TEKST JAANUS VAIKSOO
Selles pole midagi tavatut, kui linnamajade vahele eksib mõnikord põder või metskits, mõne majavundamendi alla seavad end sisse rebased, kährikud või nugised ja linnakalmistutel elavad jänesed.
Viimaste aastate sündmused aga annavad tunnistust, et üha rohkem metsloomi on valinud linnad ja asulad püsielupaigaks, nad kasvatavad seal järglasi ning otsivad toitu. Urbaniseerumine on jõudnud ka metsloomade sekka.
Möödunud talvel pakkusid meediale palju kõneainet metssead Tallinna linnas Paljassaares. Kahe päevaga küttisid jahimehed sealt 39 metssiga. Tallinna rohealadel ja linnaparkides pesitseb praegu ligi paarkümmend kanakullipaari. Nende inimpelglike lindude elupaik on tavaliselt sügaval laanes. Tänavu kevadel hakkasid Tallinna sadamas toimetama mingid ja nugised, kes toitu otsides külastavad ka kai ääres seisvaid kaatreid ja luksusjahte. Hea valik, kas pole?
Nali naljaks, ent teema on muutunud tõsiseks. Metslooma ja -linnu loomulik elukeskkond on mets. Kui nad aga sätivad end elama tiheasustusalale, siis tekivad probleemid, mis inimeste elu tublisti häirib: metssead songivad üles laste mänguväljakuid, koprad hävitavad viljapuuaedu, rääkimata kärntõbistest rebastest ja kährikutest, kes toitu otsides aedadesse või mõnikord lausa tuppa eksivad.
Miks tulevad metsloomad linnadesse?
Üks põhjusi on kindlasti looduslike tingimuste halvenemine, sobivaid elupaiku jääb mõnele liigile väheseks. Kui asustustihedus suureneb, siis peabki loom või lind kohanema ja valima uueks elupaigaks näiteks linnalähedase pargi või aedlinna. Loomulikult on loomade toidulaud linnades sageli rikkalikum.
Ornitoloog Aarne Tuule võrdles „Osooni“ ühes mulluses saates linnas elavat kanakulli linnainimesega. Linnakanakull ei pea nägema vaeva, et püüda kinni tuvi või vares. Ta lihtsalt valib ja võtab oma saagi umbes nii, nagu meie käime iga päev poes. Ta ei pea metsakanakulli kombel tundide viisi jahti pidama.
Mingid Tallinna jahisadamas
Kevadel, kui ilmad pöörasid soojaks ja purjetamishooaeg algas, avastasid mõned jahi- ja kaatriomanikud Tallinna jahisadamas, et nende kalleid sõiduvahendeid on külastanud kutsumata võõrad: söönud jahtidesse jäänud toitu, närinud istmeid ja jätnud maha väljaheiteid.
Selgus, et tegemist oli minkidega. Appi kutsuti Kostivere jahiseltsi juhataja Marko Olop, kellel on linna sattunud loomade püügis ja jahtimises ligi kümneaastane kogemus: Harjumaal auto alla jäänud vigastatud loomad, aedlinna sattunud põdrad jne. Metsloomadega tuleb probleeme järjest juurde.
Koprad kärneriks
Üks loom, kes järjekindla visadusega asulatesse elama püüab asuda, on kobras. 2013. aastal ilmus kopra pesakond Tallinna botaanikaaia sisetiikidesse ja hakkas ohustama eksootilisi taimi. Marko Olop püüdis sealt kinni viis kobrast. Haruldased taimed said päästetud.
Aasta varem kutsuti koprakütt Tallinna lähedale Püünsisse, kus ta sai keset asulat asuvast tiigist kätte kolm kobrast. Sellega asi ei piirdunud, möödunud aasta sügisel püüdis Olop samast Püünsi tiigist välja juba kuus kobrast. Liikumisteedena kasutasid koprad uskumatult pikki sadeveetorustikke.
Kopra populatsioon on selgelt kasvanud ja loom otsib uusi elupaiku. Väikestes kraavides ja tiikides on tal ka lihtsam toimetada, noori puid kasvab nende kallastel ohtralt. Ka inimestega harjuvad koprad järjest enam, pealegi pole linnas suurkiskjatest vaenlasi, kes neid ohustaks.
