TEKST JÜRI TÕNISSON
FOTOD JÜRI TÕNISSON, PEETER HUSSAR, PAAVO PRUULI
Paruksarvi esineb põtradel ja metskitsedel väga harva ja üldjuhul mõlemal sarvepoolel.
Sarved ja sarvekasv
Rootsi põdrakäsiraamat aastast 1986 (J. Rülcker, F. Stålfelt “Das Elcwild”) toob põdrapullide sarvekasvu kirjeldades esile valguse ehk päevapikkuse ja valgustugevuse juhtiva osa.
Silmade kaudu mõjutab valgus hormoonide tootmist hüpofüüsis. Sarvekasv algab pullidel, erinevalt metskitsest ja hirvest, alles aprilli lõpus-mai algul. Selles on oluline kasvuhormoonide ning isassuguhormoonide koosmõju. Viimastest tähtsaim on pullil munandites moodustuv testosteroon. Hormoonide ülesanne sarvekasvus on mõneti vastandlik, sõltudes kahe grupi muutuvast tasakaalust. Kasvuhormoonid somatotropiin ja türoksiin, olles suve alguses ülekaalus, juhivad sarvekasvu ja luukoe teket.
Testosteroon aga, saavutades kasvuhormoonide suhtes ülekaalu juuli keskpaiku, kui päevapikkus hakkab kahanema, pidurdab ja lõpetab sarvekasvu. Nüüd toimub sarvede luustumine, lupjumine, sarvi katva naha ning veresoonevõrgustiku kärbumine ja irdumine. Valguse, pinnakudede ja taimemahlade koostoimel omandavad sarved neile iseloomuliku, helehallist kastanpruunini varieeruva kaitsevärvuse.
Pulmarüü osana aitavad sarved esile tuua pullide staatuse uue põlvkonna elujõuliste järglaste andmises. Jooksuaja järel jõuab testosterooni nõristamine koos päevapikkuse vähenemisega madalseisu, millele tervetel pullidel kaasneb uute sarvealgete teke ja vanade sarvede heitmine.
Paruksarved
Sarv pole ainus pulli staatuse sümbol. Loeb ka tervis, toitumus, aktiivsus, kehamass. Sarvedki on luulised moodustised, seega näiteks suurema luumurru korral on luude kokkukasvamine ellujäämisel esmatähtis ja vastaskehapoole sarv kasvab teisest enamasti väiksem. Kui aga hormonaalne tasakaal sarvede kasvuajal saab munandite vigastuse tõttu rikutud, siis korralikke sarvi ei kasva. Niisugusel pullil on pärsitud ka spermogenees ja pulmahuvi. Testosterooni sarvede luustumiseks ei piisa ja nii kasvavad paruksarved kogu elu, muutudes vahel nii jämedaks, et häirivad pullil nägemist, vigastavad kolju luuümbrist ning põhjustavad sepsist ning parukakandja surma.
Põdral on paruksarvi harva. Tuire Nygrén näiteks arvab end Soome kohta teadvat läbi aastate vähem kui viit taolist. Meilgi on teada mõni üksik. Käsiraamatus “Hirvi. Tietosanokirja” (Kaarlo Nygrén, Maija Wallén, 2001) lk 112 osutatakse, et paruksarvi võivad põhjustada pullil testiste vigastuste kõrval ka keskkonnast koos toiduga saadud kemikaalid, mis häirivad hormonaalset tasakaalu. Ehk tasub see meelde jätta.
Paruksarvi Eestist
Meil on viimastel aastatel olnud mitu paruksarveleidu. Üks seik siinjuures väärib selgitamist. Mullu tabati Läänemaal põder, kellel kasvanud “kaalikad” meenutasid C. Stubbe ja H. Passarge “Rehwild” lk 137 fotol kujutatud emase metskitse sarvemügaraid (fotod 1 ja 2). Seega pole tolle toona pullina kütitud põdra sugu tegelikult üheselt selge.
