TEKST HEINO KASESALU
80 aastat tagasi tehti esimene katse võtta kaitse alla Matsalu laht – unikaalne lindude pesitsusala Eestis. Ehkki see tolleaegsete mõjukate ringkondade vastuseisu tõttu ei õnnestunud, astuti siiski samm kaitseala rajamise suunas.
Matsalu laht asub Eesti läänerannikul Haapsalu ja Virtsu vahel, hõlmates ligikaudu 67 ruutkilomeetrit. Lahe pikkus on kuni 18 kilomeetrit, laius 4–6 kilomeetrit ja suurim sügavus 3,5 meetrit. Aegade hämarusest saadik on see madal laht tuntud kohalike lindude rikkaliku pesitsuskohana ja läbirändavate veelindude toitumis- ning puhkepaigana. Matsalu lahte on nimetatud Eesti linnustiku Eldoradoks. Harukordne linnurohkus meelitas sinna igal kevadel ja sügisel arvukalt jahimehi.
Kuni esimese maailmasõjani kuulus see piirkond mõisatele ja sealne linnuriik oli üsna hästi kaitstud. Mõisnikel olid ametis roo-, luha- ja kaldavahid, kelle tööülesannete hulka kuulus ka jahijärelevalve. Seega ei saanud salakütid Matsalu lahel vabalt tegutseda. Pärast mõisate jagamist 1920. aastal muutus olukord halvemaks. Jahijärelevalve puudus, seetõttu hakkas sinna kokku voolama jahimehi lähemalt ja kaugemalt.
Luigejaht
Kõige populaarsemad olid kevadine luigejaht ja sügisene pardijaht. Luigejaht algas tavaliselt aprillis, kui jääkattesse ilmusid esimesed lahtise veega augud. Nende äärde ehitasid luigekütid jääonnid, kus oli võimalik varjuda. Kütt oli peale püssi varustatud pootshaagi ja väikese paadiga, millel jääl sõitmiseks jalased all. Lahtise vee äärest raiuti lahti jääpangad, mis kisti pootshaagi abil jääle. Neist ehitati pealt lahtine jääonn. Lahtisesse vette asetati puust või kummist valmistatud valgeks värvitud luigekujud. Valgesse kitlisse riietatud ja valge mütsiga kütt jäi jääonnis linde ootama.
Luiged lendasid hommikul pärast päikesetõusu või õhtul päikeseloojangu paiku. Hommikuse lennu jaoks pidi jahimees juba pimedas onni minema. Luiged liikusid harilikult 5–20 linnust koosneva parvena. Nähes jääaugus kujusid, hakkasid nad nende juurde laskuma. Siis avaski onnis istuv kütt tule. Luigejahil kasutati jämedaid haavleid või kartetše. Luigejaht kestis tavaliselt paar nädalat. On kirjutatud, et 1921. aastal tõid kolm kütti Matsalu lahelt kolmepäevase jahi tulemusena üle 70 luige. Luigesulgi peeti väärtuslikuks. Noore linnu liha kõlbas süüa, vana luige liha olevat sitke kui pastlanahk.
Pardijaht
Pardijaht Matsalus algas tavaliselt augustis. Lameda põhjaga paatide ehk rumpadega sõideti roostikus ja kütiti üleslendavaid linde. Linde oli palju, saak olenes küti laskeosavusest. Päeva jooksul tabatud linde loeti iga jahimehe kohta kümnetes. Nii lasti 1933. aastal ametlike registreerimisandmete järgi lahel kokku 1389 parti. Et tegemist oli ilmse üleküttimisega, hakati jahimeeste ringkondades mõtlema selle piiramisele.
Kevadel lendasid Matsalu lahele ka hallhaned ja mitut liiki pardid. Nende kevadine küttimine mõjus halvasti lindude pesitsemisele. Sellest said jahimehed peatselt ka ise aru ning hiljem loobuti kevadisest hane- ja pardijahist.