Viimsis on rohkelt teisigi metsloomi, sest läheduses on suur metsamassiiv, kus tiheasustuse tõttu pole jahti võimalik pidada. Marko Olopi sõnul võiks Viimsi saada eritingimustega jahialaks. See oleks teostatav, kui tagada jahipäevadeks turvalisus, mis on tiheasustuse puhul kõige suurem probleem.
Jahipidamine linnatingimustes
Et linnas elavaid metsloomi peab ohjeldama, pole enam mingi ebatavaline eriolukord. Sellega peab paljudes asulates või linnades (näiteks Tallinnas) järjepidevalt tegelema. Nii nagu linnaparkides hooldatakse puid ja põõsaid või pügatakse muru, tuleb aeg-ajalt piirata kobaraste, kährikute või metssigade arvukust, et ennetada suuri probleeme ja tagada inimeste ohutus.
Linnas peetava jahi muudab peale ohutuse keeruliseks ka eetiline tasand. Loodusvõõrale linnainimesele on mõnikord väga raske selgitada, miks peaks armast koprapoissi või metsanotsut linnas taga ajama, kui elav loomaaed tuleb justkui iseenesest koju kätte. On ju inimlik, et probleemi ei tajuta enne, kui inimene on seda omal nahal tundnud. Samuti võib avalikult peetav jaht rahvast ehmatada, tekitada küsimusi ja pingeid, mida on tagantjärele on meedias väga keeruline klaarida.
Sestap on oluline, et probleemsete metsloomade (nuhtlusloomade) püüdmine linnas toimuks võimalikult märkamatult. Jahimees peaks tegutsema nagu politseinik, kes paneb kurjategijal käed raudu nii, et lähiümbruses seda keegi enamasti ei märkagi.
Palmse ja Võsu – kobraste lemmikpaigad
Kogenud looduse- ja jahimees Peeter Hussar näitab Palmse mõisapargi südames üle Oruveski paisjärve paistvat jämeda puu valendavat laiku. See on kobraste värske töö. Sealsamas künkanõlval on puudest lage ala. Koprad on need juba varasematel aastatel endale söögiks langetanud.
Peeter Hussar selgitab, kuidas siin avaneb vana mõisaansambli pargikujunduse ja kopra konflikt. Loom võtab maha puud, mis loovad vaadet ja värve, ta uuristab järve kallastele teeradade alla käigud, mis vajuvad lõpuks sisse. Kohaliku jahimehena on Hussar ja tema klubikaaslased püüdnud siin ja Võsu alevis kopraid juba aastaid. Võrreldes koprajahiga metsas, on see tänamatu töö. “Pingutus on oluliselt suurem kui tavapärasel jahil ja kaitsealal tekkivat lisakulu keegi kinni ei maksa,” selgitab Hussar. “Tuleb arvestada nii palju asju, et püük jääks mõisakülastajatele ja turistidele märkamatuks ja keegi ei satuks ohtu.”
Võsu alevikus pikalt lookleva jõe kaldad on kobrastele mõnus elupaik. Kallastel kasvab palju õunapuid ja muid maitsvaid taimi. Elanikud on kobrastega kohati tõsiselt hädas. Aivar Napits, kelle elumaja on Võsu esimene elektrijaam jõe kaldal, on näinud kopraid oma krundil viimased kolm aastat. Kaldasse on uuristatud korralikud käigud, mis aeg-ajalt kokku varisevad. Vihula vald on palunud jahimehi appi kopraid ohjeldama, sest nemad on ühed vähestest, kes suudavad kujunenud olukorda lahendada.
Omavalitsuse ja jahimeeste koostöö
Loomade väljapüük ja küttimine asulates on väga keeruline, tülikas ja aeganõudev tegevus, mistõttu nõuab see iseäranis mõistvat suhtumist ja kohaliku omavalituse ning jahimeeste väga head koostööd. Eripäraseks muudab seda laadi jahi ka asjaolu, et asulas suhtuvad kinnistuomanikud tihti erinevalt sellesse, kas loomi püüda või mitte.
Seetõttu tulebki sekkuda võimalikult vara – enne, kui teema üldse laiemalt jutuks jõuab tulla. Samuti peab omavalitsus arvestama, et taolised juhtumid on jahimeestele eelkõige töö, mida tehakse kõiki osalisi rahuldavatel tingimustel.
