Rohkem kui veerand sajandit Tartu jahindusklubi nõukogu juhtinud Mati Mõttus tähistas sel sügisel 70. sünnipäeva. Kogenud jahimees jagas mõtteid jahindusest ja jahipidamisest, mis kogunenud aastakümnete jooksul mööda metsi liikudes, ulukeid jälgides, Tartumaa ja Eesti jahinduselu korraldades ning ise tarkadelt meestelt õppides.
Oleme kokku leppinud, et kohtume ühel novembrikuu pühapäevahommikul Tartu äärelinnas Viljandi maanteel. Eemalt läheneb päevinäinud kastiga džiip. See peab olema jahimehe sõiduriist. Mati käepigistus on tugev ja kindel. Ronin autosse, mis on meest jahtidel teeninud juba 16 aastat. Läbisõit on 600 000.
Eelmisel päeval oli Mati käinud loomulikult jahil. Viimased viis-kuus aastat, mil ta on olnud Tammistu jahiseltsi esimees, on ta laupäevaselt jahilt puudunud vaid korra: kui oli vaja lõpetada jahimaja uue põranda lihvimist. “Eile oli jaht väga edukas,” on Mõttus rahul. “Saime täiskomplekti: pulli, lehma ja vasika. Põdrajaht on selleks aastaks peaaegu läbi. Üks vasikas on veel küttida, aga selleks ootame lund.”
Jahil saab alati nalja
Jahil käimine on eluviis, täpsemalt – tervislik eluviis. Pidev looduses viibimine on andnud Matile tugeva tervise. Pika elu jooksul pole mees olnud päevagi haiguslehel. Pealegi, jahil saab alati nalja ja naer, teadagi, on jällegi terviseks. “Näiteks sel samal viimasel põdrajahil ütlesin pärastlõunal meestele, et teeme seekord vanameeste aju,” muigab Mati. “Mulle meeldib ajus käia, saab liikuda.”
Nii läksid ajajateks ainult vanemad mehed. Kolm põtra tuli kütiliinile välja – kogu selle jahipäeva saak! “No näitasime noorematele, kuidas aju teha,” naerab Mati ja räägib legendaarsest Ivar Etverkist, kes oskas hästi ka lasta, aga kellele kohe meeldis ajus käia. Etverkil oli alati käes pikk kepp. Kui ette juhtus oja, millest ajajad kuiva jalaga üle ei pääsenud, kooris Etverk ennast rahulikult lahti, pani riided pampu pea kohale ja läks läbi oja. Polnud teistelgi võimalust siis passida. “Tänapäeval ei kujutaks sellist jahti enam ette,” kahtleb Mati.
Loomad harjuvad linnaga
Tammistu jahiseltsi maad algavad kohe Tartu servast vanalt Raadi lennuväljalt, mille ümbruses elutseb aasta-aastalt üha rohkem kitsi, kes tunnevad end majade ja inimeste läheduses turvaliselt. Linna lähedus muudab jahipidamise kitsede arvukuse piiramiseks keerukaks. Kitsed omakorda on viimastel nädalatel kohale meelitanud neljase hundikarja, keda on mitu inimest näinud, ja kes on ühel lambapidajal juba seitse lammast murdnud.
Ulukid kohanevad inimestega. Otse Tartu külje all luusiv hundikari pole enam suur üllatus. Eraklikud ürgmetsade asukad harjuvad elupaikade ahenedes tsivilisatsiooni lähedusega. Tallinnas on näiteks jõudsalt pesitsema hakanud kanakullid. Mati Mõttus toob omakorda näite karudest, kes juba aastaid elavad tema suvekodu juures Viidike lasketiiru läheduses. Mees on veendunud, et karude arvukus Eestis on kontrolli alt väljas. Neid võiks praegu küttida palju rohkem, kui lube on jagatud.
