TEKST JAANUS VAIKSOO
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi traditsioonilisel kolmekuningapäeva vastuvõtul Kochi aidas kuulutati kolmandat korda välja aasta teema. Kui 2013 oli jahikultuuri ja -eetika aasta, 2014 “Märka ulukit!” aasta, siis aasta 2015 märksõna jahinduses on koostöö.
Iga jahimees teab, et edukas jaht eeldab pea alati koostööd: koostööd teiste küttidega, koostööd koeraga, koostööd oma relvaga. Ent jahti ei peeta suletud maailmas. Jahimehed teavad ka seda, et tänapäeval nõuab jahilkäimine head suhtlemisoskust ja koostööd maaomanikega, jahimaadel elavate külainimestega, metsas vastu tulevate marjuliste ja seenelistega. Avalik arvamus kujuneb sageli just selle mulje põhjal, kuidas jahimees oskab jahi olemust seletada jahivõõrale linnainimesele, kellel on raske mõista, miks peab metsloomi metsas püssiga jälitama, varitsema ja laskma. Just seetõttu oli iseäranis tänuväärne Eesti Jahimeeste Seltsi mullune algatus külastada koole-lasteaedu ja rääkida lastele lihtsalt ning arusaadavalt, miks ei saa ühiskond läbi ilma jahimeeste ja jahipidamiseta, miks peab loomi küttima ning kuidas aitab see säilitada looduslikku tasakaalu. Mis noorelt õpitud, see jääb meelde kogu eluks.
EJS-i tegevjuht Tõnis Korts autasustas tänukirjaga kõiki neid inimesi, kes “Märka ulukit!” aasta jooksul koole külastasid ning lastele jahipidamisest, metsast ja loomadest rääkisid. Ta andis kolmekuningapäeva vastuvõtu külalistele edasi EJS-i presidendi Margus Puusti tervitused ja tõi esile peamised partnerid, kellega jahimeeste selts teeb pidevalt tihedat koostööd või tahab koostööd lähitulevikus tugevdada: maaomanikud, jahinduse, looduse ja põllumajandusega tegelevad riiklikud institutsioonid, jahiteadlased, haridusasutused, keskkonnaorganisatsioonid jne. Ka EJS positsioneerib ennast järjest enam kui keskkonnaorganisatsiooni. Koostöö aasta peamine suund on koostöö tugevdamine seniste partneritega ja avalikkusele suunatud selgitustöö jahinduse kui looduskaitse osa kohta.
Milline paistab jahimees väljastpoolt?
Kolmekuningapäeva vastuvõtu külaliseks oli kutsutud kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane, kelle eriala on tegelda just selle pildiga, kuidas mingi organisatsioon väljastpoolt paistab. Raul Rebane tõdes, et tihti arutleme selle üle, kas meedia on tõde. Ei pruugi olla. Meedia on lihtsalt mingi tegelikkuse variant ja sel on alati võimalus tegelikkust muuta. Meedial on näiteks võimalik valida, kas rääkida jahimeestest või mitte. Meedia võib esitada jahimehest kaks täiesti erinevat versiooni. Meedia võib öelda, et jahimees on inimene, kes tahab kaitsta loodust, relv käes. Ent meedia võib ka öelda, et see on kamp inimesi, kes põgeneb halva abielu eest metsa tapma süütuid loomi. Kumb on tõde? Ei tea. Äkki on tõde kuskil vahepeal? Kuid selleks, et jahimehed saaksid tegelda asjaga, mis neile meeldib, on väga oluline, et seda tegevust aktsepteeritakse.
Kommunikatsioonieksperdina hoiatas Raul Rebane jahimehi kiiresti muutuvate väärtushinnangute eest. See iseloomustab praegust ühiskonda. Rohkem kui seni tuleb suunata oma tegevust väljapoole. Trend kipub liikuma sinna, kus vaid üksainus juhusliku fotograafi mobiiltelefoniga tehtud pilt, millel on mööda külatänavat lonkav kuulist haavata saanud kits, võib muuta kümnete tuhandete inimeste arvamust jahimeestest. Jahimehed peaksid mõtlema välja paremaid argumente, mida nad tegelikult teevad, mis on jahipidamise tegelik olemus. Jahindusest väljaspool seisval inimesel peab olema veendumus, et see asi on õige ja kasulik ning see on ühiskonnale vajalik.
Raul Rebase sõnul on nii EJS-i kodulehekülg kui ka ajakiri Eesti Jahimees väga head ja informatiivsed. Kuid tundub, et need jäävad siiski grupisisesteks infokanaliteks. Vähe on infot väljaspool, näiteks olulistes telesaadetes, nagu “Terevisioon”, “Ringvaade” või “Aktuaalne kaamera”. “Märka ulukit!” aasta jooksul koolides korraldatud aktsioon oli väga oluline ja hästi tehtud. Nüüd oleks vaja välja töötada söödavad argumendid, kuidas rääkida tavainimesele, et jahipidamine pole ainult lõbu, vaid midagi märksa enamat. Et see on tihedalt seotud loodushoiu ja keskkonnakaitsega. Mis juhtuks siis, kui jahimehi ei oleks? Selliseid argumente on väga vaja tutvustada, sest ühiskond liigub kiiresti selles suunas, kus paljud asjad, mis 15–20 aastat tagasi tundusid normaalsed, seda enam ole. Meie väärtushinnangud ajas muutuvad väga kiiresti. See tähendab, et me muutume paremaks.
Lõpetuseks ütles Raul Rebane, et ta tuligi tooma jahimeestele pisut hoiatavat sõnumit. Ta tahaks näha, et nii tugev ja jõuline organisatsioon, kuhu kuulub nii palju tarku mehi, suudab välja töötada tavalise eesti inimese jaoks niisuguse jutustuse jahipidamisest, mis annab igaühele võimaluse olla jahimeeste üle uhke, sest nad teevad midagi, millest on kasu meile kõigile.
Hunt on unikaalne loom
Kolmekuningapäeva vastuvõtule oli saabunud ka jahimeeste delegatsioon Valgevenest. Ilusa tervituse meie küttidele tegi Aleksander Šestak, kes on tegelnud huntidega üle 30 aasta ja oskab neid loomi suurepäraselt peibutada. Seda demonstreeris ta ilmekalt ka publikule.
Valgevenes on 1200–1600 hunti. Aastas lastakse keskmiselt 700, kuid nende arvukus ei vähene. Hunte tuleb Venemaalt juurde ja territooriumid on suured. Seoses metssigade katkuga ei ole huntidel enam piisavalt toitu, mistõttu nad jahivad rohkem koduloomi ja koeri. Hunt on muutunud sotsiaalseks probleemiks. Ometi on Šestaki sõnul ka hundil õigus elada. “Hunt on unikaalne. Ma väga austan teda – tema tarkust, tema leidlikkust, tema kavalust,” ütles kogenud Valgevene jahimees.
Kas pole mitte sellesse lausesse võetudki kokku jahimehe õige olemus: tema lugupidav ja austav suhtumine loodusesse, tema jäägitu loodusearmastus? Just seda sõnumit peaks ühiskonnale senisest märksa tugevamalt teadvustama.
