TEKST RAUNO VEEROJA, keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna peaspetsialist
FOTO JÜRI JÕEPERA
Eestis on põtrade talviste pabulahunnikute loendusi korraldatud siin-seal juba aastaid.
Kahes eelmises Eesti Jahimehes kirjutasin ulukite talvisest jäljeradade loendusest, mida Eestis nimetatakse ruudukujuliste loendusmarsruutide tõttu ka talviseks ruutloenduseks. Sedapuhku tuleb juttu hirvlaste talviste pabulahunnikute loendusest. Asjasse mittepühendunutele võib ulukite arvukuse ja selle muutuste hindamine väljaheidete loendamise abil tekitada esmalt teatavat võõristust või tunduda koguni jabur. Kui aga kõrvutada erinevaid loendusmetoodikaid ja võrrelda nende häid ning halbu külgi, siis näiteks põdra puhul pabulaloendusega samavõrd hea kuluefektiivsusega metoodikat meie kliimavöötmes võtta ei olegi.
Millele see täpsemalt tugineb?
Teatavasti väljuvad meie hirvlaste sügisesed ja talvised väljaheited kehast veevaeste pabulate kujul, mis meie kliimavöötmes püsivad metsa all nähtavad vähemalt kevadeni. Mida rohkem isendeid piirkonnas talvel elab, seda rohkem pabulahunnikuid metsa alla tekib. Teisisõnu on kevadel pinnaühiku kohta maas lebavate pabulahunnikute arv (pabulaindeks) väga tihedalt seotud seal talvel elutsenud hirvlaste asustustihedusega.
Veel enam, teades seda, kui palju üks isend päevas pabulahunnikuid tekitab ja kui pika aja jooksul need hunnikud sinna kogunesid, on loendustulemuste põhjal võimalik küllaltki täpselt hinnata ka loomade asustustihedust. Siiski tasub tähele panna, et soovides prognoosida pabulaloenduste tulemuste põhjal järgneva jahihooaja küttimisvajadusi, tuleb arvestada, et osa loendatud pabulahunnikud kuuluvad isenditele, kes on juba kütitud või muul põhjusel hukkunud.
Pabulaloenduse metoodika
Pabulahunnikute loendust arvukate metoodiliste variatsioonidega on kasutatud väga paljudes eri paikades ja väga paljude liikide asustustiheduse hindamiseks. Loendusi korraldatakse marsruutloenduse vormis, loendades maastikul aeglaselt liikudes teatud laiusega (nt 2 m) loendusmarsruudil kõik loendaja teele jäävad pabulahunnikud. Kasutatakse ka proovitükkidepõhist loendust, mille korral toimub põhjalikum pabulahunnikute loendus täpselt välja mõõdetud pindalaga loenduslappidel (nt 100 m2). Viimati mainitud moodust kasutatakse üsna agaralt Skandinaavias.
Eestis on põtrade talviste pabulahunnikute loendusi siin-seal tehtud juba aastaid, kuid kuni viimase ajani on loenduste maht olnud tagasihoidlik ja loendustulemused vaid lokaalse tähtsusega.
Möödunud kahel aastal on keskkonnaagentuuri eluslooduseosakonna eestvõttel ja SA keskkonnainvesteeringute keskuse toel hirvlaste talviste pabulahunnikute loendusi tehtud juba oluliselt suuremas mahus ning kogu Eestis üsna süstemaatiliselt paigutatud 47 seirealal.
Igale seirealale on 1–1,5 km vahedega paigutatud kaheksa nelja kilomeetri pikkust ruudukujulist loendusmarsruuti, millel vahetult pärast lumikatte sulamist ja enne alustaimestiku kasvama hakkamist rahulikult liikudes (kiirusega 1–1,5 km tunnis) 2 m laiusel loendusribal loetakse kokku kõik hirvlaste viimase poole aasta jooksul tekitatud pabulahunnikud. Sealjuures fikseeritakse GPS-seadmega ka kõikide pabulahunnikute asukoht, mis annab võimaluse analüüsida eri liikide talvist elupaigakasutust.
Lisaks hirvlaste pabulahunnikutele märgitakse üles ka kõik jäneste, kanaliste, metssigade ja suurkiskjate ekskremendid ning kähriku “peldikud”. Samuti pannakse kirja ka kõik jälgitavasse 2 m laiusesse loendustransekti ulatuvad suuremad kui 1 m2 suurused metssigade songimise lapid ja püütakse ruutmeetrites hinnata ülessongitud ala suurust, arvestades ainul selle osaga songimisest, mis jääb 2 m laiusesse loendustransekti. Üles täheldatakse ka loendustel kohatud erinevate ulukiliikide isendite vaatlused ja leitud korjused, seda ka loendustransektist väljaspool.
Pabulaloenduste tulevik Eestis
Kindlasti soovime meie, keskkonnaagentuuri ulukiseirajad, jätkata kogu Eestis paiknevatel seirealadel hirvlaste pabulaloendusi ka järgnevatel aastatel. Nagu eelmise seirearuandega tutvunud jahimehed võisid näha, võtsime eelneva kahe aasta pabulaloenduse tulemusi selgelt arvesse juba ka möödunud jahihooajaks antud põdra küttimissoovituste koostamisel ja kasutame seda andmetikku ka tänavu. Kuigi lähiaastatel jätkame pabulaloendusi meil seni praktiseeritud marsruutloenduste vormis, ei välistaks sugugi seda, et vähemalt osaliselt läheme üle proovitükkidepõhisele loendusele. See parandaks kindlasti näiteks metskitse kohta kogutava info kvaliteeti.
Kindlasti ei tohi pabulaloendused saada jahipiirkonna kasutajate järjekordseks kohustuseks.
Võimaldamaks pabulaloenduste põhjal määrata küttimisvajadust juba ka erinevate ohjamisalade tasemel, tasuks kaaluda seirealade arvu suurendamist kaks kuni kolm korda. Kindlasti nõuab see täiendavaid vahendeid, kuid teiselt poolt võimaldaks see loobuda igal kevadel jahimeestelt kogutavatest arvukushinnangutest, mille usaldusväärsuse üle on juba aastaid vaieldud.
Loe lähemalt ajakirja Eesti Jahimees teisest numbrist, mis on saadaval Lehepunkti suurimate partnerite juures. Üksikuid numbreid võimalik osta ka Eesti Jahimeeste Seltsist.