1925. aastal rentis Tallinna jahimeeste selts suure osa Matsalu lahest jahipidamiseks ja jahikaitse korraldamiseks. Hiljem liitusid Lääne maakonna ja Lihula jahiorganisatsioonid. 1932. aastal oli Tallinna jahimeeste seltsi käes rendil 1000 ha, Lääne maakonna jahisalga käes 1000 ha ja Lihula jahimeeste seltsi käes 240 ha. Saavutati kokkulepe, et ajavahemikul 1. augustist kuni 30. novembrini on igal jahiseltsi liikmel õigus käia jahil kuni neli korda, kusjuures ühel jahipäeval ei tohi küttida rohkem kui 12 sinikaelparti. Teiste veelindude küttimine ei olnud piiratud. Peale selle oli igal jahihooaja kuul ühel nädalal jahipidamine keelatud.
Luigejahi kohta saavutati kokkulepe, et ühel retkel võib iga mees lasta vaid kaks lindu. Kes soovis rohkem küttida, pidi vahepeal kodus käima. Neid kokkuleppeid võib pidada esimesteks linnukaitse abinõudeks Matsalu lahel.
Jahirendileping
27. novembril 1934 kirjutas Tallinna jahimeeste selts kirja riigimaade ja -metsade valitsuse metsamajanduse büroole. Selles märgitakse, et Matsalu lahe rooala jahiõiguse rendilepingud lõpevad 1. jaanuariks 1935. Selts palub anda kogu Matsalu lahe rooala jahipidamise õiguse talle ilma võistluspakkumiseta pikemaks ajaks rendile. Edasi loetletakse kirjas neid jahikaitse abinõusid, mida selts on Matsalu lahel Eesti Vabariigi algpäevist saadik seni rakendanud.
28. jaanuaril 1935 pöördus riigimaade ja -metsade valitsus selles küsimuses põllutööministri poole. Valitsuse arvates oleks õigem, kui Matsalu lahel oleks üks jahirentnik. Lääne maakonna ja Lihula jahiorganisatsioonide liikmeile saaks võimaldada jahipidamist lahel jahikülalistena. Põllutööminister Nikolai Talts oli nõus. Nii sõlmisid Tallinna jahimeeste selts kui jahirentnik ja Vigala metskond kui rendileandja jahirendileping kuni 31. detsembrini 1940.
Jahirentnik sai õiguse jahti pidada Matsalu lahe jahipiirkonnas umbes 2000 hektaril. Rentnik maksis aastas 300 krooni renti, palkas omal kulul ametisse kaks jahivahti. 408 ha suurune rooala oli määratud jahikaitsealaks, kus oli igasugune jahipidamine keelatud. Ühe jahihooaja kestel võis iga jahiline pidada jahti ainult kolmel päeval, kusjuures ühel jahipäeval ei tohtinud lasta üle kümne sinikaelpardi. Teiste partide ja jahi-veelindude arv polnud piiratud. Septembri- ja oktoobrikuu seitse viimast päeva oli jahipidamine lahel keelatud.
Diplomaatilised jahid
Riigimaade ja -metsade valitsusel oli õigus lubada Matsalu jahipiirkonnas jahipidamist teaduslikuks otstarbeks ja valitsuse liikmeile ning välisriikide esindajaile kui jahirentniku jahikülalistele. Jahirentnikul oli õigus lubada rendiobjektil jahipidamist jahikülalistena neile Lääne maakonna jahisalga ja Lihula jahimeeste seltsi liikmeile, kelle alaline elukoht oli Haapsalu linnas või Lihula vallas.
Matsalu lahele toodi pardijahile ka välisriikide diplomaatilisi esindajaid Eestis. Ajaleht Postimees kirjutas 20. augustil 1935 jahist, millest võtsid osa Läti, Leedu, Hispaania, Taani, Saksa ja Ameerika diplomaatilised esindajad Eestis. Jahiolud ei olnud kõige soodsamad, ilm oli vaikne. Kõige edukam kütt oli Leedu saadik, kes tabas üle kümne pardi.
