Saamaks selgust talvitavate lindude päritolu kohta, analüüsisid teadlased aastate 1983–2013 jooksul Euroopa pesitsusaladel poegadena rõngastatud 220 467 kormorani andmeid (21 662 Baltimaade ja Loode-Venemaa aladel rõngastatud lindude seas olid ka Eestis rõngastatud linnud; täpsemalt saab lugeda Eestis rõngastatud kormoranide talvitamisaladest Hirundost).
Nende lindude kohta saadi talvitamisaladelt 4511 taasleidu, millest 2003 olid kütitud linnud ja 2508 leitud surnuna. Taasleidude hulk võimaldas hinnata lindude liikumist, asurkondade arvukuse muutusi ja ka seda, kas muutused on tingitud asurkondade rändsusest või pesitsusedukusest.
Andmetest selgus, et noorlindudest jäävad esimesel aastal ellu 41,0%, edaspidi on ellujäämus aga poole suurem – 80,4%. Seejuures langes aastate jooksul lindude taaspüügi tõenäosus kõikides asurkondades, mis seletub üldise asurkondade arvukuse tõusuga. Arvukamalt (kokku 741) saadi taasleide Läänemere-äärsete riikide rannikult.
Läänepoolsete asurkondade linnud Taanis ja Hollandis talvitavad varasemast sagedamini lääne- ja põhjapoolsetel aladel Läänemere kallastel ja Prantsusmaa rannikul, olles hüljanud ida- ja lõunapoolsed alad Itaalias ning Lääne-Balkanil. Just talvitavate lindude päritolu osakaalus toimunud muutused näitasid Läänemere idaosa (Soome ja Baltimaad) kormoranide arvukuse hilisemat tõusu võrreldes teiste Lääne-Euroopa asurkondadega. Seetõttu on ka Läänemere kormoranide osakaal erinevates talvitamise piirkondades oluliselt tõusnud.
Kuigi on teada, et teatud asurkonna linnud kasutavad teatud alasid talvitamiseks tõenäolisemalt ja see teadmine võiks olla lindude ohjamisel abiks, hajuvad ühe pesitsusala linnud siiski talvitama mitmesse piirkonda ning ühe pesitsusasurkonna põhjustatud probleeme lindude arvukuse ohjamine talvitusaladel ei lahenda. Näiteks Baltimaade kormoranid ei veeda talve ühes kohas, vaid peaaegu üle kogu Euroopa ja ka Põhja-Aafrikas. Samamoodi ei ole abi talvitamisaladel tehtava kahju vähendamiseks ühe kindla pesitsusasurkonna ohjamisest, kuna talvitusaladel segunevad erinevate alade linnud.
See tähendab, et lindude surmamise mõju hajub paljude asurkondade vahel ja tõenäoliselt suudavad ellujäänud isendid väikese arvukuse vähenemise ka kompenseerida.
Seda kinnitab Prantsusmaa asurkonna 6–43%-line küttimine aastatel 1996–2013, millele järgnevate aastate talvedel kormoranide arvukus ei vähenenud.
Uuringu autorite arvates muutub talvitavate kormoranide koosseis ka lähikümnenditel ja tehtava kahju vähendamiseks ei ole konkreetse pesitsusasurkonna ohjamine mõistlik. Seni levinumaks lindude hirmutamise praktikaks on olnud küttimine, kuid kalavarude kaitsmiseks on tõhusad ka lokaalsed kaitsemeetmed – näiteks kalatiikidele ligipääsu takistamine – või tegutsemine üle-euroopaliselt kormoranide rändetee ulatuses. Oluline on ohjamine, meetmete ja intensiivsuse kohandamine vastavalt vajadusele ning teaduslikult kogutud andmestikule põhinedes.
Allikas: Linnuvaatleja.ee
