Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Franz Reidolf, kes oli diplomeeritud metsateadlane ja rahvusvahelise jahindusnõukogu liige, kirjeldas 1938. aastal ilmunud “Jahinduse käsiraamatus” põdra välimust nii: “Kurgu all kasvab “habe”, so lihaserikas moodustis eri loomadel mitmesuguses pikkuses ja kujus, mis kaetud pikkade jämedate karvadega. Pullil on see “habe” suurem ja tüsedam kui lehmal; noorel pullil pikem kui vanal.”
Professor Harry Lingi raamatus “Põder” (1981) kirjeldatakse lõua all asetsevat “habet” selliselt: “Lõua all ripub pikkade karvadega kaetud nahavolt; selle nn habeme pikkus võib pullidel ulatuda kuni 40 cm-ni, lehmadel on see lühem.”
Meie oma põdrauurija Jüri Tõnisson kirjutas ajakirjas Eesti Jahimees 2011. aasta septembri-oktoobri numbris (lk 20–21) väikese loo tutvustamaks habemetüüpe, mida oli analüüsitud 2010. aastal kütitud loomadel. Tõnisson iseloomustas habet nii: “Pullide eristamisel on palju abi nende käitumise, kuid ka välimuse tundmisest. Üks tunnuseid on habemelaadne nahakurd kurgu all.” Kokkuvõttes toodi välja, et habemeist eristati kolme tüüpi: 1) P – pudeljad eri pikkusega; 2) K – kolmnurkse profiiliga; 3) ÜR – ümarad või rombjad eri pikkusega, kuid mitte ükski tagaosas paikneva väljasopistisega, ehkki looduses neid leidub. “K-tüüpi habet on igas vanuses pullidel, harva ka lehmadel. Kui habe on kolmnurkne, ent sarved suured, ka siis võib olla tegemist noore või vana pulliga.” See on kogu teave, mida jahimeestele on habeme kohta öeldud.
Minu hinnangul on habe väga oluline just loenduste läbiviimisel enne jahihooaega. Oluline on selle pikkus ja kuju, mille abil on võimalik eristada, kas ühes piirkonnas asuvas kolmes loendussoolakus käivad üks ja sama lehm kahe vasikaga, vasikata lehmad või hoopis pullid. Pulle on lihtsam määrata, sest lisaks erinevale habemele on neil ju peas sarved, mida on lihtsam eristada.
Alaska habe
Kirjutamata reegel ütleb, et 99 protsendil juhtudest on laia Alaska habemega pullidel ka korralikud sarved. Kust tuli nimetus “Alaska habe”?
Pole eriti suupärane öelda, et põdral, kes käis soolakus ja jäi pildile, on K-tüüpi habe. Seega panime uueks nimeks “Alaska habe”, kuna Youtube’i videotes on enamik võimsate sarvedega pulle just laia kolmnurkse K-tüüpi habemega. Erinevus Eesti pullidest on, et Alaska põdral on habe mitu korda suurem. Ja mis reegel see on, kui pole erandeid! Erand on kindlasti EJS-i väljakuulutatud rajakaamerate pildivõistluse võidutöö, kus põdrapullil on samasugune habe nagu Alaska pullidel.
Olen loomi rajakaameraga jälginud ja loendanud juba kümme aastat ning pilte on sadu, et teha võrdlusi ja analüüsi. Esimesel seitsmel aastal paraku seost korralike sarvede ja Alaska habeme vahel ei märganud. Nüüd arvan teadvat, miks see nii on. Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle ja alles jäetakse nn Pulga-Jukud. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Range valik
Alates 2011. aastast oleme põtru rangelt valinud ja jätnud kasvama kõik 2,5–5,5-aastased tugevate sarvedega (harude arvuga alla 5 + 5 haru) loomad. Eeskätt just selleks, et suurendada pullide vanust. Küttimine on näidanud, et meie laskelimiidi juures (9 pulli) on viimasel neljal aastal olnud piisavalt pulksarvedega noorpulle, keda küttida.
