Enamikul kanaliste seltsi 250 liigist on väga selge sooline välimuse erinevus. Selles suhtes on kõige tuntumad faasanid, keda on eristatud kuni 45 liiki. Faasaniliikide mitmekesisuse poolest hiilgab Aasia subtroopiline vöönd ja parasvööndi lõunaosa. Euroopas elutseb jahifaasan, kelle algkodu on Kaukaasiast ja Volga alamjooksu piirkonnast üle Kesk-Aasia jõeäärsete ja mägimetsade Hiina, Mandžuuria ja Koreani.
Jahifaasan on kaalult tedresuurune, ent pika sabaga. Isastel küünib see kahe kolmandikuni üldpikkusest, kirjutab Maaelu. Isaslinnud kaaluvad kuni poolteist kilogrammi, emased ühe kilo ringis. Faasanikukk on väga värvirikas: pea, „kuklasarved” ja kael läikiv-tumerohelised, kere mustaviiruliselt punapruun, kaelal valge poolrõngas, tagaselg ja tiivad sinihallid, saba vaskse läikega kollakaspruun, külgpea laialt punane. Kana on kollakaspruuni rüüga.
Seda faasaniliiki kui hinnatud jahilindu on introdutseeritud paljudesse riikidesse, alates juba keskajast, Kreekasse aga koguni kahe tuhande aasta eest. Nüüd on faasan „juurdunud” enamiku Euroopa maade püsifaunasse. Ta on naturaliseerunud Lõuna-Rootsis ning Lõuna- ja Kesk-Soomes. Teda on sisse talutatud ka USA keskvööndisse ja Tšiili lääneserva.
Kui Soomes on faasani arvukus 30 aastaga kahekordistunud, siis Eestis ei saa nad „jalgu alla”. Ilmselt on põhjus siinse vaenlaskonna – kährikute, rebaste, nugiste ja metssigade rohkemas hulgas.
Loe lähemalt Maaelust.
