TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO
Sel suvel tähistati legendaarse metsamehe Heino Tederi (1926–2007) 90. sünniaastapäeva.
Heino Teder juhtis Eesti metsandust ministrina pea veerand sajandit. 1962. aastal sai temast metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse juhataja, neli aastat hiljem vastasutatud ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi minister. Ta oli kõige pikema valitsemisstaažiga metsanduse tippjuht aastatel 1962–1988.
Kaara talu
Üle poole Heino Tederi pikast elust möödus Valgamaal Kaara talus: kaks esimest aastakümmet lapse ja noore mehena Eesti Vabariigi ajal ning rasketel sõjaaastatel ning kaks viimast kümnendit iseseisvuse taastanud Eestis sünnitalu taastades ja pidades. Ilma igasuguse liialduseta: Kaara talu on koht, mis kasvatas Eestile ühe olulisema metsamehe. Seda tõestavad alates 1989. aastast toimuvad rahvarohked Kaara talu metsapäevad: metsameeste ja loodusesõprade austusavaldus Heino Tederile tema pühendumise eest Eesti metsadele.
Metsapäevade mõtte algatas Elva metsamajandi direktor Enno Kuldkepp, kel oli idee rajada Kaara talu juurde puistu, milleks tuuakse istutusmaterjal Eestimaa kõigist piirkondadest. Praeguseks on talu maadele veerand sajandi jooksul istutatud kümmekond hektarit metsa, kõige rohkem kuuski ja kaski, aga rajatud ka ligi 700-meetrine tammeallee talust Tsirguliina viiva tee äärde.
Ministri kabinet
Sõidan Kaara tallu ühel septembrikuu päikselisel pühapäeval, et kohtuda Heino Tederi poja Kunoga, kes hoiab nüüd isatalu ja on tegutsenud samuti kogu elu metsamehena, püstitanud hiljem palkmaju ja rajanud aastaid uut golfiväljakut, mis kujutab endast kujundusraiet selle parimas teostuses.
Heino Tederiga on mul seotud isiklikud väga ammused lapsepõlvemälestused. Mu vanaema töötas 1970. aastatel metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis valvuri ja koristajana. Seepärast olin ma mõnikord temaga tööl kaasas, tihti ka õhtuti, kui kogu ministeerium oli inimestest tühi. Ootasin neid õhtuid põnevusega. Jooksin mööda laiu treppe ja käisin vanaema sabas kabinettides, kui ta tolmuimejaga mistrat puhastas.
Eriti põnev paik oli ministri kabinet. Seinu kattis suurt männimetsa kujutav haruldane mustvalge fototapeet, otsaseinast viis märkamatu uks väikesesse tagatuppa, mis mõjus lapsele mingi muinasjutulise salakambrina. Vahel kohtasin majas ka ministrit ennast. Sestpeale on jäänud mu mällu pilt Heino Tederist kui suurest sõbralikust onust. Minister – see oli minu jaoks lihtsalt üks tähtis ja salapärane sõna.
Kaara talu õuel tulebki mulle vastu seesama mees, keda lapsena Gagarini puiestee majas nägin. Ent see on Kuno Teder – niivõrd sarnane on eemalt vaadates tema olek ja välimus oma isaga.
Kanamunade abil koolitatud poisid
Kuno näitab metsa varju ja põldude keskele peidetud põlistalu valdusi. Vana rehetare on ehitatud 1873. aastal. Ärkamisaeg oli siis täies hoos. Lõuna-Eestis osteti mõisa käest talusid päriseks, nelja aasta eest oli toimunud Tartus esimene laulupidu, aasta varem – 1872 – asutati Eesti Kirjameeste Selts, viis aastat oli jäänud Tammsaare sünnini ja Jakobsoni Sakala ilmumiseni. Kaara tähendab kohalikus murdes kaera, mis talu põldudel hästi kasvas.
Kui Heino 1926. aastal sündis, pidasid Kaara talu tema vanemad Oskar ja Neonilla Teder. Peres oli neli poega: Kuno, Olev, Heino ja Emil. Poegi Tartu linnas koolitada oli ühele talule väga kulukas. Kuno näitab rehetoas üht tollest ajast säilinud kanade munemise tarvis ehitatud pesa. Just munade müümisega teenis ema Neonilla poiste koolitamiseks raha. Eesti eksportis mune Inglismaale ja see äri oli edukas. 200 kana tõid talule rohkem sisse kui paarkümmend lüpsilehma. Vahetult pärast sõda lõpetas Heino Teder Tartu poeglaste gümnaasiumi kuldmedaliga ja läks paljude üllatuseks õppima Tartu ülikooli metsandust.
