Jahimeeste hulgas on ka kindlasti palju linnuvaatlejaid, kuigi seda vaatlusankeetidele kirja ei panda, on teada, et näiteks esimest siidhaigrut märkas Hiiumaa Puulaiu kanalil 2005. aasta novembris esmalt kala- ja jahimees Peeter Arumäe ning teatas sellest saare linnuhuvilistele.
Kas jahimees võiks ka linnuharuldusi märgata? Küsimustele vastab Margus Ots, Eesti linnuharulduste komisjoni esimees.
Millega tegeleb Eesti linnuharulduste komisjon?
Ornitoloogiaühingu juures tegutseva komisjoni ülesanne on üle vaadata ja kontrollida meil harva kohatavate eksikülaliste ja haruldaste raskesti määratavate lindude vaatlusi. Neid võib aasta jooksul korjuda üle saja. Näiteks merikotka ja kaljukotka vaatlused ei ole komisjoni töölaual.
Komisjon peab ka Eestis kohatud linnuliikide nimekirja ja otsustab, millist süsteemi seejuures kasutada. Liike lisandub harva. Tänavu tuli stepiviu ja koos temaga on Eesti lindude nimestikus nüüd 386 linnuliiki.
Komisjoni liikmed on oma ala fanaatikud, töötavad vabast ajast. Töövorm on veebikoosolekud, kord-kaks aastas saame ka kokku. Komisjonil on viis põhiliiget: Aivo Klein, Jan Nordblad, Ranno Puumets, Uku Paal, Margus Ots, ja ka varuliikmed – kui vaatleja on põhiliige rakenduvad nemad, et säilitada sõltumatus.
Komisjoni liikmed langetavad otsuse, teadmata teiste hinnangut. Kui viiest liikmest neli on poolt ja viies ei ole vastu ehk on erapooletu, on vaatlus kinnitatud. Kui kolm on kohe vastu, peame vaatluse tagasilükatuks. Vahepealsed variandid arutame läbi.
Kuidas vaatlusest teatada?
Kui keegi märkab haruldust või eksikülalist, siis võiks ornitoloogiaühingusse teatada (eoy@eoy.ee). Palju abi on fotodest, sageli saab nende põhjal määrata. Pildi võib teha kas või telefoniga. Tihtipeale näeb ka väga uduselt pildilt olulise ära. Pigem ikka saata pilt, kui mitte saata.
Oleks hea täita ka vaatlusankeet (vt www.eoy.ee), kus tuleb lindu võimalikult täpselt kirjeldada. Igalt fotolt ei pruugi näha vanust ja sugu, mis on ka olulised täpsustada.
2014. aastal jäi komisjonile esitatud 125 vaatlustest vaid kaks kinnitamata just vajakajäämiste tõttu kirjeldustes.
Kas inimesel, kes pole ornitoloog, tasub üldse üritada haruldusest teatada?
Suhtume kõigisse vaatlustesse ja vaatlejatesse võrdselt. Sageli ongi nii, et juhuslik möödasõitja teeb ühe foto. Nõnda oleme viimastel aastatel saanud näiteks mesilasnäpi, habekaku, mandariinpardi vaatlusi.
Soomes on linnuliike ligi sada rohkem (474 liiki) just suure hulga eksikülaliste tõttu. Osa neist on ilmselt sattunud Soome lõuna poolt, Eesti kaudu. See tähendab, et meie nimekiri võiks täieneda. Linnuvaatlejaid aga on Eestis kordades vähem ja ka vaatlusaktiivsus on väiksem. Oleme Soomest selles asjas ikka tükk maad taga. Vaatlejaid tuleb küll pisitasa juurde, aga neid võiks veel rohkem lisanduda.
Kuidas harulduste komisjon Eesti linde lahterdab?
Meie linnud on jagatud viide kategooriasse: A–E.
A-kategooriasse kuuluvad meie looduslikku päritolu liigid.
B-kategoorias on need looduslikud liigid, keda on nähtud vaid enne 1950. aastat. Näiteks väiketrapp, keda nähti viimati 1935. aastal Kundas ja kivikakk, kelle viimane vaatlus oli 19. sajandil Läänemaal.