Mati peab mesilasi. Mesinike portaale jälgides saab teada, kui sagedaseks on muutunud karude rüüsted mesilates mitmel pool Eestis. “Praegu sõltub ulukite küttimiskvootide määramine liialt Euroopa projektirahast, on kallis ja isikukeskne, arvab Mati kriitiliselt. Jahindus Eestis kipub minema ülereguleerimise teed, nagu paljud muudki eluvaldkonnad. Hulga raha saaks kokku hoida, kui usaldataks rohkem jahimehi ja nende andmeid. Pole jahimeeste huvides loendusandmeid bluffida, sellel pole mingit mõtet, sest see maksaks kõigepealt kätte jahimeestele endale. Jahimeestel on südametunnistus, mida võiks usaldada.”
Onu tõi Siberist üheraudse püssi
Mati sündis vahetult pärast sõda (1945) Pärnumaal Tali vallas, kasvas üles aga Võrumaal Mõniste vallas Saru külas. Kooli tuli minna läbi metsatuka, mille keskel oli oja. Vaatamist ja korraldamist oli poisikesel seal nii palju, et mõnel päeval kooli ei jõudnudki. Matil on õde ja kolm venda. Kõigist poistest tulid jahimehed. Mati meenutab: “Mu mõlemad vanaemad, tädi ja onu küüditati Siberisse. Kui onu tagasi tuli, tõi ta kaasa üheraudse 28-kaliibrilise jahipüssi. Kõik neli venda tegid sellest püssist oma esimesed paugud. Mina lasin sellega enne kroonusse minekut ka oma esimese jänese.”
Tõeline jahimees sai Matist aga alates 1978. aastast, kui ta määrati Võnnu sovhoosi direktoriks. Tema toonased jahikaaslased on Eesti jahinduses vaieldamatud autoriteedid: Heino Kasesalu, Harri Valdmann ja Nikolai Laanetu. “Need on minu jahimeheteel väga olulised nimed,” kinnitab Mati. Kasesaluga seob teda nüüd ka ühine mesindushuvi.
Mati Mõttus on jahimehena püüdnud alati järgida loodussäästlikku hoiakut. Tema jahirelv on täpselt pool elu olnud drilling, see tähendab, et suurulukit vintrauast lastes tuleb teise lasu sooritamiseks püss lahti murda ja uuesti laadida. “Seepärast, kui ma lasu teen, peab see olema kindlalt märgis, eksimiseks pole aega,” seletab Mati. Ja muidugi on tal olnud peaaegu alati jahil kaasas ka koer. Matil on olnud kaks vene spanjelit. “Spanjel on väga hea verejäljekoer,” kiidab Mati. “Otsib, nina maas, jälge, ei näe ega kuule midagi, keskendub ainult jäljele. Lisaks sellele on spanjel igati leebe ja hästi sõbraliku loomuga.” Viimane koer oli Matil väike taks John, kes oli puhtalt järelotsimiseks õpetatud verejäljekoer. “Niisama jahile kaasa võtta seda väikeset koerakest poleks abikaasa lubanudki,” naerab Mati.
Tartu jahindusklubi on lihtne juhtida
Kui Mati Mõttus Võnnusse läks, kaasati ta varsti ka Tartu jahindusklubi nõukogusse ja Eesti Jahimeeste Seltsi revisjonikomisjoni. 1980. aastate lõpust sai temast aga 26 aastaks Tartu jahindusklubi nõukogu esimees. Tartu klubi on kindlasti Eesti jahinduse üks visiitkaart ja oluline osa selles on olnud Mati Mõttuse tasakaalukal juhtimisel. Mees ise väidab muiates, et Tartu klubi juhtida pole mingi probleem, sest sinna kuulub sedavõrd palju tarku mehi ja otsuseid langetada on lihtne.