Haapsalu jahipiirkonnas jäi tänavu novembris auto ette pull, kellel vasakul oli samsnahaga kaetud normaalse väljanägemisega sarv. Paremal poolel olnud tal pika kidalise tõlviku laadne haraline mooodustis, mis võis, kuid ei tarvitsenud olla paruksarv.
Nimetatud leiud osutavad kasvu- ja suguhormoonide tasakaalu muutustele pullidel munandite vigastamisel. Testosterooni tootmine polnud seejärel enam sarvede normaalseks luustumiseks ja heitmiseks piisav ning “piduri” puududes sarvekasv jätkus.
Emmaste Hallsarv
Hiiumaal elas veel 2017. aasta septembri algul pull, kes kohaliku jahimehe Paavo Pruuli teada kandnud veel aastat viis tagasi kuue–seitsme-haruseid sarvi, seejärel aga paruksarvi. Purihammaste kulumispildi järgi oligi tegu vähemalt kümneaastase pulliga (foto 8). Loodetavasti on vastuvõetav, kui kutsun teda järgnevalt Hallsarveks.
Kaameras nähti Hallsarve (vt allolevast galeriist) viimased kolm aastat. Tänavu sügisel olnud ta tihti kaksikvasikatega põdralehma seltsis rapsipõllus, kus ta lõpuks ka tabati.
Niisiis polnud Hallsarv aastaid jahil “vahele jäänud”. Ju aitas sellele kaasa eluala tundmine ja varjumisoskus kohas, kus jahti ei peetud. Niisiis oli ta üsnagi kogenud, paikne, vastassugupoole vastu ükskõikne ja pullidega jõukatsumisest hoidunud elukas.
Veel suvel arvasin, et see Hallsarv võiks elada, kuni talle looduselt päevi antud, ning jõuda siis mõnesse loodusmuuseumi, nagu jõudis mullu Sagadisse üks Läänemaalt kütitud mugulsarv.
Hallsarvelgi paruksarvede kasvu algpõhjuseks võib pidada munandite vigastamisele järgnenud suguhormoonide vajakut. Pulmi pidada Hallsarv niisiis ei saanud. Rajakaameras oli näha naharikkeid, mida võis põhjustada papilloomviirus. Lisaks olnud pullil ühel silmal kae, teisel keskel valge täpp. Kehv nägemine võis olla üks paiksuse põhjusi, raskendades ka valgussignaali saamist.
Kaua Hallsarv enam vastu poleks pidanud. Sarve vohades oodanuks tedagi varsti kolju vigastamine ja surm sepsise tõttu. Pikalt selleni poleks läinud, sest hiljuti sarvi prepareerinud Peeter Hussar leidiski ühest sarvekännasest mädapauna.
Tume nina viimasel fotol osutab, et pisut testosterooni ja pulli Hallsarves veel oli. Siiski mitte niipalju, et hormoonide rikutud tasakaalule ja toimele vastu saada ning sarv luustuma panna.
Priske Hallsarv ise kaalunud küttimise järel umbes 400 kg ja seljarasva olnud tal koguni tolli jagu, mida olnuks märkimisväärselt palju ka lehma kohta. Paruksarvedki olid võimsad, et mitte öelda ehmatavad. Peeter Hussari sõnul oli sarvede laius 90 cm, tüvikute ümbermõõt poole meetri man. Parem sarv kaalunud 7,45 ja vasak ligi 7 kg.
Loodus teab
Paruksarvede vähesus looduses osutab, et pullid on omavahel jõudu katsudes küllalt ettevaatlikud. Eesmärk pole rivaali vigastada, vaid tugevam välja selgitada.
Niisiis jaksu pullidele ka tulevikus võimalikult hästi haakuvaid sarvi kasvatada ja tugevaid järglasi anda. Kui aeg-ajalt tulebki ilmsiks mõni uus parukakandja, siis tegijail ikka juhtub. Loodus teab, mis nendega peale hakata. Jahimehel aga on võimalik pulle jooksuajal mitte segada, lastes tugevamatel pullidel enne küttimist oma töö lõpetada.
Loe täisteksti “Märkmeid meie põdraasurkonna seisundist II” ajakirja Eesti Jahimees kuuendast numbrist.
