TEKST PEEP MÄNNIL, RAUNO VEEROJA, KAUR eluslooduseosakond
Ajakirja eelmises numbris (EJ nr 2 2016) kirjutas Ragne Oja metssea kisklusest ja tema negatiivsest mõjust metsisele. Teades ka varasemast, et metssigu on nähtud metsise arvukuse vähenemise ühe olulise põhjusena, tegime metssea uuringu käigus katsed tehispesadega. Selle tulemused eespool nimetatud mõju ei kinnita.
Metoodika
Neljal kevadsuvel, aastatel 2011–2014, jälgisime 14 eri katsealal kokku 91 tehispesa. Pesad tegime metsise elupaikadesse või metsise elupaikadega sarnastesse elupaikadesse, tehiskurnas kasutasime pruune keskmise suurusega kanamune, mida asetasime igasse pessa kolm. Ühel katsealal asusid pesad üksteisest umbes saja meetri kaugusel, välja arvatud 2011. aastal, kui nende vahekaugus oli kohati ka väiksem, 40–50 meetrit.
Kõikide pesade juurde panime jälgimiseks rajakaamerad ja käisime pesi kontrollimas vähemalt kord nädalas. Kui pesa oli rüüstatud, siis asetasime sinna uued munad. Kui pesa oli rüüstatud ka teist korda (korduvrüüste), tegime pesa järgmisesse asukohta. Pesi, kus polnud toimunud korduvrüüstet, jälgisime vähemalt kolme nädala jooksul.
Peale tehispesade jälgisime ka välitööde käigus avastatud kaht metsisepesa ja üht metsise elupaigas leitud sinikaelpardi pesa. Nende pesade juurde läksime kaamera paigaldamise järel tagasi alles pärast tibude eeldatavat pesast lahkumist, et pesitsust rohkem mitte häirida.
Tulemused
Kokku rüüstati katse käigus jälgitud 91 metsise tehispesast 23 (rüüstamise määr 25,3%), neist omakorda 13 (56,5%) rüüstati ka teist korda. Kõige suuremaks pesarüüstajaks osutus metsnugis, kes rüüstas seitsmel katsealal kokku 11 pesa (12% kõikidest pesadest), neist omakorda seitset ka teist korda pärast kurna uuendamist.
2011. aastal rüüstas ühel katsealal üheksast pesast kaheksa ronk, mujal ronga rüüsteid ei registreeritud. Peale metsnugise ja ronga jäid pesarüüstajatena kaameratesse ka mäger, kährik, inimene ja metssiga, kõik vaid üks kord. Metssea puhul otsest kurnarüüstet küll kaamerasse ei jäänud, kuid sellele vihjas pesa juures jäädvustatud kahe kuldi jõukatsumine. Inimene rüüstas pesa vaid osaliselt, võttes kaasa kolmest munast ühe.
Ühes metsise, samuti ka sinikaelpardi pesas koorusid kõik tibud ja lahkusid koos emaga pesast. Pardi pesakohta käis kolm päeva hiljem uudistamas metsnugis. Teise metsise pesa puhul kaamera pesitsemise lõpptulemust ei fikseerinud, samuti ei tuvastanud me seda kohapeal muude märkide põhjal. Peale pesarüüstajate salvestasid kaamerad ka suure hulga teisi tehispesade lähedalt möödunud imetajaid ja linde. Liikusid metssead, rebased, kährikud, nugised, mägrad, karud, hunt, kodukass, põdrad, metskitsed, metsised, laanepüüd, sookured, pasknäärid ja oravad.
Arutelu
Uuringu põhjal võib väita, et metsise pesarüüstajana on arvestatava mõjuga vaid metsnugis. Nugise puhul ei registreeritud kordagi munade söömist kohapeal, vaid need viidi kurnast minema. Teada on, et nugis on liik, kes soetab endale toiduvarusid. Nii oleme muude kevadiste välitööde käigus (hirvlaste pabulaloendus) leidnud igal aastal kohti metsise elupaikades, kus on näha värskelt maasse kraabitud auk ja selle kõrval tühjad munakoored. Tundub, et vähemalt osa “sahvrisse” pandud mune süüakse ära alles järgmisel kevadel.
Ronga puhul täheldasime samuti vaid munade äraviimist. Ronka ei saa siiski selle uuringu põhjal tõsiseltvõetavaks pesarüüstajaks pidada. Kusagil mujal hiljem me ronga rüüsteid ei täheldanud, seega oli arvatavasti tegemist spetsialiseerunud isendi(te)ga, kes meie pakutavate kanamunade otsimise lihtsalt ära õppis(id).
Pärnu- ja Viljandimaa katsealadel oli metssea asustustihedus suhteliselt tagasihoidlik, kuid teistel katsealadel oli see pigem suur. Samuti asusid mõnes kohas metssea söödakohad vaid paarisaja meetri kaugusel jälgitud tehispesadest. Katsetest jäi mulje, et nii metsseale kui ka teistele võimalikele pesarüüstajatele, nagu rebane ja kährik, ei ole metsise elupaigad kevadel väga atraktiivsed. Sellest võib aru saada, sest need elupaigad ei ole sel ajal kiskjatele ja omnivooridele toidu poolest väga rikkalikud.
Metsise pesitsemisega samal ajal kasvatavad oma pesakondi üles ka metssead (samuti kährikud ja rebased) ning eeldatavasti valitakse selleks toidurikkamad piirkonnad. Seda kinnitab ka üks sellesama uuringu käigus GPS-saatja abil Soomaa rahvuspargis jälgitud metsseaemis, kes talvel elas alal, mis kattus metsise elupaikadega, kuid kes poegimise ajaks liikus jõeluha äärde ja talvist eluala enam ei külastanud. Sarnast elupaigamuutust näitas ka teine jälgitud emis, kes vahetas poegimise ajaks ja suveks okasmetsad põllulähedaste lehtmetsade vastu.
Lõpetuseks
Omades teatud määral kogemusi nii metssigade kui ka mängus olevate ja pesal istuvate metsiste käitumise kohta, ei saa uskuda, et metssiga oleks võimeline seda lindu kinni püüdma. Erandina võib ette kujutada mõnd hullu metsisekukke, kes võib ise metssiga rünnata, või siis veel lennuvõimetuid tibusid, kes üritavad ohu korral peitu pugeda. Lindude üllatavalt suurt osatähtsust metssea toitumisuuringus, millest kirjutas Ragne Oja, saab pigem põhjendada nende nekrofaagilise kalduvuse, kuid mitte kisklusega. Ei taha siinkohal kahtluse alla seada nimetatud uuringu tulemusi, küll aga artiklis toodud järeldusi metssea kiskluse ja selle mõju olulisuse kohta metsisele.
Uuringuid on toetanud keskkonnainvesteeringute keskus.