Linnuriigi uurimine
Matsalu linnuriigi uurimine ulatub tagasi kaugesse minevikku. 1870. aasta suvel külastas seda paika Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Valerian Russow (1842–1879). Teda on nimetatud ka Matsalu linnuparadiisi avastajaks. Laht hakkas Russowit nii huvitama, et ta külastas seda veel 1873. ja 1874. aasta suvel ning avaldas oma uurimistöö tulemused Tartu loodusuurijate seltsi väljaannetes. Säilinud on ka mõned tema valmistatud linnutopised.
1897. aasta kevadel külastas Matsalu lahte tuntud ornitoloog Ernst Middendorff (1854–1916) koos oma tolleaegse abilise Mihkel Härmsiga (1874– 1941). 1907. aasta kevadel tegid Matsalu lahel uurimistööd läti ornitoloog Harald Loudon (1876–1959) ja vene ornitoloog Sergei Buturlin (1872–1938). Nende uurimistööde tulemused on avaldatud ka trükis. 1924. aasta kevad-suvel kogus Matsalu lahel ornitoloogilist uurimismaterjali Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Mihkel Härms.
Eerik Kumari tegevus
Alates 1928. aastast uuris Matsalu lahe linnustikku Eerik Kumari (kuni 1938. aastani Erik-Mathias Sits). Ta sündis 7. märtsil 1912 Kirbla vallas Läänemaal. Varasemad lapsepõlveaastad möödusid tulevasel professoril Kasari luha piirkonnas, mille loodus jättis unustamatud muljed kogu eluks. Eeriku isa Voldemar oli suur loodusehuviline ning innukas jahi- ja kalamees.
Hiljem Tallinnas gümnaasiumis õppides veetis Eerik suvevaheajad põhiliselt Keskveres tädi juures. Sealt sooritas ta retki ümbruskonna looduse tundmaõppimiseks. 1928. aasta suvel viibis ta ligi poolteist kuud Matsalu lahe kirderanniku piirkonnas, kaasas märkmik, binokkel, fotoaparaat ja onult laenatud püss.
Nooruk hakkas varakult oma uurimistulemusi ja tähelepanekuid ka trükis avaldama. Tema kirjutisi ilmus ajakirjades Loodusevaatleja, Eesti Loodus, Eesti Mets jm. 1937. aastal nägi trükivalgust Kumari mahukas raamat “Materjale Matsalu lahe linnustikust”.
Eesti Metsas (1933) ilmus tema pikem artikkel “Ekskursioonipilte Matsalult”, kus ta muu hulgas kirjutab: “Tagasihoidlik on see ümbrus, tagasihoidlik siinne rahvas, keegi ei tee reklaami sellele linnuparadiisile. Harva eksib siia turisti jalg, veel harvem üksik teadlane. Laiem rahvahulk tunneb Matsalu vaid nimepidi, ainult jahimehed teavad, et meie riigi läänerannikul asub pikk, kaugele maasse tungiv sopiline merelaht, mis vanade jahimeeste seas on ümbritsetud jumaliku aupaistega. Sügisel, kui noored pardid hakkavad lendama, tärkab siin elu. Siis voolab siia jahimehi igast ilmakaarest ja kogu roostik kajab päev läbi püssipaukudest. Õhtuti vuravad autod linna poole, viies kaasa rikkaliku saagi. Aga keegi ei kaitse siinset linnustikku, ei ole tuldud mõttele, et nii edasi kestes võib hävida kord kogu õitsev elu. Ainult vanemad kohalikud elanikud teavad jutustada ajast, millal Matsalu lahe linnustik oli veel kümnekordselt rikkalikum kui praegu.”
Linnuriigi kaitsmine
Noor Eerik Kumari tundis juba siis muret Matsalu linnuriigi kaitse pärast. Järgnevatel aastatel see mure süvenes ja 12. aprillil 1936 esitas Kumari looduskaitse nõukogule linnukaitseala asutamise projekti Matsalu lahe kaguosas koos üksikasjaliku põhjendusega. Selles nähti ette võtta kaitse alla umbes 600 ha suurune rannikuala Penijõe ja Kloostri vahel. Heina- ja karjamaid võis selles piirkonnas kasutada endisel viisil, roostiku niitmine ja linnujaht aga tuli täielikult keelustada. Paraku ei leidnud see projekt vajalikku toetust.
