IN MEMORIAM
Heino Kasesalu
01.04.1932–17.03.2025
Eesti tuntud metsamees, Eesti Jahimehe toimkonna liige ja autor Heino Kasesalu lahkus 17. märtsil 92 aasta vanusena.
Ärasaatmine 29. märtsil kell 12 Tartu krematooriumis. Muldasängitamine Torma kalmistul. Peielaud Kuremaa lossis. Lilli ja pärgi võib tuua.
Veel möödunud aasta Eesti Jahimehe detsembrinumbris ilmus Heino sulest artikkel kuulsast Šoti kütist John Hunterist. Jahindusajalugu ja -kirjandus oli Heino suur huvi ja kirg. Teadlasele omase uudishimu ja põhjalikkusega otsis ta põnevaid ajaloolisi nimesid, keda jahiajakirja lugejatele tutvustada. Heino sisustas ajaloorubriiki aastakümneid ja seda loeti suure huviga. Need olid riigijuhtide, poliitikute, kirjanike portreed, lood suurmeestest, kes kõik oma ajaloolise missiooni tarvis ammutasid vaimujõudu loodusest ja jahil käimisest. Need lood esindavad jahieetikat ja jahikultuuri kõige paremas mõttes. Ka Heino Kasesalu pikk elu oli suurmehe vääriline.
Haridus
Heino Kasesalu sündis 1. aprillil 1932 Viljandimaal Kõo vallas Soomevere külas. Ema oli mitmenda põlve talupidaja, isa pärit Suure-Jaani kihelkonna Vastemõisa vallast, kus tema esivanemad olid olnud juba kolm põlve külakoolmeistrid. Küllap sealt ka Heino kirjatöö tegemise soov ja anne pärines.
Heinol oli kaks venda ja kaks õde. Nagu talulastel ikka, tuli karjas käia ja hakata hiljem tegema põllutööd. Jahipidamise vastu äratas temas huvi naabertalu peremees Jaan, kui Heino oli alles seitsme-kaheksa-aastane poisike.
Heino käis Soomevere 6-klassilises koolis, edasi Kirevere koolis, Tartu õpetajate instituudis ja Tartu I töölisnoorte koolis. Pärast keskkooli astus Heino 1953. aastal põllumajanduse akadeemiasse (EPA) õppima metsandust. Huvi metsanduse vastu oli kodukandis äratanud kohalik Kabala metsaülem Jaan Hellat, omapärane ja veidravõitu mees, kes õppinud Saksamaal Eberswalde metsaakadeemias. EPA lõpetas Heino cum laude aastal 1958 ja asus tööle Järvseljale vanemmetsaülema ametikohale.
Järvselja oli talle juba tudengina tuttav paik, siinses õppemetskonnas toimusid igal kursusel kevadsuvised õppepraktikumid ja metsandustudengid võisid hakata jahimeheks. Järvselja kujuneski Heino Kasesalule alatiseks kodu- ja töökohaks. Vaid vahepeal oli ta kolm aastat aspirantuuris teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis. Ta kaitses kandidaadikraadi 1972. aastal teemal metsa ja mulla suhted Eesti nõmmemännikutes. Pärast aspirantuuriaega tuli Heino Järvseljale tagasi õppe-katsemetsamajandi direktoriks. Sel ametikohal töötas ta 34 aastat (1964–1998). Sellesse aega jääb mitme uue hoone ehitus, metsandusüliõpilaste praktikakoha väljaarendamine ja Agali arboreetumi rajamine.
Õppe- ja teadustöö
Heino ei olnud mees, kellel oleks ühest ametist piisanud. Järvselja juhtimisega samal ajal tegi ta EPA-s õppetööd, oli aastail 1987–1998 dotsent ja hiljem kuni 2005. aastani vanemspetsialist. Ta pidas üliõpilastele loenguid ja juhtis praktikume, õpetas metsanduse aluseid, metsakultuure ning dendroloogiat. Samuti kuulus ta EPA teadusnõukogusse.
On imekspandav, et nende tööde kõrval jõudis Heino teha ka aukartustäratavas mahus teadustööd. Eesti teadusinfosüsteemi andmete kohaselt on tal üle 330 publikatsiooni, nende hulgas teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid, raamatupeatükke ja raamatuid. Ta on avaldanud töid metsakasvatusest, dendroloogiast, jahindusest ja metsanduse ajaloost.
Heino kuulus Tartu jahindusklubi Järvselja jahiseltsi, kus möödusid tema jahimeheaastad tudengipõlvest peale. Järvselja koduselts oli Heinole väga oluline ja südamelähedane. Meeldejäävaid jahielamusi kogus ta aastakümnete jooksul väljaspool Eestit Kaug-Idas Sahhalini saarel, Ussuurimaal, Kesk-Aasias, Saksamaal, Lätis ja Leedus. „Aga tõelised jahielamused on tõesti Ussuurimaa ja Sahhalini saar, samuti hirvejahid Tüüringi metsades,“ on ta meenutanud. Heino koduseinal ripuvad hirvetrofeed, mis kütitud nii Tüüringis, Lätis kui ka Hiiumaal.
Elutööpreemia
Heino Kasesalu oli mitme loodusseltsi liige. Aktiivselt lõi ta kaasa looduseuurijate seltsis, oli dendroloogia seltsi volikogu liige ja kuulus aastast 2001 ajakirja Eesti Jahimees toimkonda. Heinole meeldis väga loodushuviliste mõttekaaslastega suhelda. Põhjaliku ja sisuka tegevuse eest nimetati Heino Kasesalu looduskaitse seltsi ja metsaseltsi auliikmeks. Suure tunnustusena pälvis ta 2012. aastal metsaseltsi metsanduse elutööpreemia.
Vanad fotod reedavad, et Heinol oli veel üks hobi ja armastus – ratsutamine. Ta tegeles sellega Tartu ülikooli ratsaspordibaasis, nagu ka tema tulevane abikaasa Aino, kes lõpetas samuti metsandusteaduskonna, oli koos Heinoga aspirantuuris ja töötas Järvseljal vaneminsenerina.
Pereelu
Heinol ja Ainol on kaks tütart. Vanem tütar Reet õppis arstiteadust ja töötab praegu ülikoolis, õpetades noortele arstidele mikrobioloogiat ning tehes teadustööd. Noorem tütar Kaja on rohkem liikunud vanemate jälgedes: sarnaselt Heinoga õppis ta metsamajandust ning hiljem Tartu ülikoolis ka ökoloogiat ja looduskaitset.
Vanaisa Heinost jäävad helged mälestused kuuel lapselapsel. Neile pühendas Heino alati palju aega: õpetas nii metsa tundma ja metsloomi toitma kui ka autojuhtimist ning süstis neisse kõigisse muusikaarmastust. Koos abikaasa Ainoga kinkisid nad oma lastele ja lähisugulastele kokku kuus klaverit. Heino armastas kuulata lapsi ja lapselapsi pilli mängimas ja laulmas. Iga perekondlik kokkusaamine möödus muusika saatel.
Heino Kasesalu oli väga laia silmaringi ja mitmekülgsete huvidega metsamees. Eesti jahimeeste seltsil ja ajakirjal Eesti Jahimees oli suur au ja rõõm teha Heinoga aastakümneid tihedat koostööd.
Aitäh, Heino, kogu selle rikkuse eest, mida Sa Eesti jahindusele andsid!
Eesti jahimeeste selts
Eesti Jahimees
Tartu jahindusklubi
