TEKST TIIT RANDLA
5.–7. oktoobrini võõrustas Eesti Kotkaklubi keskkonnaministeeriumi toel Läänemaal Roosta puhkeküla konverentsikeskuses sadakonda merikotkauurijat üle ilma. Suurimad delegatsioonid olid kohale tulnud Venemaalt, Soomest, Inglismaalt, Norrast, Taanist, Lätist, Leedust, Rootsist.
Sarnased merikotka eluolu kajastavad konverentsid on varem toimunud Soomes, Norras, Poolas ja Rootsis. Seekord saadi kokku Eestis, sest just meie kodumaal on viimastel kümnenditel merikotka edulugu üks ilmekamaid ja meie populaarsed merikotkale pühendatud veebikaamerad on pälvinud suure rahvusvahelise tunnustuse nii teadlaste-uurijate kui ka linnuhuviliste hulgas. Seda asjaolu illustreeris kolm ettekannet meilt, Soomest ja Saksamaalt, mis põhinesid Eesti kotkakaameratega talletatud teabel.
Merikotkal läheb hästi
Paljude keskkonnamurede taustal on meeldiv tõdeda, et merikotkal läheb juba mitu aastakümmet hästi: sigimisedukus on hea ning arvukus kasvab.
Eestis on pesitsevate paaride arv viimase 35 aastaga kümnekordistunud. 1970. aastate väljasuremisohus olnud loodusmälestisest on saanud ligi 300 paariga asurkond, talvituvaid linde elab meie looduses tuhatkond.
Sama optimistlik on olukord kogu Läänemere ümbruses, aga ka Norras, Kesk-Euroopas, Balkanil, Venemaa Euroopa-osas, Lääne-Siberis. Briti saartelt kadus merikotkas 20. sajandi algul, kuid on nüüdseks taasasustamisega jälle elamas Walesis ja Šotimaal. Ainsad negatiivsed uudised pärinevad Lõuna-Siberist ja Gröönimaalt. Merikotka jõudsa taastumise fenomeni seostatakse DDT ja teiste ohtlike insektsiidide ning elavhõbedat sisaldavate ühendite keelustamisega 1970. aastatel, Läänemere asurkonna puhul ka talvise toidulisa andmisega Soomes ja Rootsis.
Loomulikult tekib 2,5-meetrise tiibade siruulatusega merikotka tavaliseks muutumisega ka muutusi ökosüsteemis, sest tema saagiks on valdavad hahad, haigrud, kormoranid, hülgepojad, aga talviti ka jääga hukkunud luiged ja muud raiped. Sotsiaalseid pingeid on tekitanud merikotka sagedaseks muutumine looduses lambakasvatajate seas Norras ja Šotimaal, sest vanade legendide kohaselt murdvat nad tallesid. Kindlalt on tõestatud, et merikotkas toitub vaid surnud või elujõuetul vastsündinud loomal ega murra kunagi tervet ja elusat. Eriuuringud nüüdisaegse tehnikaga küll tõestavad seda, kuid ometi ei veena see kõiki kahjukannatajaid ning sedagi tuleb mõista.
Suur oht on seatinamürgistus
Omapärase, kuid nüüdseks meilegi arusaadava mure esitasid Horvaatia kotkauurijad: lambaid ohustava šaakali tõrjeks kasutatakse seal mürke, surnud loomakorjused aga mürgitavad kotkaid. Sama põhjustab putukamürk karbofuraan Ungaris, kui satub kasutamise kaudu toiduahelaisse.
Kotkaid hukkub tuuleparkide tiibade tõttu, elektriliinde traatidesse lennates, liiklusvahenditega kokku põrgates ning ikkagi veel ka pahatahtliku küti lasust.
Nagu aga konverentsi ettekandeist selgus, on palju tõsisem riskifaktor hoopis seatinamürgistus ning siin on merikotka tulevik otseselt seotud jahindusega. Nimelt selgus juba mitu aastakümmet tagasi, et seatinahaavlid põhjustavad veelindude, eriti luikede suremust ning seatinahaavlite kasutamist hakati piirama. 1996. aastast keelati nende kasutamine näiteks Soomes ja Taanis. Kui 1990. aastatel oli merikotkaste surmapõhjustest viiendik seotud tinamürgistusega, siis nüüd on see protsent juba üle viiekümne.
Probleemi on õige põhjalikult uuritud Taanis Aarhusi ülikooli jahinduse akadeemias. Uuring tõestab, et seatina-laskemoonast loobumine põhjustas alguses küll sotsiaalpoliitilisi pingeid, mis on aga praeguseks rahunenud. Jahimeeste arv Taanis, kus jahipidamine veelindudele on ülipopulaarne, pole vähenenud, ka saak pole vähenenud. Uuringutega on tõestatud, et ka vintrelvade laskemoonas on seatina võimalik asendada ja see töötab. Vastavaid katseid tehti 657 uluksõralisega. Loomulikult ei saavutata tulemust korraga, see nõuab pikka meelt. Nii leiti 2012. aastal kütitud faasanitest seatina veel 15,6% ning sinikaeltest 9,6%.
Roosta konverentsi resolutsiooni esimene – ja seega kõige tähtsam – järeldus on üleskutse lähitulevikus täielikult loobuda seatina kasutamisest laskemoonas meie elukeskkonna tervise, seega ka meie enda huvides.