Tõsi on, et ülikoolilinnas kuulub jahimeeste vennaskonda päris palju akadeemilise taustaga biolooge, metsamehi, veterinaare, arste ja teisi ametimehi. Kõik nad toovad klubisse kaasa oma teadmised, kogemused ja analüüsivõime. Klubi juhatus koosneb 23 seltsi esimehest. Elu on näidanud, et just selline süsteem on kõige demokraatlikum ja töövõimelisem. Varsti pärast seda, kui Matist sai nõukogu esimees, tuli konkursi korras klubi tegevdirektoriks Jaak Volmer. Mati sõnul on nende koostöö ehk just sellepärast nii hästi klappinud, et Jaak on kiire otsustaja ja tegutseja, tema aga põhjalikult kaalutlev. Mitu suurt tööd on selle ajaga ära tehtud, suurim ettevõtmine on olnud Viidike jahilasketiir, mis on Männiku kõrval Eesti üks suuremaid. Ehituseks võetud laenud on tagasi makstud ja omaaegne algatus end igati õigustanud.
Tartu jahindusklubi on otsustanud, et ükski nende jahiselts ei tegele jahiturismiga. Jahikülalisi käib muidugi nii seltsidel kui ka üksikjahimeestel, kuid Mati Mõttus ei pea õigeks jahiturismi: müüa seda, mis ei kuulu õigupoolest sulle. Pealegi on kogemused näidanud, et pahatihti tekitavad turistid probleeme, mis kahjustavad Eesti jahinduse mainet. Praeguses linnastunud maailmas on jahi olemust ja jahipidamise vajalikkust laiemale üldsusele raske selgitada. Ühiskonna pahameel suundub väga kiiresti kõigi jahimeeste vastu, kui massimeedias kajastatakse mõne jahituristi ebaeetilisi jahivõtteid.
Kahe aasta eest pani Mati nõukogu esimehe koha maha. Tema asemele valiti esimeheks Jaak Volmer ja tegevjuhina asus Tartu klubis tööle Pauli Saag. Mati pühendub nüüd rohkem oma koduseltsi tegemistele.
***
On pühapäevane vaikne ennelõuna. Istume Mati Mõttusega Tartu jahindusklubi büroos. Üleval saalis käib parasjagu vibujahihuviliste koolitus. Mati vaatab mõtlikult aknast välja. See maja siin on saanud talle aastatega nii omaseks. Kord abikaasaga mööda Võru tänavat sõites keeras Mati auto automaatselt klubi ette. Niivõrd veres on see teekond kodust Illukalt Tartu klubisse. Ja siin on hea olla. Jahimehed on alati oodatud. Maja elab ja tegutseb. Suur osa selles on Mati Mõttusel – sellel EJS-i vapilinnu nimega kogenud kütil.
Niklolai Laanetu, sõber ja jahikaaslane
Eestis on jahimehi, kes on südame ja mõistusega jahinduse probleeme lahendanud, kuid väheseks jääb siiski neid, kes probleeme ka sisuliselt mõistavad. Mati Mõttus on üks selliseid jahimehi ja jahinduse juhte, kes on aastakümnete jooksul suutnud kujundada mitte üksnes Tartumaa jahindust, vaid on oma tasakaalukate ja põhjendatud seisukohtadega andnud suure panuse kogu Eesti jahindusse. Ent veel olulisem on tema töökus ja elutarkusega kaasnev arukus loodusega suhtlemisel. Ta on ülimalt mõnus kolleeg ja sõber mitte ainult mulle, vaid suurele ringile tõelistele jahimeestele.
Päikest, puhast loodust talle ja meile kõigile!
Jaak Volmer, Tartu jahindusklubi tegevjuht 1989–2013
Päris esimesi kohtumisi Matiga ei mäleta, aga väga täpselt on meeles ajaarvamine alates 1989. aastast, kui mind valiti Tartu jahindusklubi tegevjuhiks. Mati oli sel ajal juba juhatuse esimees. Siiani ei ole me kordagi tülitsenud ega rivaalitsenud.
Kui enne jahile minekut tuleb püss peale lasta, siis Mati on selline isiksus, kelle peal saab oma väärtushinnangud paika panna enne jahinduse ja klubilise tegevuse juurde asumist. Väga tugeva sotsiaalse närviga mees.
Tekst: Jaanus Vaiksoo.
