Sigade Aafrika katku (SAK) levik mõjutab mitte ainult jahimehi, vaid ka lihakäitlejaid, kodusea- ja teraviljakasvatajaid.
See on sügav majanduslik probleem, mis ohustab seakasvatust mitte ainult Baltimaades, vaid kogu Euroopas. Katku tõkestamiseks on Eestis kulunud ligemale 2,8 miljonit eurot, millele lisandub seafarmide majanduslik kahju, kaduma läinud maksutulu, tööta jäänud inimesed, sotsiaalsed tagajärjed, toetusraha väljamaksed. Miks aga ei ole õnnestunud tänaseni SAK-i levikule piiri panna?
SAK-i viirus on pärit Aafrikast, kus seda kirjeldati alles siis, kui uusasunikud viisid endeemsetesse (s.t päritolu) piirkondadesse Euroopast pärit kodusigu. Esimest korda jõudis viirus Euroopasse 1957. aastal, kui see tuvastati Portugali sigadel. Sardiinias on SAK-i viirus endeemiline alates 1978. aastast ja vaatamata senistele pingutustele pole suudetud seda välja tõrjuda. 1970. aastate lõpust kuni 1980. aastate alguseni olid puhangud kodusigadel ka Lõuna-Ameerikas Brasiilias ja Haitil. Praegune suur puhang algas 2007. aastal Gruusias, kust inimese kaasabil levis see edasi naaberriikidesse. Kiirem levik metsseapopulatsioonis algas mõni aasta hiljem Valgevenes, Leedus, Lätis ja Eestis.
Sigade Aafrika katku tekitaja on ainulaadne: tegemist on ainsa DNA-viirusega, mida siirutavad lülijalgsed. Praeguseks on teada 22 erinevat genotüüpi, Ida- ja Põhja-Euroopas on levinud äärmiselt virulentne (nakkusohtlik) genotüüp 2. Haigustekitaja pärsib edukalt immuunsüsteemi vastust ja isegi siis, kui antikehad tekivad, ei neutraliseeri need organismis viirust. Seetõttu on keeruline ka toimiva vaktsiini väljatöötamine. Kodu- ja metssigadel avaldub SAK hemorraagilise palavikuna, mida iseloomustavad verevalumid siseelundites ja naha all, kõrge palavik, verine kõhulahtisus ja oksendamine. Nakkuskatsetega on leitud, et kodusead hukkuvad enamasti 5–11, metssead 6–10 päeva pärast nakatumist. Kuigi viirus eritub kogu haiguse aja, võib loom surra enne, kui haiguse tunnused avalduvad.
Aafrikas ringleb SAK-i viirus puugiperekonna Ornithodoros ja tüügassigade vahel. Puugipopulatsioonis levib SAK-i viirus nii emalt järglasele kui ka sugulisel teel partnerite vahel. Tüügassead nakatuvad maa-alustes urusüsteemides, kus veedavad oma elu ka nimetatud puugid. Kuigi tüügassead ise ei haigestu, võivad nad kanda viirust kodusigadele, kes on metssea kodustatud vorm. Euroopas võib haigus levida nii kodusealt metsseale kui ka vastupidi, kuid et meil perekonna Ornithodoros puugid puuduvad, siis on viiruse looduslik reservuaar metssiga.
Eestis on SAK-i viirus metssigade seas levinud natuke üle aasta. Esimesed leiud pärinevad möödunud aasta septembri algusest Valga- ja Viljandimaalt, kuhu jõudis nakkus arvatavasti metssigade vahendusel Lätist. Septembri teises pooles avastati eraldi katkukolle ka Ida-Virumaal, kuid tõenäoliselt on sealne nakkus pärit ida poolt. Talvel levis SAK Eesti metssigadel võrdlemisi aeglaselt ja kodusead jäid puutumata. Farmidesse jõudis nakkus alles juuli lõpus.
Kuidas viirus levib
Sigade Aafrika katku viiruse levimise kohta on siiani väga vähe teada. Nakkuse levikuks on vaja otsest või kaudset kontakti nakatunud looma või tema eritisega. Looduslikus populatsioonis tõstab otsese kontakti sagedust esiteks suur arvukus ja teiseks loomade tihenenud liikuvus. Et metsseakari liigub pidevalt koos, annab üks nakatunud loom viiruse kiiresti edasi ka teistele karjaliikmetele. Karjadevahelisel levikul on olulised kohad, mis meelitavad loomi ligi: söötmis- ja peibutuskohad, viljapõllud, tamme ja sarapuu osalusega metsatukad. Suuremate vahemaade taha võivad metssead kanda viirust uue kodupiirkonna otsingul (noored isasloomad) või jahi käigus, kui koerad loomi jälitavad.
Kaudsete kontaktide puhul on kahtlemata oluline keskkond, kus viirus on väga vastupidav ja säilib kaua: külmutatud lihas kolm aastat, pinnasesse maetuna eri kudedes ligemale aasta, puitpindadel ja veekeskkonnas kuni pool aastat, väljaheidetes viis kuud. Lisaks on ühe võimaliku levitajana nimetatud harilikku pistekärbest (Stomoxys calcitrans), kelle puhul on hüpotees katseliselt tõestatud. Et tegemist on kosmopoliitse levikuga liigiga, kerkib küsimus, miks peaks kärbsed just Eestis viirust väga edukalt edasi kandma, kui selle kohta mujalt loodusest andmed puuduvad.
Majanduslik kahju
Majanduslike kahjude vältimiseks on ennekõike vaja takistada nakkuse levikut seafarmidesse. Aafrikas, kust viirus pärit on, kasutatakse edukalt topelt tarastamist ja kodusigade pidamine on võimalik. Eestis on seatud eesmärk vähendada kodu- ja metssigade kõikvõimalikke kontakte: kehtivad hügieeni- ja desinfitseerimisnõuded, piirangud metsas jahil käinud inimestele ja kodusigade väljaspidamise keeld. Taudi tõttu on hukatud juba 22 000 kodusiga, seega tekib küsimus, kas kasutatavad meetmed on pädevad ja kas midagi saaks teisiti teha. Väga palju on endiselt teadmata, mistõttu on vaja teadmiste suurendamiseks ja kahjulike tagajärgede ennetamiseks täiendavaid uuringuid.
Sigade Aafrika katk on inimesele tõsine vastane. Iga tegevus katku leviku tõkestamisel peab olema väga hoolikalt läbi mõeldud. Uisapäisa tegutsedes ja võimalikke tagajärgi analüüsimata võivad kulud olla suuremad, kui keegi arvata oskab. Võimatu ei ole ka must stsenaarium: viiruse levik üle kogu Euroopa, mis tähendaks, et peame õppima elama koos SAK-i viirusega nii, nagu elame praegu koos paljude teiste patogeenidega.
TEKST RAGNE OJA, JAANUS REMM
