Järjest tuleb uudiseid, kuidas Eesti rahvusloomad murravad üha rohkem koeri ja lambaid ning satuvad üha sagedamini silmitsi inimestega. See tekitab ärevust: kas tõesti tulevad tagasi vanad hullud ajad, mil hundid murdsid ja sõid kümneid ja kümneid lapsi?
Hundikutsikaid, kes ilmusid loodusfotograaf Ingmar Muusikuse maja taha Haanjamaal, oli kolm. Neid paelus allikasilm, mis jääb suure heinamaa äärde, umbes kakssada meetrit eluhoonest. Seal nad hämaral ajal ja öösiti käisidki, et janu kustutada. Päeval vedas Muusikus allika juurde aias maha pudenenud õunu, et kutsikail oleks, mida ka süüa. Ja nad sõid ubinaid isukalt, mida kinnitasid nende poetatud junnid, kirjutab Postimees.
Aga nad olid ka julged ja uudishimulikud. Pimedas, kui inimesed magasid, aknad avatud – oli soe augustikuu –, hiilisid hundid majale lähemale, kiviviske kaugusele. Nad tuhnisid lõkke tuhahunnikus, jättes söestunud rontidele hambajäljed. Kord, mäletab Muusikus, oli läbi lahtise akna kuulda ka huntide ulgu. «Mulle oli teadmine, et nad on nii lähedal, kihvt,» tunnistab ta.
Loe lähemalt Postimehest.
