EJ2015/4: Marutaudirindel muutustega

Marutaudirindel muutustega

TEKST ENEL NIIN, veterinaar- ja toiduamet

Viimase kümne aasta jooksul teostatud üleriigilise metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise abil saavutas Eesti vabariik 2013. aasta kevadel ametlikult marutaudivaba maa staatuse.

Alates 2011. aastast riigipiiridel 20–50 km ulatuses laiuvas puhvertsoonis läbiviidava vaktsiinikülvamise ning teiste lisameetmete (nagu kasside-koerte regulaarne marutaudivastane kaitsepookimine ning liikumise kontroll üle riigipiiride) abil oleme suutnud sellest surmavast nakkushaigusest vaba seisu säilitada seniajani. Selle aasta esimeses pooles sai meie lõunanaaber Läti, kus alustati marutaudi süstemaatilist tõrjetegevust metsloomade hulgas juba aasta varem, samuti ametliku marutaudivabaduse. Seetõttu ei ole enam põhjust peljata haiguse otsest ülekandumist Lätist pärinevate rebaste või kährikute vahendusel ning metsloomade vaktsineerimist puhvertsoonis teostatakse alates 2015. aastast ainult 30–50 kilomeetri laiusel alal riigi kagu- ning kirdepiiril Vene Föderatsiooniga.

Puhvertsooni vähenemine ligi kolmandiku võrra tähendab aga seda, et vaktsineerimise otsest kontrolli (ehk tervetelt rebastelt/kährikutelt pea- ning vereproovide kogumist, et kindlaks teha vaktsiini söömus ning toimekus) on tarvis läbi viia samuti oluliselt vähem. Samas ei ole kuhugi kadunud vajadus uurida üle kogu riigi haiguskahtlasi loomi: ega nad ole marutaudinakkust siiski mingil kombel külge saanud.

Kaks lepingut

Muutused marutaudialases olukorras ja tõrjeprogrammis on viinud selleni, et tänavu jagunes marutaudi tõrjeprogrammiga seotud VTA ja EJS-i vaheline leping kaheks eri lepinguks:

1. Üleriigiline leping, et koguda marutaudi riskiloomadelt peaproove, seiramaks marutaudi viiruse alast olukorda kogu riigis.
2. Puhvertsooni alasid puudutav leping, mille raames kogutakse tervetelt kütitud rebastelt ning kährikutelt pea- ja vereproove, uurimaks otseselt vaktsineerimise efektiivsust.

Üleriigiline riskiloomadelt peaproovide kogumise leping sõlmiti pärast eelmise lepingu lõppemist 6.aprillil 2015 ning see kehtib kuni 2016. aasta lõpuni. Selle lepingu raames võib aasta ringi kohalikku veterinaarkeskusesse tuua nende rebaste või kährikute peaproove, kes kuuluvad marutaudi riskigruppi. Leping puudutab ühtemoodi nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata alasid ehk toimib kogu riigi territooriumil. Marutaudi riskiloomadeks loetakse kütitud või surmatud rebaseid või kährikuid, kes on välisvaatlusel haiged või haiguskahtlased, inim- või loomapelguseta või käituvad muul viisil kummaliselt; samuti isendid, kes on leitud hukkununa (sh auto alla jäänud). Tervena kütitud loomade päid selle lepingu raames vastu ei võeta!

Kogutud peaproove uuritakse marutaudi viiruse suhtes ning kuna tervete kütitud loomade hulgas on viiruse esinemine väga ebatõenäoline, siis nendelt proovide kogumist ja uurimist enam ei rahastata. Marutaudikahtlastelt loomadelt, kellel on teadaolev või tõenäoline kontakt koduloomadega või inimesega, jahimehed proove ei kogu; selliste juhtumite puhul võtab proovid ja määratleb edasised toimingud volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik.

Kuna riskiloomade täpset arvu on keeruline ette planeerida, siis vallapõhist proovide kogumise plaani lepingu raames koostatud ei ole, ühe kalendriaasta jooksul on üle Eesti loodetud kokku saada orienteeruvalt 1000 rebase ning kähriku peaproovi. Soovituslikud riskiloomade peaproovide kogumise mahud maakondlikul tasemel aastatel 2015 ja 2016 on toodud tabelis 1.