Vastuseis linnukaitseala asutamisele oli tugev ja esitatud projekt püüti maha vaikida. 1936. aastal toimusid looduskaitse nõukogu koosolekud 11. mail, 7. septembril ja 3. oktoobril. Ühegi koosoleku protokollis pole märgitud, et oleks arutatud Matsalu linnukaitseala asutamist. 1935. aastal sõlmitud jahirendilepingu järgi oli Matsalu lahel juba olemas 408 ha suurune jahikaitseala. Järgnevatel aastatel ei tehtud enam taotlusi Matsalu lahe kaitseala asutamiseks. Jätkusid nii kevadine luigejaht kui ka sügisene pardijaht.
Luigejaht Matsalu lahel kestis kuni 1939. aastani. Siis esitas põllutööministeeriumi riigimaade ja -metsade valitsus riigivolikogule eelnõu luigejahi täielikuks keelustamiseks Eestis. Keelustamise pooldajate kõrval oli üsna mitu volikogu liiget, kes ei pidanud õigeks luigejahti keelustada. Väideti, et tegemist on rändlindudega, keda mujal nagunii kütitakse. Samuti toodi esile, et kevadine luigejaht annab kohalikule rannarahvale luigeküttide saatjate ja majutajatena märkimisväärset sissetulekut. 7. märtsil 1939 siiski keelustati luigejaht Eestis.
Kaitseala asutamisest ei saanud juttu olla ka sõja-aastail ja esimestel sõjajärgsetel aastatel.
19. augustil 1947 anti välja ENSV ministrite nõukogu määrus nr 629, mis nägi ette riiklike jahikaitsepiirkondade moodustamise Eestis. Nende hulgas oli ka Matsalu riiklik veelindude jahikaitsepiirkond, kus keelati viieks aastaks igasugune jahipidamine kogu aasta vältel. Järelvalve aga puudus ja jahikaitsepiirkonna rajamine ei täitnud oma ülesannet.
20. mail 1951 toimunud loodusuurijate seltsi üldkoosolekul arutati uuesti Matsalu lahe kaitse küsimust ja saadeti ENSV teaduste akadeemia presiidiumile ettepanek Matsalu–Virtsu riikliku looduskaitseala asutamiseks. Seal pidi olema jahipidamine keelatud kogu aasta vältel. Teadusliku uurimistöö baasiks pidi saama Puhtu ornitoloogiajaam. Sama aasta detsembris saadeti sellekohased ettepanekud ka ENSV ministrite nõukogule.
9. novembril 1954 ilmus ENSV ministrite nõukogu määrus nr 518 Matsalu ornitoloogilise ning jahiteadusliku õppe-katsemajandi organiseerimisest. Sellega keelati igasugune jahipidamine õppe-katsemajandis kuni 1965. aastani, pilliroo ja kõrkjate põletamine 1. aprillist 1. septembrini ning lahe kaguosas pilliroo ja kõrkjate niitmine kogu aasta vältel.
7. juunil 1957 võttis ENSV ülemnõukogu vastu seaduse ENSV looduse kaitsest. ENSV ministrite nõukogu 11. juuli 1957. aasta määrusega nr 242 asutati Matsalu riiklik looduskaitseala. Matsalu linnuriik oli lõpuks saanud kauaoodatud kaitse.
1976. aastal kanti Matsalu riiklik looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. 2004. aastal nimetati looduskaitseala ümber Matsalu Rahvuspargiks üldpindalaga 48 610 ha.
Fotod
Erik-Mathias Sits (Eerik Kumari) 1932. aastal.
Laululuiged Matsalu lahe kohal.
Tallinna Jahimeeste Seltsi liige E. Mühlbach 1936. aasta aprillis oma jahisaagiga.
Matsalu linnuriigi esimene uurija Valerian Russow.
Matsalu lahe jahivaht Ferdinand Nurk, keda kohapeal kutsuti lindude kuningaks (piibuga mees).
