20. oktoobril pidasid MTÜ Eesti Jahinaised Peipsi järve kaldal Pala jahimaadel traditsioonilist ühisjahti “Jahis ainult naised”. Kohal oli EJSi esindus, kes tegi jahist ka ülevaate.
Jahimehi, -naisi ja külalisi oli kokku pea 50. Laupäeva hommikul koguneti Palale, et pidada maha taas “Jahis ainult naised” ühisjaht, mis on järjekorras juba üheksas. Enne jahi algust pani jahijuhataja Raivo Saar Kullavere jahiühistust paika plaani, rääkis ohutusnõuetest ning küttimiskohustusest. Seejärel mängis jahisarvemängija Lauri Kalvik traditsioonilist „Lipu heiskamise“ ning „Jahi alguse“ lugu. Ajajad ja kütid jaotati eraldi autodesse ning sõideti mõned kilomeetrid sügavamale metsa.
Hommikune kaunis ilm soosis jahti igati. Tee peal tervitas meid kena viieliikmeline metskitsekari ning kütiliini paika pannes jooksis eemalt mööda ka metskits tallega.
Kütiliinile paigutusime Peeter Hussariga üsna lõppu ning kõrval olevaid kütte ajust sel korral hästi näha ei olnud. Peetri raadiosaatjast oli peagi ka kuulda, et ajajad alustasid. Esmalt jäi neile ette kitsed, siis nähti põdralehma vasikaga ning hiljem aeti liikvele ka põdrapull. Meist ca kolmesaja meetri raadiuses oli kosta ka püssipauku, hiljem selgus, et kütiti seal põdrapull.
Meile jooksid ette vaid kaks rebast ja metskits tallega. Terve jahi aeg oli kuulda ka kuidas rähn ees omaette toimetas. Esimesest ajust saadi lisaks pullile kätte ka põdravasikas. Teisel korral paigutusime kütiliini keskele, kus peale ojavulina suurt midagi kuulda polnudki. Raadiosaatjast saime teada, et läheduses on karu jooksma aetud. Samuti märkasid ajajad üsna palju metssea jälgi. Sellega ka aju lõppes ning kuulutati välja lõunapaus.
Lõuna ajal väga puhata ei saadudki. Paari jahimehega tuli minna tagasi põdrapulli metsast välja tooma. Seejärel pakuti ka kosutavat lõuna, mille vahelt tuli jahimeestel ka dokumendid ette näidata, kuna Keskkonnainspektsioon oli tulnud välja jahti kontrollima.
Pärast seda kogunes rahvas taas autodesse ning jätkati ühisjahiga. Otsustasin sel korral ajajaks minna. Kuna mul raadiosaatjat polnud, võtsin Huntloci asutaja Herko Suntsi sappa, kes näitas mobiilirakendusest kus kütiliin ja ajajad paiknevad ning kuhu minema peame. Kuna viimased ajajad olid veidi valesse suunda sattunud, tuli neid järele oodata. Pärast mõningast ootamist said ka nemad rajale ning alustasime koos hagijaga ajamist.
Ajus olles jäi siin-seal oksarisu ja nõgeseid ette, mis mõnes kohas ulatusid suisa õlgadeni. Teele sattus ka mõni oja ja vihmast järele jäänud sompus radasid. Ka koer sai korralikult tööd teha ning mudaseks. Raskendatud teeolude tõttu oli vahepeal üsna keeruline sammu pidada, aga lõpuks sai ka sellega hakkama. Poolel teel oli kuulda püssipauku, hiljem selgus, et kütiti üks põdralehm.
Sellega kuulutati jaht lõppenuks. Jahipäev lõpetati pidulikult koos õhtusöögi ja bändiga Kadrina mõisas ja seal asuvas Lühikeste Meeste kõrtsis. Jahikuningannat paraku sel korral välja ei kuulutatud, kuna ükski naine sel korral küttida ei õnnestunud, kuid siiski tunnustati kohalikku jahimeest, kel õnnestus küttida põdrapull.
MTÜ Eesti Jahinaiste Selts loodi 2014. aastal. Selts on EJSi koostööpartner. Lisainfot saab lugeda SIIT.