Kui meil on 22 pulli ja neist 11 on kehva sarvearenguga ning laskelimiit on 9 pulli, siis laseme eelkõige just neid ja anname paremate sarvedega isenditele ühe lisa-aasta. Pull kasvab suuremaks ja vanemaks ning valikute tegemine muutub lihtsamaks (vt tabel). Oleme viimased neli aastat küttinud kehvakesi, kuid otsa nad ei saa. Niikaua kui on, kelle hulgast valida, tuleb anda tulevastele potentsiaalsetele pullidele eluaastaid juurde. Seda enam, et jahimeeste enda tehtud vigade tõttu on pullid jäänud väiksemaks ja esimese aasta sarved kiduraks. Korralik sarv meie valikutes tähendab, et need on sümmeetrilised, laiemad, kasvavad risti peaga ja sarvede minimaalne laius 2,5-aastaselt on olenemata harude arvust 60–70 cm.
Kolmandal aastal pärast sellist ranget valiklaskmist oli juba võimalus jälgida soolakutele seatud rajakaamerate abil pulle, kellel oli Alaska habe ja kes on kerelt umbes 100 kg raskemad. 99 protsendil juhtudest on neil ka head sarved.
Kui üldjuhul on ajust väljatuleva pulli sarveharusid raske lugeda – kas tal on neid kolm, neli või viis –, siis küti valik muutub lihtsamaks, kui jälgida jooksva looma habet. Lasketiirus harjutame ju jooksva looma tabamist, sihtides habeme piirkonda. Kui sihtida ning on näha, et pullil on Alaska habe, siis jäetakse lask tegemata, et mitte eksida. Kui aga tuleb pull, kellel on sarveharusid juba 5 + 5 ja enam, siis selle tunneb iga jahimees ära.
Iga erand kinnitab reeglit. Nii juhtus ka tänavu, kui pildile sattus 4 + 4 sarveharudega pull, kellel olid korralikud sarved, kuigi habe ei olnud Alaska tüüpi. Samuti ei ole me täheldanud ühtegi 1,5-aastast pulli, kellel oleks olnud Alaska habe. See habemetüüp puudus ka lehmadel.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et põtrade habe on jahimeestele väga oluline, sest see annab võimaluse loomi eristada ja küttimisel valikuid teha. Kui näed optikas pulli, kellel on Alaska habe, siis jäta sõrm sirgeks seni, kuni see pull saab vähemalt 6,5-aastaseks. Neli aastat oodata on lühike aeg. Selle jõuab igaüks ära kannatada, kui ainult soovib.
TEKST PRIIT VAHTRAMÄE, Lembitu jahiseltsi jahimees
Mis on põdrahabeme roll?
Mida sügavam huvi, seda rohkem inimene põdras näeb. Mis on põdrahabeme roll põtradele ja mis inimesele? Kommenteerib Jüri Tõnisson KAUR-i ulukiseire osakonnast.
Nagu erialakirjandus, nii osutasid meiegi jahimeeste 2010. aastal kogutud sadakond näidist habeme suuruse ja kuju varieeruvusele. Tegemist on põtradel kurgu all paikneva eri suurusega pudelja või lapiku, pealt pikkade karvadega kaetud umbse nahasopistisega. Mida suurem on jooksva põdra laperdav habe, seda rohkem see silma torkab. Pulli eristab habe ka talvel, kui sarvi pole.
Habe seondub pullide hierarhia ja dominantsusega ning pole välistatud, et sarnaselt esitletavate sarvedega imponeerib lehmadele innaajal. Habeme pikkus karvaotsteni oli vasikail 12–24, lehmadel 17–26, pullidel 19–33, kuid jahimeeste teateil oli paaril pullmullikal koguni 40 ja 44 cm. Pikimad olidki noorte pullide nöörjad-pudeljad habemed. Naharipik moodustas habeme pikkusest umbes ⅔. Ligi pool naharipikuist oli pikkusega 4–10 või 11–20 cm ning vaid umbes kuuel protsendil pisut pikem. Kujult olid habemed pudeljad-nöörjad, kolmnurksed või ümarad-rombjad. Tagaosas esineva peenema väljasopistisega ümaraid-rombjaid näidiseid valimisse ei sattunud. Vasikail oli peene südamikuga pudeljas (isegi nöörjas) habe, lehmadel valdavalt pudeljas, vähestel laiem. Noortel pullidel võis esineda mis tahes tüüpi habet. Vanuses 3,5–5,5 aastat oli habe suures osas ning vanusest 6,5 aastat ainult kolmnurkse või ümara-rombja siluetiga (vt joonised 1–3).