Vaja oleks linnajäägerid
Suuremates asulates ja linnades peaks tegutsema lepinguline linnajääger, kes tunneb väga hästi kohalikke olusid ja loomade käitumist. Soomes on sellist praktikat rakendatud juba aastaid. Probleem algas halljänestest, kes leidsid rikkaliku toidulaua linnaserva aiamaadelt ja kalmistutelt, kuhu ei saanud enam midagi istutada. Helsingi linn sõlmis lepingu vibujahimeeste liiduga.
Marko Olop ongi alates kevadest tegutsenud Tallinna sadamas nagu linnajääger. 13. mail püüdis ta jahisadama kailt esimese mingi. Nelja kuuga on eluspüügipuuri läinud kaheksa minki, üks nugis ja kolm kährikut.
Olopi sõnul on just kährik linnas kõige suurem probleem. Kährikud satuvad inimeste majapidamistesse, kus võivad olla ohtlikud. Sageli on kährikud kärnas ja siis on ka koerad kärntõvest ohustatud. Sadamasse jõuavad loomad suure tõenäosusega Paljassaare poolt, just sealt tuleks otsida probleemi juuri. Talvisel seajahil oli näha, et ka kopraid on Paljassaares palju, samuti sobib see metsik ja puutumatu ala mingile.
Marko Olop tegeleb linnas ja asulates väikekiskjate ning kobraste püügiga siiski eelkõige huvist ja entusiasmist. Trapperijaht tähendab loomade käitumise peensusteni tundmist. Just see köidabki jahimeest. Pole mõtet lugeda kokku mahasõidetud kilomeetreid ja jahile kulutatud tunde. Linnajäägriamet eeldab just selliseid mehi.
Metsloomad tulevad linnadesse, linnad valguvad maale. Loomad küll kohanevad linnaeluga, kuid nad elavad oma reeglite järgi, mis linnaeluga kokku ei passi. Inimeste ootamatud kohtumised metsaasukatega muutuvad tulevikus üha sagedasemaks. Et need kohtumised ei muutuks ebameeldivaks, on vaja õigel ajal probleeme märgata ja neid ennetada. Jahimehed saaksid olla siin riigile head partnerid, kui ollakse huvitatud, et jahimehe kuvand ennekõike kui loodusehoidajast oleks ühiskonnas austusväärne ja sallitud.
Soomlaste linnajahi kogemus
Manu Mäkinen, Soome vibujahimeeste liit
Probleemiks kujunes halljäneste arvukus Helsingis, elanike aiamaadel linna äärealadel, botaanikaaias ja surnuaedades. Aastast 1980 sõlmiti leping Soome vibujahimeeste liiduga. Aastane saak on olnud 500–800 jänest. Jahipidamisalad on n-ö kahjustuskohad, üldjuhul võrkaia või mõne muu selge piirdega alad. Jahti peetakse ajal, kui inimesi nendes kohtades ei liigu, tihti õhtuti hilisemal ajal. Linnaoludes on nendes kohtades tänavavalgustus.
Jahiohutuse eest vastutab jahijuhataja, kes valib välja ka jahimehed, kes võivad linnas küttida. Enne jahi algust teavitab jahijuhataja kohalikku politseid algava jahi ajast ja kohast. Jahijuhataja peab arvet jahipäevade, jahist osavõtjate, sooritatud laskude ja saadud saagi üle. Lisaks on jahijuhataja ülesanne raamatupidamine.
Linnas ei ole põhjendatud anda jahipidamisõigust jahiühistutele. Sellised olud eeldavad väga head kogemust ja suurt vastutustunnet. Seetõttu valitakse osalevaid jahimehi väga hoolikalt. Jahi tõhusust mõjutab seegi, kas seda tehakse harrastusena või kompenseeritakse sellega seotud kulud.
Praegu kasutataks väikeulukite “eemaldamiseks” linnakeskkonnast vibujahimehi Helsingist kuni Ouluni. Tulirelvi kasutatakse vaid kohtades, kus nende kasutamine ei tekita turvalisuse probleeme, näiteks lennuväljadel.
