Ehkki suurkiskjad on paljuski sarnased, on nendel ka erinevusi. Erinev on ka saagi hankimise ja küttimise viis.
Kuna meil on suurkiskjate populatsioonide seisund väga hea, siis üha sagedamini kohtavad nii jahimehed kui ka teised loodusesõbrad metsas viibides nende tegutsemisjälgi. Viimasel ajal on sagenenud ka murtud mets- ja koduloomade fotode saatmine meie toimetusele.
Need fotod ei sobi tavavaatajale ja on pigem mõeldud ekspertidele ning nendele, kellel oma teadmiste ja oskusega vaja mõista, kellega tegu. Mõista sellepärast, et selle põhjal teha pädevaid otsuseid. Seega soovitame selliseid artikleid lugeda vaid nendel, kellele see mõeldud on. Kes ei kannata, pigem soovitame mitte seda teha. Väga tihti me fotosid ei avalda, vahel tuleb kasutada neid aga erialastel koolitustel.
Meie kodulehekülg on eelkõige mõeldud jahimeestele, nende kolleegidele ja partneritele. Seetõttu on mõningad artiklid või seisukohad tavainimesele raskesti mõistetavad. See on ka arusaadav, sest need lood ja fotod pole nendele mõeldud.
Meid pole mõtet ka selliste lugude või fotode eest arvustada, sest oleme jahimehed ja meie elus tuleb kõike ette, ka palju hullemat. SAK-iga tegelemise käigus oleme pidanud kokku puutuma paljude lagunevate ja haisvate metssigade korjustega, mida on tulnud matta või konteineritesse teisaldada. Ka see on meie tegevuse üks osa ja kellel süda ei kannata, see tegeleb muuga.
Kiskjad hangivad toitu erinevalt
Meil Eestis on kolm suurkiskjat. Kiskjad on lihatoidulised imetajad, kes on kohanenud murdma. Kogu nende keha ja luustiku ehitus vastab nende eluviisile ja toitumisele.
Jahimehed kui reaalselt looduses liikuvad ja tegutsevad kogenud eksperdid suudavad tavaliselt määrata, kes on ühe või teise saaklooma murdnud. Kui maas on lumikate, nagu praegu, siis on ka loomade jäljed abiks selle määramisel. Tihti annavad aimu ka muud tunnused, nagu võitlusjäljed, mis on kas saagil või selle ümber. Näiteks kui saagi hankimisel on viga saanud noori puid, on alust arvata, et tegemist on pigem karu tandriga.
Seega on igal kiskjal oma saagi hankimise viis. Hundid peavad jahti karjas ja on sellest tulenevalt edukamad. Üksik hunt või paar on vähemate võimalustega ja peab tihti leppima piiratud toiduvalikuga.
Hundid ründavad looma ja tavaliselt rapivad teda. Näiteks saaklooma, põdra ründamist alustatakse tagajalgadest. Seda sellepärast, et põder kaitseb ennast esijalgadega ja tema esijala löök võib surmav olla. Püütakse rappida ka kõõluseid. Kui murtud loomal on välja rebitud sisikond, siis see võib viidata huntidele.
Ilves eelistab võimalusel värsket toitu hankida, kelleks on tavaliselt kas valgejänesed või metskitsed. Läbi külmetanud toit talle ei sobi, sest tema lihaste- ja koljuehitus on teine. Ilves üritab saaki kas murda või lämmatada. Täiskasvanud ilvesel on kombeks tarbida oma kütitud toitu. Kui on tegemist noore isendiga, siis erandkorras võib ta tarvitada ka raibet, mis ei ole tema murtud.
Karu on jõuline ja kasutab saagi tabamiseks oma jõust tulenevaid võimalusi. Ta püüab saaki tabada käpaga ja rabada küüntega külje pealt. Aga ka murda selgroogu. Sellest tulenevalt võivad saagile jääda kriimud küünistest.
Tihti vaieldakse, kas saagi murdis karu, hunt või ilves. Või oli tegemist koertega. Ekspert suudab reeglina seda eristada.
Milleks seda teadmist ja oskust vaja on? Eks ikka sellepärast, et pädevaid otsuseid vastu võtta. Seetõttu on jahimeestel oluline tunda ja õppida, missugune kiskja kuidas oma saaki jahib.
VABANDAME, TEGEMIST VÕIB OLLA HÄIRIVA FOTOGA
