Mõni aeg tagasi tungiti Valgamaal öösel kallale koerale, kes jäi napilt ellu. Paar nädalat hiljem leidis looma perenaine maja juurest metskitselaiba ja hiljem teisegi. Ilmselt on rünnakute taga hunt.
Ööl vastu 12. septembrit kuulis Tõrva valla Soontaga küla elanik Tiiu Mändla, kuidas koer Muki väljas haukuma hakkas. Tavaliselt on loom öösel esikus, ent seekord soovis välja jääda. „Öösel kell kolm akna all haukus kõvasti. Käisin väljas, tema sisse ei tulnud, jäi vait. Läksin tagasi tuppa, hakkas uuesti kisa tegema. Hõikusin, aga ei tulnud tuppa,” kirjeldas naine juhtumis Lõuna-Postimehele.
Tuppa truu majavalvur ei tulnudki ja nii nägi perenaine alles hommikul, et Mukil on vigastus kaelal ja viga on saanud ka käpp. Esimesel päeval ei saanud ta aru, kui tõsine vigastus on, sest koer ei lasknud endale ligi. Järgmisel päeval aga jäi loom õuele lamama. „Vaatasin, et koer on nii haige, et ei liigutagi.”
Umbes nädal tagasi avastas Mändla majast 15 meetri kauguselt aga metskitsekorjuse. Et elamise ümber leidub palju ristikut, meeldib kitsedele seal käia. Hiljem leidis Mändla aasa servalt teisegi murtud kitse. Et ta rünnakuid ei näinud, pole kindel, kes need toime pani. Ta ise pakkus, et rünnaku taga võis olla mõni teine hulkuv koer, ent samas külas elava jahimehe Aare Jaama sõnul külas ühtegi koera ei hulgu.
Jaama on üpris kindel, et ründaja on hunt. Ta kaalus ka võimalust, et see on mäger, aga koera vigastused olid selleks liiga tõsised. Jahimees tõdes, et võsavillemid on aastatega aina julgemaks muutunud. „20 aastat tagasi, kui paugu metsas tegid, lidus hunt raba poole, nii et saba oli sirge. Nüüd pauguta palju tahad, ta ei tule metsast väljagi.”
Loe edasi Lõuna-Eesti Postimehest.
