Toimetuselt. Siiani pole Eestis selget arusaama, kuidas kasutada edaspidi punahirve asurkonda. 2014. aasta USO koostatud küttimissoovitustes on kirjas, et kohati on hirveasurkonna kasutamiseks valitud valed võtted: “Küttimisandmetes torkab silma murettekitav ning aina süvenev suur emasloomade ülekaalus küttimise tendents nii Saare- kui ka Hiiumaal. Vaatamata juba mitmel eelneval aastal soovitatud märksa tasakaalukamale küttimisstruktuurile on nendes maakondades paraku otsustatud toimida teisiti ning valitud hirve asurkondade suunamisel vägagi “käänuline ja libe” tee.” Kuidas küttida pulle, et asurkonna kvaliteet ei halveneks, sellest pole seirearuandes sõnakestki.
Punahirvede populatsiooni halvenemine ja selle põhjused
3. märtsil 1987 toimus Riias Läti jahimeeste kokkutulek. Arutati tolle hetke kõige aktuaalsemaid jahimajanduse küsimusi. Eriti palju räägiti punahirvedest. Paljud kurtsid, et kütitud punahirvede arvu kasvades väheneb heade sarvetrofeede arv igal aastal nii absoluutselt kui ka suhteliselt. Kõlas kaebusi, et hirvepullide jaht jooksuajal halveneb iga aastaga. Üha vähem on kuulda punahirvepullide möirgamist ning jahi käigus tuleb lasta üha rohkem “vaikivaid”, võsades passivaid pulle (nn põõsapullid). Oli tekkinud paradoksaalne olukord: punahirvede arv oli jahimaadel justkui kasvanud, kuid jahi kvaliteet hoopis halvenenud.
See oli tõepoolest tõsi. Nõukogude aja viimasel 10–15 aastal ei olnud Läti punahirvede populatsiooniga kaugeltki mitte kõik korras. Arvuliselt oli see muutunud palju suuremaks, kuid kvaliteedi poolest palju halvemaks. Kõige kurvem oli, et suurem osa jahimehi ei mõistnud: selles on süüdi nemad ise. Süüdistati rahu puudumist metsades, ilmastikuolusid, kiskjaid ja kes teab veel mida, kuid mitte enda lühinägelikku tegutsemist. Nad ei mõistnud, et küttides ainult parimaid, vanimaid ja suurimaid loomi, olid nad ise metsas tegutsenud nagu oskamatud talumehed, kes tapavad oma karja suuruse piiramiseks ainult kõige paremaid ja tervemaid loomi, kuni kogu talu on tühi.
Nii olid jahimehed ahnelt peaaegu igale pullile järele kihutades hävitanud pullide jooksuaegse jahi romantika ja kurnanud ära populatsiooni.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et poleks aus panna kogu süüd ainult tolleaegsetele jahimeestele. Suuremal osal jahimaadest olid punahirved uued, vähetuntud ja alles hiljuti kütitavaks saanud loomad. Seepärast on loogiline, et alguses puudus arusaam nende õige küttimise kohta. Ka ülevalpool – metsaministeeriumis ning Läti jahi- ja kalameeste ühenduse juhtkonnas – ei tehtud selles vallas peaaegu mitte midagi. Ei olnud õigusakte, reegleid ega muid direktiive, mis neid asju korrastanuks. Jahimees on lõppude lõpuks ikkagi ainult inimene, kes püüab iga hinna eest saada kätte parimat. Tulemus oli selline, nagu oli. Punahirvi oli metsades piisavalt, kuid suurem osa neist olid noored, täis kasvamata loomad, kes ei suutnud veel jooksuajast aktiivselt osa võtta, häid sarvi kasvatada ega täisväärtuslikke järeltulijaid saada. Jahi intensiivistudes oli katastroofiliselt vähenenud nende pullide arv, kellel õnnestus elada nelja- kuni viieaastaseks ehk saavutada valmidus jooksuajaks. 10–12-aastaseks ehk kuni parimate sarvetrofeede kasvamise ajani elanud pullid olid muutunud juba suureks harulduseks.
