18. novembril toimus Europarlamendi intergrupi „Bioloogiline mitmekesisus, jahindus ja maaelu“ ja Euroopa jahindusorganisatsiooni FACE koostöös konverents ”Kooseksisteerimine suurkiskjatega: järgmised sammud kaitsmisel ja majandamisel”.
Tervituskõnega esines video vahendusel intergrupi esimees Alvaro Amaro. Seejärel tutvustas teema sisse intergrupi asepresident Juan Ignacio Zoido kes väitis, et selleks, et tulevikus saaks rääkida suurulukite ja inimeste vahelisest kooseksisteerimiseks, tuleks hakata täna neid probleeme lahendama. Ta tõi näiteks Hispaania, kui ei ole Euroopa liidu (EL) õigusraamistik kohane huntide majandamisele ja populatsiooni pole võimalik kontrolli all hoida. Samuti selgitas ta, et probleem on elupaikade direktiivi lisa neljaga. Lisaks on teada, et toimub Euroopas huntide hübridiseerumine koertega, mis on praegu tõusvas trendis. Euroopa seisund kahjude osas on ka kohati väga erinev. Samas on märgata, et Natura 2000 aladel on just rohkem huntidega kooseksisteerimisel probleeme tekkinud.
Intergrupi asepresidendi Elsi Kataineni sõnul on üldiselt Euroopas näha suurkiskjate populatsiooni suurenemist. Probleemide tekkimise korral tuleks aga tema sõnul lahendusi leida regionaalsel tasandil. Soomes on näiteks käesoleval jahihooajal tekkinud probleeme huntidega, nimelt on nad murdnud juba 25-30 jahikoera. Kataineni sõnum oli see, et EL peaks paremini kommunikeeruma uluki majandamise plaani osas.
Intergrupi liige Herbert Dorfmann selgitas, et viimase 30 aastaga on hundi populatsioon drastiliselt muutunud. Kui 90ndate alguses olid hundid praktiliselt väljasuremisohus, siis nüüd on neid Euroopas ligi 20 000 ja seis on hea. Samas väitis ta, et ligi kolmandik on juba hübriidid ning tõi välja, et näiteks Itaalias on näha tendentsi, et lambakarjad vähenevad. Seetõttu leidis ta, et looduste ja inimeste vahel oleks rohkem tasakaalu vaja ja sellest tulenevalt rohkem paindlikke otsuseid teha.
Euroopa Komisjoni liige Nicola Notaro ütles, et hundi liigistaatus on paranenud, eriti Ida-Euroopas. Ta tõdes, et hundid on liikunud tagasi aladele, kus neid pole väga ammu olnud ning ohtu väljasuremisele pole kindlasti. Suurkiskjatega tekkivate olukordade korral soovitas ta küsida toetust, mida põllumehed saavad EL-i fondidest.
Norra instituudi teadur John Linnell andis ülevaate sellest, kus me praegu oleme suurulukite majandamisega. Ta rõhutas samuti, et 30 aastaga on suur muutus toimunud suurkiskjatega. Hundid on suhteliselt heas seisus Eestis ja Soomes, samas on haavatavas seisus Skandinaavias, Alpides ja Saksamaal. Karudel läheb hästi nt Eestis, Soomes ja Skandinaavias, samas kui seis nii hea pole Kreekas ja selle lähipiirkonnas. Karusid on Euroopas 17 000-18 000. Samas kui ilveseid on Euroopas 8000-9000 ning nende seis pole kiita Balkanis ja Saksamaal.
Linell tõdes, et populatsioon on riigiti nii erinev, et nende majandamisel peaks lähtuma kohalikult tasandilt. Lisaks mängivad siin rolli erinevad kultuurid, maastikud ja huvid.
Maailma Looduse Fondi (WWF) esindaja Moritz Klose tutvustas aga mis projektiga WWF tegeleb. Ta tõdes, et põllumeestele on loodud head ennetusmeetmed kiskjatõrjeks, nt tarade ehitamine. Samuti tõdes Klose, et kui uluki populatsiooni majandamisest rääkida, ei tohiks ainult rääkida küttimisest.
Varssavi ülikooli professor Henryk Okarma tegi ülevaate hundipopulatsioonist Poolas. Kui 2001 olid hundid rangelt kaitstud liik, siis kuue aastaga on toimunud plahvatus ning hunte on riigis maksimaalselt 2000. See tähendab, et kogu riigist on 55% hõivanud hunt. Kuigi hundipopulatsioon on tõusnud, pole liigikaitse staatust siiani muudetud. Okarma näeb selles probleemi ning ei saa aru mille järgi liigikaitsestaatust muudetakse, kui selle üheks indikaatoriks pole hundiarvukuse tõus.
Euroopa maaomanike organisatsiooni ELO esindaja Delphine Dupeuxi sõnum oli see, et kõikidele suurulukite majandamisele tuleb koostöös leida soodne lahendus.
Mitmed ettekandjad rõhutasid seda, et uluki majandamisel ja probleemkohtade lahendamisel tuleks olukorda vaadata riigiti erinevalt.
Lõppsõnas selgitas Zoido, et piirkonniti on suurkiskjatega väga suuri probleeme. Nt Itaalias Alpides on hundid lambakasvatajad välja tõrjunud ning neid peaaegu enam polegi. Seetõttu on oluline, et probleeme lahendatakse kohalikul tasandil kohe, enne kui tekivad suuremad probleemid. Lahendusi tuleks leida koostöös erinevate huvigruppidega. Tema sõnul on ka jahimehed olnud alati võtmeisikuteks suurulukite majandamisel. Zoido leidis, et konsultatsioon ja koostöö on vajalikud nende raskete probleemide lahendamisel.
