Eestis lõppenud hooajal kütitud 101 hundist oli 22 looma kärntõves ja nii keskkonnaagentuuri spetsialisti Peep Männili kui Tallinna loomaaia direktori Tiit Marani sõnul on see haigus marutaudi kaotamise järel oluliselt mõjutamas nii hundi kui ilvese populatsiooni.
Eestil oli enne marutaudivaktsiini külvamise alustamist teada, et väikekiskjate – rebaste ja kährikute – arvukus hakkab jõuliselt kasvama ja mida see kõik kaasa tuua võib, ütles Männil BNS-ile. Ta lisas, et marutaudi kaotamise kavandamisse ei kaasatud paraku keskkonnateemadega tegelevaid organisatsioone ja spetsialiste ning tagajärg on nüüd käes.
„Kahjuks ei kaasatud toona protsessi planeerimisfaasi üldse keskkonnateemaga tegelevaid asutusi ja organisatsioone ja mõned aastad hiljem (pärast massilise vaktsineerimise alustamist) hakkas ulatuslikult levima ka kärntõbi, mis peamiseks reservuaariks saidki rebased ja kährikud,“ rääkis Männil. „Nende kaudu on see levinud ka meie suurkiskjatele ning oluliselt mõjutamas nende vähearvukate populatsioonide käekäiku. Nii näiteks oli möödunud aastal ja ka tänavu umbes kolmandik kütitud huntidest kärntõves ning ilvese populatsiooni kiratsemise üheks põhjuseks peetakse samuti kärntõbe. Nii hunt kui ka ilves saavad kärntõve rebaseid ja kährikuid murdes.“
Ka Tallinna loomaaia direktori ja zooloogi Tiit Marani hinanngul ei saa marutaudi kaotamist kuidagi pidada proportsionaalseks meetmeks, kui arvestada, et Eestis tuvastati inimesel üks marutaudijuhtum paarikümne aasta kohta, samas piinleb tohutu hulk väikekiskjaid kärntõves ja see haigus levib suurkiskjatele ning mõjutab nende populatsiooni.
„Marutaud reguleeris kindlasti rebaste ja kährikute arvukust,“ rääkis Maran. „Pärast marutaudi likvideerimise kampaaniat suurenes mõlema liigi arvukus plahvatuslikult, et seejärel külmemate talvede ja kärntõve mõjul jälle kahaneda. Tundub, et see on tõesti nii – marutaudi likvideerimisega avati võimalus teisele nakkushaigusele, mis on metsikutele liikidele palju ohtlikumad. Näiteks on üks arvatavatest põhjustest ilvese praeguses madalseisus just kärntõbi.“
Zooloogi sõnul on nüüd kärntõve levikut väga raske ohjata. «Seda on väga raske teha. Mulle pole teada selleks sobilikku metoodikat. Üldiselt on parem looduslikesse protsessidesse võimalikult vähe vahele segada, eriti siis, kui teadmisi ja oskuseid napib ning tulemusi ei osata ette näha,» sõnas ta.
„Marutaudi kaotamist loodusest on väga raske pidada proportsionaalseks meetmeks. Eriti kui mõelda selle maksumuse ning tegeliku vajaduse peale. Kui vaid võrrelda näiteks liikluses hukkunute ja marutaudi ohvrite arvu, siis tekib küsimusi küll. Sellele lisandub veel looduslikus keskkonnas tekkinud probleemid, mille lahendamiseks pole lihtsaid meetodeid ja ka rahalisi vahendeid,“ rääkis ta.
Loe lähemalt Postimehest.