C-kategooriasse on pandud introdutseeritud liigid, kes on tekitanud metsiku asurkonna. Näiteks kodutuvi, kanada lagle, mandariinpart, Viimane on Aasiast sisse toodud lind, kes on hakanud näiteks Poolas pesitsema ja keda ka meil kohatakse.
D-kategooriasse kuuluvad ebaselge päritoluga liigid. Praegu on neid viis liiki, näiteks lumehani, flamingo.
E-kategooriasse (12 liiki) mahuvad nn puuripõgenikud, kes võivad meie looduses ise hakkama saada. Näiteks mustluik, vööthani, eskimo lagle, mõrsjapart jt.
D- ja E-kategooriate liike pole meie linnunimekirja 386 liigi hulgas. Bongarid* neid ei otsigi.
E-kategooriasse aga kuulub näiteks ka vaaraohani, kelle kodu on Sahaara-taguses Aafrikas. Lääne-Euroopasse on ta sisse toodud, Suurbritannias ja Hollandis juba pesitseb. Korra on suurte haneparvedega ka Ilmatsallu sattunud. Võib juhtuda, et selle liigi tõstame varsti C-kategooriasse.
Millal komisjon liigi harulduste seast välja arvab?
Otsustame vaatluste arvu pealt ja selle järgi, kui hästi meil liiki tuntakse. Näiteks väike käosulane tabati esmakordselt Vaibla linnujaamas 1989. aastal. Esimest korda pesitses ta 2002 Setumaal ja nüüd on suhteliselt sage haudelind Ida-Eestis, sööti jäänud heinamaadele kasvanud kasevõpsikus. Arvasime ta 2014 komisjoni käsitlevate liikide hulgast välja, linnuvaatlejad olid liigi selleks ajaks ka ära õppinud. Tamme-kirjurähniga on sama lugu. Ta hakkas laiemalt levima 1990. aastate alguses ja vaatluste kogumise lõpetasime 2005. aastal.
Hõbehaigur oli veel 2002 suur haruldus. Käisin tol aastal teda isegi Haapsalu taga Silma looduskaitseala bongamas. Nüüd on hõbehaigur regulaarne pesitseja. Ta on ka hästi määratav lind.
Kas harulduste nimestik pikeneb või lüheneb?
Nimekirja juurdetulijate ja sealt lahkujate arv on viimastel aastatel enam-vähem tasakaalus. Eksikülalistena lisandub üks-kaks uut liiki aastas. Sama palju liike arvab komisjon käsitletavate liikide nimekirjast välja. See ei tähenda, et linnuvaatluste kogumine lõpeb, info talletub andmekogudesse (e-elurikkus, loodusvaatluste andmebaas).
Kuidas on sujunud koostöö jahimeestega?
Vaatlusankeetidest kahjuks ei selgu, kui paljud vaatlejatest on jahimehed. Üksikuid on küll teada, näiteks Eesti esimese siidhaigru lugu.
Mis suunas jahimehed silmad lahti võiksid hoida?
Näiteks veelinnujahti pidades võib silma hakata mandariinpart, vaaraohani, lumehani. Vaaraohani võib sattuda jahisaagi hulka. Oleme ülimalt tänulikud kõigi põnevate leidude eest. Muuseas, harva kohatava lühinokk-hane esmasleid oli seotud jahipidamisega. Lind lasti 1936. aasta sügisel Peipsi rannikul maha, osteti Tartu turult ja määrati ülikooli zooloogiamuuseumis. See on ajalooline fakt.
Kas mõnd haruldust on ka paljud inimesed näinud?
Iseloomulik on kanada kure lugu 2011. aasta septembrist. Soomest helistati, et kanada kurg, ka Euroopas suur haruldus, lendab sookureparves Eesti suunas. Tõenäoline oli, et tuleb kuhugi Tallinna ja Paldiski vahele maha.
Harulduste komisjoni liige Ranno Puumets sõidab tööasjus Keila vahet ja Kiia külas märkas ta sookurgi. Keeras bussitaskusse, pani toru püsti, vaatas. Kohe esimeses pundis kanada kurg sees! Lind oli mitu päeva paigal ja kõik soovijad käisid vaatamas. Linnumehed siis jagasid liiga innukatele juhiseid, kuidas distantsilt vaadelda ja kui lähedale pildistama tohib minna. Kõik, kes soovisid, said kanada kure ära näha.
Tekst: Juhani Püttsepp