Esialgsed järeldused annab kokku võtta nii: pulli vanust habeme suurus ja kuju üheselt ei näita, samas ei esinenud vasikail kolmnurkset ega ümarat-rombjat ning vanemail pullidel pudeljat habet. Kas habeme kuju muutub elu jooksul? Oletatakse, et pikk nahasopistis võib talvel otsast külmuda, kärbuda ja lüheneda. See kindlasti pole ammendav hüpotees. Selgust aitaks tuua pullide jälgimine pikema aja vältel, märgistades neid või jälgides rajakaamerais. Et esialgset uurimistulemust juba näiteks tänavu täiendada, piisaks ka ühe habemenäidise võtmisest iga teise-kolmanda jahtkonna poolt.
Kas kasutada puisevõitu, ent üheste tüübinimede asemel isekeskis muid, näiteks nimetada Lembitu jahimeeste kombel kolmnurkseid ja ümaraid-rombjaid habemeid Alaska habemeks? Aeg näitab, mis on suupärasem ja jääb.
Priit Vahtramäe on osutanud jahtkondade erinevale säästlikkusele. Kuna kõiki sarveandmeid pole esitatud, siis võib oletada, et a) osa väiksemate sarvedega pulle kokkuvõttes ei kajastu, b) pullide sarvekasv jahipiirkondades või küttimistavad polnud ühesugused. Igatahes erines sarveharude arv kütitud pullidel jahtkonniti seinast seina: kui ühed küttisid (loe: esitasid) valdavalt väheldaste, siis teised valdavalt suuremate sarvedega pulle. 155 USO-le esitatud sarveandmetega pullist umbes 51 protsendil olid piik- ja harksarved, ülejäänuil harunenumad sarved. Et kummagi rühma pullide sagedus jahtkondade esitatud materjalides oli väga erinev, võib Priit Vahtramäe mure pullide küttimise säästlikkuse suhtes olla põhjendatud. Kindlasti on Lembitu jahiseltsi kogemus põtrade valikul näide siirast soovist põtru hoida. See ei tähenda, et põtrade enda jaoks oleksid mõnesugused habemekandjad kuidagi väheväärtuslikud või et metsa peab edaspidi asustama põtrade tõukari.
Kuna täiskasvanud põdrad annavad tugevaid järglasi, siis tugevate pullide küttimisega ei peaks liialdama. Hoiumõte suundub teatud tunnuste tähtsustamise juurest edasi üldisema ja esmatähtsa juurde: peamine valija on põder ise ja soodsaimad võimalused valikuks tagab sugupoolte ligikaudu võrdne esindatus asurkonnas, mida inimene pole liiga hõredaks nüsinud ega ihaldusväärsemate tunnustega põtru eelisküttides nõrgestanud. Siis kehtib nii pullide konkurents kui ka lehmade võimalus valida endale eri vanuse ja võimekusega pullide hulgast parimaid partnereid.
Konditsioon, vanus ja habe pole üheselt seotud. Sarved ja habe pole kindlasti ainsad, mida silmas pidada. Loomulikult ei tohi inimene, olles võimsaim põtra mõjutav ohutegur ja küttides rohkem kui ühe igast kolmest põdrast, minetada loodusseadusi arvestavat säästlikkust.
Joonis 1. Habemetüüp eri soo- ja vanuserühmades.
Joonis 2. Habemetüüp eri vanuses pullidel.
Joonis 3. Habemetüüpide struktuur.
