Eesti Jahimeeste Seltsile on tulnud taas teateid, kus hundid murravad jahikoeri. Viimati said hundi saagiks jahikoerad Harjumaal ja Järvamaal.
Järvamaal murti kaks koera
6. novembril läks jahimees Enno Siimussaar Järvamaal Türi vallas Villevere külas Lääne-Siberi laika ja Iiri setteriga metsa jahile. Plaanis oli pidada kähriku- ja rebasejahti.
Kuskil 4 paiku jäid koerad kaduma, koertel jälgimisseadmeid polnud. Hiljem otsima minnes kohe koeri ei leitudki, küll aga nähti metsa vahel värskeid hundijälgi. Kohalike jahimeeste abiga leiti järgmisel päeval sama ümbruskonna põllult varesed, kelle ligidal oli alles jäänud vaid setteri käpp. „See oli kõik, mis koertest järgi jäi, kammisime ümbruse läbi, aga ei midagi,“ kommenteeris Siimussar. Tema sõnul on pärast juhtunut samas kandist ka hundikarja ulgumist kuulda olnud.
Kose jahipiirkonnas murdsid hundid jahi käigus koera
23. novembril juhtus Harjumaal põdra ühisjahi käigus tõsine intsident, kus hundid murdsid koera.
Jaht toimus Kose jahipiirkonnas, Peningi jahiseltsi piiralal. Jahis osalesid Kose Jahiseltsi liikmed ja kolm jahikoera ning nende omanikud. Kose Jahiseltsi jahimehed pidasid ühisjahti põdrale. Jahil kasutati ajus põdra leidmiseks ja välja ajamiseks jahikoeri.
Õnnetuses hukkunud jahikoer sai põdravasika lõhna kätte ja liikus loomale järele. Koer liikus Kose jahimaast välja Peningi jahipiirkonda. Samal ajal olid ülejäänud koerad ja ajajad ajust välja jõudnud. Põtra ajav koer liikus aga järjest kaugemale, kuni saatja näitas temani 3,5 km ja eeldatavat viimast suunda. Jahijuhataja otsustas, et jaht lõpetatakse ning minnakse koerale järele.
Juhtunust teavitati ka Peningi jahiseltsi. Saatjas nähtud suuna järgi mindi koera otsima, kuna kaelarihma signaal oli kadunud. Liiguti autoga seni, kuni jõuti ca 800 m kaugusele kaelarihma asukohast. Jahimehed andsid mitmel korral ka signaali, kuid koer ei reageerinud sellele.
„Lõpuks leidisime kaelarihma, siis verd ja koera jäänused – vaatepilt oli kohtav,“ selgitas koeraomanik Priit Tasane. „Koer oli maha murtud, tükkideks kistud ja põhiliselt ära söödud, seda vaid umbes 40 minutiga. Alles oli vaid koera pea, verine selgroog ja tagajalad, mis andsid vaid aimu, et tegu on minu jahikoeraga,“ selgitas ta.
Jälgede järgi saadi aru, et koer liikus põdravasikat ajades hundikarjale otsa ja leidis oma õnnetu lõpu võitluses huntidega. „Ruudi oli 6,5 aastane ja täis elujõudu. Olin laupäeval läbielatust nii šokis, et suutsin vaid järgmisel päeval tagasi minna ja Ruudi säilmed ära tuua,“ kommenteeris koeraomanik.
Jahikoer on suureks abiks
Kaasaegne jahimees on ühiskondliku tellimuse täitja ulukite küttimisel ning nende arvukuse reguleerija. Selleks, et jahimees saaks oma kohustusi täita, on talle suureks abiks jahikoer, samuti nagu on teiste ametite töös olulisel kohal narkokoer või päästekoer. Jahikoer on võimeline töötama suurtel jahimaadel ning ta on selleks läbinud vastavad jahikoera katsed. Kahjuks on hetkel kehtiv regulatsioon selline, et kaitstavate suurkiskjate poolt murtud jahikoeri riigi poolt ei kompenseerita. Loomulikult ei korva see koeraomanike leina, aga näitab mingil määral suhtumist.
EJS palub Keskkonnaministeeriumil kehtiv regulatsioon üle vaadata. Selle aluseks ongi asjaolu, et jahimehed ei käi metsas vaid enda lõbuks vaid suures osas täidavad just ühiskonna poolset tellimust ulukite arvukuse reguleerimisel.
Üha enam kerkib esile ka küsimus, miks ikkagi hundid nii raevukalt kui kunagi varem koeri ründavad? Kas on nende arvukus tõesti nii kõrge, et toitu kipub väheks jääma või on küttimissurve ebapiisav ja huntidel pole tekkinud inimpelgust. Kas on seotud mõlemad asjaolud või on veelgi mingeid põhjuseid? Kas peaksime üldse loobuma jahikoerte kasutamisest ja hakkama neid kodus toakoertena hoidma? Koerte kasutamine jahipidamisel on kõrge jahikultuuri tunnus ja nad on jahimehele vajalikud kaaslased efektiivse ja korrektse jahi korraldamisel. Loodame ekspertidelt nõuandeid, kuidas edasi toimida.