Kilingi-Nõmmelt Tallinna
Kõrgharitud metsamees sai temast Eesti rahvale traagilisel 1949. aastal, kui ta suunati Hiiumaale vanemmetsaülemaks. Samal aastal abiellus Heino hambatohtriks õppinud Ernaga. Saarele jäi Teder vaid kaheks aastaks. Julgeolek “hoolitses” selle eest, et juhtival kohal ei töötaks inimesed üle kahe aasta ega tekiks kohalikega omamehelikke suhteid. Nii vahetusid töökohad Rakvere ja Järvamaa metsamajandis vanemmetsaülemana ning Kilingi-Nõmme metsamajandi direktorina.
1955. aastal hakkasid olud pisut muutuma ja Teder jäi ametisse seitsmeks aastaks. Kilingi-Nõmme metsad olid tol ajal pea inimasustuseta hooldamata massiivid. Noorele metsamehele sai selgeks, et mets ja selle kasvatamine pole peamine eesmärk, vaid metsa tuleb vaadelda koos inimestega. Oluline on mets kui töö- ja elukoht, teenistuse andja ja elukeskkond.
Kilingi-Nõmme tõusis Tederi tööloleku ajal Eesti metsamajandite liidriks. Seda märgati. 1962. aastal moodustati metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsus, mille juhiks määrati Teder. Ülo Tamme koostatud raamatus “Heino Teder. Metsale elatud elu ” (2008) on kirjas mehe enda meenutused, kuidas see kõik toimus.
Ta kutsuti Kilingi-Nõmmelt Tallinna ENSV põllumajandusministri Edgar Tõnuristi jutule. Teder läks Toompeale uudishimuga, sest polnud seal kunagi käinud. Oma kabinetis teatas Tõnurist, et nad lähevad nüüd Klaussoni (ENSV ministrite nõukogu esimees) jutule, sest “sinu ametisse määramine on juba nagunii otsustatud”. Klaussoni juures ütles Tõnurist, et Teder hakkab peavalitsuse juhatajaks. Nii sai Heino Tederist Eesti metsanduse juht. Neli aastat hiljem muudeti peavalitsus metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiks. Seega pidas Teder ministriametit 26 aastat, mis on terve ajastu, terve põlvkond.
Elutöö Eesti metsa heaks
Miks hinnatakse Heino Tederi ministriaega sügaval stagnatsiooni ja n-ö Brežnevi ajastul sedavõrd kõrgelt kuni tänaseni, kuigi kuulus ju temagi omaaegse nomenklatuuri hulka? Vastuse annavad need sajad looduse- ja metsainimesed, kes temaga töö tõttu kokku puutusid.
Esiteks polnud Heino Teder tüüpiline parteikarjerist. Tema pere oli varjanud end 1941. aasta küüditamise eest talu suures rukkipõllus, tema kaks vanemat venda Kuno ja Olev olid mõlemad olnud soomepoisid. Tema ministriks saamine langes Hruštšovi sulaaega, kui juhtivatele kohtadele hakati edutama oma erialal silmapaistvaid inimesi, mitte endisi partei- ja julgeolekutöötajaid.
Teiseks mäletatakse Heino Tederit kui meest, kelle valitsemiseajal olid Eesti metsad väga hästi hooldatud ja heas korras, kes ei müünud maha Eesti suuri metsavarusid ega lasknud neid vedada itta. Ta algatas Eestis metskondade ja metsamajandite moodustamise, metsateede ehituse ja metsaparanduse, Lahemaa ja teiste rahvusparkide asutamise, metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituudi ning metsamuuseumide rajamise.
1971. aastal Edgar Tõnuristi, Heino Tederi, Jaan Eilarti ja paljude loodussõprade visa töö tulemusena asutatud Lahemaa rahvuspark oli esimene Nõukogude Liidus. Suure osa pargi alast hõlmasid loodusmaastikud, kultuurimälestised, mõisad ja rahvuslikud külad, mida tuli hoida ja taastada: Palmse mõis ja park, Altja küla, Sagadi, Vihula… Tohutu töö tegid siin ära rahvuspargi esimene direktor Ilmar Epner ja Rakvere metsamajandi direktor Simo Nõmme.