Kuigi punahirvede valet ja lühinägelikku küttimist praktiseeriti juba jahi alustamisel 1955. aastal, ei halvenenud populatsioon järsult. Populatsiooni nii halva kvaliteedini viis mitmekümneaastane ahelreaktsioon. Selle protsessi võib tinglikult jagada kolmeks etapiks.
Punahirve küttimise esimestel aastatel (1955–1965) oli jahi intensiivsus madal. Hooaja jooksul kütiti keskmiselt ainult 1–2 protsenti loomade koguarvust, mis ei häirinud populatsiooni normaalset arengut.
Järgmisel aastakümnel (1965–1975) kasvas jahi intensiivsus 5–6 protsendini. Vaatamata sellele, et endiselt kütiti piiramatult ainult parimaid loomi, suutis asurkond seda kompenseerida ja isegi areneda, sest iga-aastane juurdekasv ületas tuntavalt kütitud loomade arvu. Sel ajal sündis 2278 kütitud pulli asemele umbes 5000 pullvasikat. Tol ajal oli punahirvede üldarv Läti metsades juba umbes 8000 ning ikka veel õnnestus märkimisväärsel hulgal pullidel jõuda oma jooksuaja ja heade sarvede kasvatamise vanuseni. 1970. aastate keskel oli aeg, kui punahirve küttimiskohtades paaritusid hirved kõige paremini, saadi kõige paremaid sarvetrofeesid ja kogeti kõige põnevamaid hirvejahte.
Murrang leidis aset punahirvede küttimise kolmandal aastakümnel. Punahirvede arv kasvas jätkuvalt, suurenesid ka nende põhjustatud kahjud metsades ja põldudel, mistõttu tuli suurendada küttimise intensiivsust. 1976. aastal kütiti 14, 1977. aastal 18 ja 1978. aastal 20 protsenti loendatud punahirvedest. Küttimise intensiivistudes jõudis kütitud loomade arv üsna pea asurkonna juurdekasvuni ja ületas selle. Loogiline, et jätkates peamiselt kõige paremate ja vanemate loomade ohtrat küttimist, pidi populatsiooni vanuseline struktuur varem või hiljem kokku kukkuma. Nii juhtuski. Iga aastaga jäi üha vähemaks neid pulle, kes suutsid aktiivselt jooksuajas osaleda, ning veel vähemaks selliseid, kes jõudsid kasvatada head sarved. Lehmi “teenindasid” paaritumise ajal ilma kära ja võitluseta noored, jahimeeste sõnul nn põõsapullid.
Selle loo eesmärk ei ole kedagi õpetada, vaid rääkida hirvede õigest jahtimisest, mis parandaks või vähemalt ei halvendaks punahirvede asurkonda ja sellega ka jahi kvaliteeti, enne kui on liiga hilja. Kahjuks pole veel üsna paljude jahimeeste mõtlemises eriti midagi muutunud. Et näitlikustada, kui kiiresti suudab vale küttimine rikkuda ära hea hirveasurkonna ja muuta selle jahi seisukohast mitteatraktiivseks, vaatleme arenguid üldise hirvepopulatsiooni mudeli abil.
Oletame, et jahialal on punahirve hea asurkond, mis koosneb sajast loomast ning on pullide ja lehmade ühesuguse suhte ja loomuliku vanuselise struktuuriga. Asurkonna edasine arvuline suurenemine ei ole lubatav.
On näha, et heas loomulikus asurkonnas on 50 pullist 26 vanemad kui kolm aastat, seega võimelised osalema jooksuajas. Neist 26 jooksuajaks küpsest pullist viis on vanemad kui kümme aastat, seega võimelised kasvatama oma elu parimad sarved. Ülejäänud 24 pulli on nooremad kui kolm aastat. Pullide sellise vanuselise struktuuriga populatsioonis toimub jooksuaeg vägevalt ning on ka mitu heade sarvedega pulli. Teisisõnu on sellel populatsioonil olemas kõik, mida jahimehed võiksid punahirvedelt soovida.