Tabel 1. aprillist kuni 31. detsembrini 2015 ning 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2016 marutaudi riskiloomadelt peaproovide kogumise jaotuskava maakondade lõikes.

Vaktsineeritavast puhvertsoonist tervetelt rebastelt ja kährikutelt pea- ja vereproovide kogumise leping sõlmiti 9. juulil 2015 ning proovide kogumine lõppeb plaaniliselt 15. märtsil 2016. Leping puudutab ainult 2015. aastal vaktsineeritud puhvertsooni jäävaid alasid Ida-Viru-, Tartu-, Põlva- ja Võrumaal.

Alates sellest aastast külvatakse marutaudivaktsiini 30–50 km ulatuses kagus ja kirdes riigi maismaapiirist Vene Föderatsiooniga. Proovid kogutakse tervena kütitud rebastelt ja kährikutelt sagedusega neli rebase või kähriku proovi 100 km² vaktsineeritud ala kohta. Lepingu lisas on ära toodud VTA poolt välja töötatud maakonna- ja vallapõhine proovide kogumise jaotuskava (vt ka tabel 2, proovide jaotuskava maakondade lõikes).

Tabel 2. Vaktsineerimise järelkontrolliks kütitud tervetelt loomadelt pea- ja vereproovide kogumise jaotuskava maakondade lõikes 2015. aastal.

Kogutud pea-ja vereproovide puhul teostatakse uuringud, et kindlaks teha vaktsiini tarbimise ja toimekuse ulatus, samuti määratakse looma vanus.

Siinkohal tahaks rõhutada üht murekohta, mis on süvenenud eelnevate aastate järelkontrolli uuringute analüüsimise tulemusel.

On ülioluline, et lepingu raames toodavad proovid pärineksid ainult ja eranditult vaktsineeritud alalt, mitte sellest väljapoolt! Eelnevate aastate uurimiste tulemused näitavad, et maakodades ja valdades, kus ainult osa haldusterritoriaalsest alast jääb vaktsineerimisala sisse, on uurimistulemused oluliselt halvemad kui täielikult puhvertsooni jäävatel aladel. See omakorda viitab üsna selgelt asjaolule, et osa proove on kas kogemata või teadlikult kogutud valla või maakonna nendest piirkondadest, kus vaktsiini polegi külvatud. Juhul, kui proov tuua uurimiseks vaktsineerimata alalt, on selle uurimistulemused juba etteteadvalt negatiivsed, sest loom pole vaktsiiniga kokku puutunud. Kui selliseid “valesti kogutud proove” on hulgaliselt, siis nõrgestab see kogu programmi usaldusväärsust. Et vähendada juhuslikke eksimusi vaktsineerimise järelkontrolli proovide kogumisel, on antud lepingu lisaks nii vaktsineerimisala kaart koos valdade piiride ning nimetustega kui ka eraldi kaart, kus on näha vaktsineeritav ala koos valla piiridega ning geograafilise aluskaardiga (vt jooniseid 1–3).

Proovivõtukaaskiri on mõlema lepingu puhul sama nagu enne, täpsustatud on vaid kaaskirja seda osa, mis puudutab proovi kogumise asjaolusid. Sellest tuleneb omakorda, mida iga konkreetse proovi suhtes uuritakse.

Kõigis maakondlikes veterinaarkeskustes on tasuta saadaval proovivõtuks vajalikud vahendid (kummikindad, kilekotid, kotisulgurid; vereproovide tarvis nõelad, süstlad, katseklaasid).

Juhul, kui kellelgi tekib seoses sõlmitud lepingutega küsimusi, võib abi saamiseks julgelt pöörduda kohalikku veterinaarkeskusesse või otse marutaudi projektijuhi poole. Vajalikud kontaktid on leitavad VTA kodulehelt http://www.vet.agri.ee ja lepingulisadest.

Suur tänu nii EJS-i tegusale ja paindlikule juhtkonnale, allorganisatsioonidele ning igale üksikjahimehele kõikidel eelnevatel aastatel toimunud tõhusa töö eest proovide kogumisel!

Loodame, et hoolimata muutuvatest oludest on edukas ka lähituleviku koostöö.

Eesti Jahimeeste Seltsile esitatud andmete põhjal oli ka august marutaudivaba kuu.