuuse-segametsi, võib elada ka teistes puistutes, sh linnaparkides ja aedlinnades.
- Aastas sünnib üks–kaks pesakonda. Peamine jooksuaeg veebruaris-märtsis. Emaslooma innaaeg kestab vaid ühe päeva.
- Poegi pesakonnas kolm–neli (kuni kümme). Poegade eest hoolitseb vaid emasloom.
- Segatoiduline, sööb valdavalt kuuse- ja männiseemneid, tammetõrusid, sarapuupähkleid; vähesel määral linnupoegi, -mune ning selgrootuid.
- Eluiga keskmiselt kolm aastat, võib looduses elada kuni seitsmeaastaseks.
Allikas: E. Moks, J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann. “Eesti imetajad”. Varrak, 2015.
[1] Veel 1964. aastal ilmunud “ENSV jahipidamise ja jahimajanduse põhimääruses” oli orav jahiulukina jahikalendris kirjas ja temale võis pidada jahti täpselt nagu jäneselegi 7. novembrist kuni jaanuari kolmanda pühapäevani.
Loe lähemalt ajakirja Eesti Jahimees neljandast numbrist, mis on saadaval Lehepunkti suurimate partnerite juures. Üksikuid numbreid võimalik osta ka Eesti Jahimeeste Seltsist.