Niisugustes tingimustes annab keskmiselt 70 protsenti asurkonna lehmadest järelkasvu. Seega toovad 50 lehma kevadel ilmale 30 vasikat: 15 pulli ja 15 lehma. Selleks, et punahirvede arv ei suureneks, tuleb küttida loomi sama palju, kui oli juurdekasv. Kui kõik täidaksid küttimislimiiti, jahtides ainult kõige suuremaid ja vanemaid loomi, jättes vasikad ja noored pullid rahule, siis oleks järgmisel jahihooajal jooksuajavõimeliste pullide arv 26 asemel 18, trofeevalmiduse saavutanud pulle aga ainult 3.
Sedasi jahtimist jätkates oleks kolmanda jahihooaja alguses populatsioonis ainult 12 jooksuajavõimelist pulli, kellest vaid üks on saavutanud oma trofeevalmiduse, veel aasta hiljem ei oleks häid sarvetrofeesid pakkuvaid pulle enam üldse ning jooksuajas osaleb ainult kümme vastava vanuse saavutanud pulli.
Pole ilmselt tarvis lisada, et sellise jahi jätkumisel ei ole teoreetiliselt enam ühelgi pullil väljavaateid elada kuni heade sarvede kasvatamise vanuseni. Ka pulle, kes jõuavad jooksuajavõimelise vanuseni, on väga vähe. Pullide üldarv ei ole metsas vähenenud, kuid peamiselt on need kõik noored nn võsapullid, kelle küttimine ei paku jahimeestele rahuldust.
Ligikaudu selline oli punahirvede populatsiooni olukord nõukogude aja lõpuaastatel. Kui toona õnnestuski kellelgi saada kätte heade, auhinnaliste sarvedega pull, siis ainult tänu sellele, et looduses ei tööta matemaatiline mudel sugugi alati ega igal pool. Mõnel tähelepanelikumal pullil õnnestub elada ka kauem. Ent üldjoontes on vaadeldud seaduspärad objektiivsed ja halastamatud. Kui jahi intensiivsus jõuab iga-aastase juurdekasvuni ning kütitakse ainult kõige paremaid ja täiskasvanud loomi, siis halveneb asurkonna kvaliteet vältimatult.
Kuidas tegutseda?
Kuidas tuleks jahti pidada, et populatsioon nii ei degradeeruks? Peamiselt tuleb pidada kinni kolmest põhimõttest.
- Kogu küttimislimiit ei tohi põhineda ainult vanimatel loomadel. Vähemalt 30–35 protsenti kütitavatest loomadest peavad olema tänavuste vasikate hulgast. Analüüsitud näites oleks neid 30 kütitava looma hulgas 10. Nõukogude ajal hakati vasikaid küttima alles 1985. aastal, mis oli üks populatsiooni degradatsiooni põhjusi.
- Rangelt tuleb piirata trofeevalmiduse, st 10–12 aasta vanuse saavutanud pullide küttimist. Nende küttimise osakaal kõigi kütitud pullide (sh vasikad) hulgas ei tohi ületada 10–12 protsenti. Analüüsitud näites võib neid 30 kütitava looma hulgas olla kaks, maksimaalselt kolm ning mitte rohkem.
- Ülejäänud 40–50 protsenti kütitavatest pullidest peavad olema mitteperspektiivsete ja keskmise vanuseklassi 2b pullide hulgast ja neist omakorda vähemalt pooled halvemate esimeste sarvedega pullvasikate hulgast. See on kõige sobivam vanus, kui on võimalik peaaegu eksimatult öelda, kas pullil kasvavad tulevikus head või halvad sarved.
Ainult nii jahtides saab säilitada neid pulle, kes on võimelised jooksuajaks ja heade sarvede kasvatamiseks, ning tagada nõnda võimalused kvaliteetse ja huvitava jahi pidamiseks.
Õige, punahirve populatsiooni mittekurnav jaht, mis tagab pikaajalise heade sarvetrofeede saamise ja aktiivse jooksuaja.
TEKST GUNARS SKRIBA raamatust “Staltbriežu izcelsme, izplatība un audzēšana Latvija”, peatükist “Punahirved teisel nõukogude võimu ajal (1944/45–1990)”
EESTINDANUD JAAN TÕLLASEPP
