15. aprillil algaval jahihooajal tohib Eestis küttida kokku 55 hallhüljest, mis on 1% meil mullu loendatud hallhülge asurkonnast. Hülgejahi eesmärk on ennekõike ennetada ja leevendada hülgekahjusid kaluritele.
Hallhülge küttimismaht on Eestis jaotatud kolme piirkonna vahel – kuni 35 isendit tohib küttida Liivi lahes, 10 saarte põhja- ja läänerannikul ning 10 Soome lahes. Erinevalt varasematest aastatest võib algaval jahihooajal hülgekahjude ennetamise eesmärgil hallhülgeid küttida ka jahipiirkondadega külgnevatel veekogu osadel, mis jäävad väljapoole jahipiirkonda. Kaitsealadel ei ole hülgejaht lubatud.
Kogu Läänemeres elab ligikaudu 30 000 hallhüljest. 2021. aasta kevadsuvisel lennuloendusel loendati Eesti lesilatest kokku 5898 karva vahetavat hüljest, mis on viimase 20 aasta suurim hulk hallhülgeid. „Eesti hallhülge populatsiooni seisund on viimastel aastatel järjest paranenud. Nii nagu eelmisel aastal, on tänavugi lennuloenduste järgi hallhülge arvukus suurenenud eelkõige Saaremaa lääne- ja Hiiumaa põhjaosas,“ ütles Keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Margo Tannik.
Kuna hallhülge populatsioon ei ole ülalmainitud piirkondades paikne ning küttimismahtu on jaotatud paljuski kohalike inimeste huve silmas pidades, on Keskkonnaametil õigus jahiaja lõpuosas küttimismaht vajadusel piirkondade vahel ümber jagada.
Eelnevatel aastatel on Eestis täidetud veerand kuni pool hallhülge küttimismahtudest. Enamik hüljestest on kütitud Liivi lahes Kihnu jahipiirkonnas.
| Hallhülge küttimismaht | Kütitud isendite arv | |
| 2021 | 55 | 27 |
| 2020 | 50 | 19 |
| 2019 | 58 | 20 |
Tabel: hallhülge küttimismahud ja selle täitmine aastate lõikes.
Kui Läänemere teistes piirkondades – nt Soomes ja Rootsis – on hallhülgele jahti peetud juba aastaid, siis Eestis ei toimunud jahti hallhülge populatsiooni madalseisu tõttu 1970. aastate algusest kuni 2015. aastani.
Praeguseks on hallhülge populatsioon taastunud ning arvukus stabiliseerumas. Nii Eesti punase nimestiku kui ka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu IUCN punase nimekirja põhjal on hallhülge seisukorda hinnatud ohuväliseks. Hallhülge küttimine on Euroopa Liidu loodusdirektiivi põhjal lubatud, kui populatsiooni kaitsestaatus on soodne, sätestatud on jahipidamise keeluajad, täpsed nõuded jahipidamisviisidele ja määratud küttimise piirmäär.
Hallhülgeid lubatakse taas küttida kahel põhjusel. Esiteks saab jahiga reguleerida liigi asurkonna arvukust, mis aitab mõningal määral kaasa kutselisel kalapüügil tekkivate kahjustuste ennetamisele – hülged püüavad kalurite mõrdadest ja võrkudest toitu, lõhkudes nii püüniseid ning põhjustades kaluritele majanduslikku kahju. Mullu maksti 19 rannakalurile hüljeste lõhutud püügivahendite eest hüvitist kogusummas 25 252 eurot. „Lisaks kahjude ennetamisele soovitakse hallhülge küttimisega talletada sellega seotud jahitraditsioone ja kultuuripärandit traditsioonilistes hülgejahi piirkondades, näiteks Liivi lahes Kihnu saare lähistel. Samas ei tohi küttimine kahjustada hallhülge asurkonna elujõulisust ning hüljeste arvukus peab püsima jätkuvalt heal tasemel,“ sõnas Keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Margo Tannik.
Läänemeres elavad ka viigerhüljes ning randalhüljes. Erinevalt hallhülgest on mõlemad liigid väga ohustatud ning neid pole lubatud küttida. Randalhüljes võib Eesti vetesse sattuda vaid eksikülalisena Lõuna-Rootsi ja Taani väinade piirkonnast, püsivalt ta Eesti vetes ei ela.
Hallhülge jahiperiood kestab 15. aprillist 31. detsembrini. Hallhülgeid tohivad küttida üksnes jahimehed, kellel on jahiluba, kehtiv jahitunnistus ja läbitud suuruluki laskekatse.
