TEKST PEEP MÄNNIL
Õige hiljuti lisandus meie loomaliikide nimekirja harilik šaakal Canis aureus ja alates aastast 2016 on ta ka jahiulukina väikeulukite nimekirjas.
Jahinduslikud õigusaktid nõuavad šaakali kohta seireandmete kogumist sarnaselt suurkiskjatega. Šaakalitega asustatud piirkondades on jahimehed tõstatanud probleemi, et nõutud andmete ja biomaterjali hulk on liiga suur ja see on märkimisväärne takistus liigi ohjamisel.
Šaakalit käsitletakse ka Euroopas laiemalt osalt kui suurkiskjate rühma kuuluvat (ainuke hundiga samasse perekonda Canis kuuluv looduslik liik), teisest küljest aga tema suuruse (pisut suurem kui rebane) ja toidueelistuse (saakloomadest pisinärilised) mõttes kui keskmise suurusega kiskjate rühma kuuluvat liiki.
Šaakal on Euroopa Liidu loodusdirektiivi V lisa kaitsealuste liikide hulgas (koos kopra, metsnugise, tuhkru ja valgejänesega), kellele võib jahti pidada tingimusel, et see ei sea ohtu asurkonna soodsat seisundit. Viimane eeldab asurkonna seisundi jälgimist ehk seiret.
Noor populatsioon
Šaakal on meil uustulnuk, kelle praegune asurkond sai tõenäoliselt alguse aastatel 2010–2011 siia rännanud ja sigima hakanud isenditest. Kohalik populatsioon on seega väga noor ja seetõttu me ka tunneme seda liiki väga halvasti. Praeguseks oskame vaid öelda, et ta paistab end hästi tundvat meie lääneranniku roostike ja kadastikega aladel. Seda, kas ta on võimeline meie oludes kohanema ka mõne teise elupaigaga, võime vaid oletada.
Meil ei ole ka kusagilt võtta võrdlusi tema võimekusest saada hakkama sarnastes klimaatilistes tingimustes, sest šaakal on meil oma levikuala absoluutses põhjatipus. Lätis ega ka Leedus, kus eespool mainitud rannikuelupaigad puuduvad, pole šaakal siiani suutnud edukalt kanda kinnitada.
Kas meie šaakalipopulatsioon jätkab tempokat suurenemist, stabiliseerub või hakkab hoopis mingist hetkest hääbuma? Kas möödunud aastal 32 isendi küttimine mõjutas populatsiooni juurdekasvu oluliselt? Neile küsimustele praegu vastuseid ei ole. Et langetada järgnevatel aastatel adekvaatsed otsuseid, mis aitavad seda liiki ohjata, tuleb need vastused leida.
Kõike seda arvestades tuleb meil oma šaakalipopulatsioonis toimuvaid muutusi hoolikalt jälgida ja selleks on praegu (võimalik, et vaid ajutiselt) tarvilik koguda palju teavet. Alates 2016. aasta algusest, kui šaakalist sai jahiuluk, tehti muudatused ka keskkonnaministri määruses “Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus”.
Määruse järgi tuleb kütitud šaakali kohta koguda ja esitada täpselt samu andmeid (täita kütitud kiskja ankeet) ja biomaterjali (emasisendi emakas koos munasarjadega, kihvajuure lõik, lihasproov) nagu kütitud hundi ja ilvese korral. Ka tuleb koguda ja esitada vaatlusandmeid hundi ja ilvesega samadel alustel, samad on ka andmete esitamise tähtajad.
Alates 2016. aastast on keskkonnaagentuuri kodulehel üleval asjaomased vaatluslehed ja kütitud kiskja ankeet, kuhu on hundi ja ilvese juurde lisatud ka šaakal. Ka on määruse alusel kohustus teavitada keskkonnaametit kütitud või hukkununa leitud šaakalist. See tekitab võimaluse operatiivseks otsesuhtlemiseks kütiga, võimaldades kokkuleppeliselt koguda kütitud looma kohta rohkem teavet (nt toitumine, parasiidid), kui määrus seda nõuab.
Vajalik info
Möödunud aastal šaakali kohta vaatlusi sisuliselt ei tehtud, mistõttu oli võimalik asurkonna muutusi hinnata vaid küttimisinfo põhjal. Kui vaatlusi tehtaks ja esitataks korrektselt, võiks kütitud isenditelt kogutavate andmete ja bioproovide esitamisest tulevikus täiesti loobuda.
Neist piirkondadest, mida šaakalid on pikemat aega asustatud ja kus neid on ka kütitud, on olulised vaid gruppide vaatlused (kaks või enam isendit). Šaakali võimalikelt uutelt asustusaladelt on aga oluline ka info üksikisendite kohta. Uutest kohtadest tuleks siiski saata vaid neid vaatlusi, mis on kindlat tõendust leidnud (pildistatud). Nimelt on praktika näidanud, et väljaspool šaakali püsiasustusala tuntakse teda endiselt halvasti ja vaatlejad hindavad oma teadmisi sageli üle.