1971. aastal tähistati Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäeva. Eesti rahvale oli sellel eriline tähendus, sest samal aastal võeti Moskvas väga jäik suund Balti riikide venestamisele ja Eestis määrati parteijuhiks truu käsutäitja Karl Vaino. Koos Vaino Väljase ja maarahva teiste tollaste juhtidega alustas Heino Teder ettevalmistusi kirjaniku sünnikodu Põhja-Tammsaare ülesehitamiseks juba 1973. aastal: Väljamäele istutati puid, korraldati mitu talgupäeva. Juubeliaasta pidulik avamine kujunes ülevaks rahvapeoks.
Oma metsandustegevuses järgis Teder lauset: “Kui elab küla, siis elab ka Eestimaa”.
Teder ja jaht
Heino Tederil oli ka jahimehetunnistus, kuid poeg Kuno sõnul ei olnud isa kirglik jahimees. Pika elu jooksul oli ta lasknud igat liiki jahiulukeid, aga ainult kindla peale. “Vaid siis, kui loom tuli küti ette seisma enesetapjalike kavatsustega,” ütleb Kuno, naerdes kerge irooniaga. Seda kinnitab ka Kaarel Roht, kes alates 1976. aastast töötas ministeeriumi jahimajanduse osakonnas koos Jaan Naabri ja Viido Aulikuga.
Roht meenutab, et kord istus Teder põdrajahis kõrgistmel ja põder koos vasikaga kõndis mööda. Kui mehed imestasid, miks ta ei lasknud, vastas minister: “Aga nad olid ju nii kenad.” Tõelise jahimehega puutus Heino kokku lapsena Sangaste lossis käies. Kuulus rukkikrahv Berg oli suur rahvamees ja kutsus poisikesi mõnikord lossi jahitrofeesid uudistama.
Tederi lemmikjaht oli kevadine metsise- ehk mõtusejaht. Talle meeldis vaadata metsas öö taandumist ja looduse tärkamist hommikuses aovalguses. Metsiseid jätkus Eesti metsadesse enne totaalkaitsenõude kehtestamist.
Teder oli väga hea juht, sest usaldas alluvaid, kes valdasid oma ala ja teemat. Nii korraldas jahindust ministri asetäitja Feliks Nõmmsalu, kes juhtis 1967. aastal asutatud Eesti Jahimeeste Seltsi. Jaan Naaber, Kaarel Roht ja Viido Aulik on Eesti jahinduses aga nimed, keda teab iga jahimees. Ministri roll oli otsustada ja vastutada.
Ka nõukogude ajal oli üks olulisi vaidlusteemasid põtrade tekitatud metsakahjustused. Põtru oli 1970.–1980. aastatel väga palju. Nende küttimise kvoodi kinnitas minister. Kui põdrad olid kütitud, kuid kahjustusi esines ikka, ei ajanud minister seda jahimeeste süüks: “Meie kinnitasime küttimise limiidid ja kui see oli väike, siis teeme järgmisel aastal paremini ja määrame uued limiidid.” Kuigi põder sõi ka tol ajal noorendikke, pole metsadesse auke jäänud.
Kaara talu tammeallee
Kaara talu metsapäevadel on istutatud tee äärde pikk mitmesajameetrine tammeallee, mis alles hakkab oma mõju ja ilu näitama. Õnnetuseks kulgeb selle allee kõrval elektriliin, mida tammed on hakanud segama. Ohutuse tagamiseks plaanib Elektrilevi nüüd noored tammed maha saagida, selmet õhuliin maakaablisse paigutada ja tammed päästa.
Täpsemalt öeldes pole elektrifirmal midagi selle vastu, kui talu maakaabli paigaldamise ise kinni maksab, kuid selline investeering käib ilmselgelt üle jõu. See tammeallee ei ole mitte ainult kaunis maastik, mis silmale ilus vaadata, see on ka mälestusmärk Eesti metsanduse suurkujule, Eesti metsade hoidjale Heino Tederile, mida peab hoolega hoidma.
Artiklis on kasutatud faktiallikana Ülo Tamme koostatud raamatut “Heino Teder. Metsale elatud elu”.
