Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männili sõnul on neile hästi teada, kui palju on ühel või teisel aastal huntidel pesakondi olnud ja kui palju hunte ligilähedaselt üldse Eestimaal elab. Sellest lähtuvalt sünnivad ka prognoosid, mille põhjal antakse välja küttimislimiit.Nii palju, kui ma mäletan, on keskkonnaagentuur soovitanud igal aastal küttida vähem hunte, kui jahimehed lasta tahaks. Tänavu aga anti esimest korda esimeses jaos luba küttida nõnda suur hulk hunte – 140, ent selle otsuse on MTÜ Eesti Suurkiskjad kohtus vaidlustanud ja pooled load on esialgse õiguskaitse korras praeguseks peatatud. Palun selgitage, kuidas keskkonnaagentuur kogub huntide kohta andmeid, mis on küttimissoovituste aluseks.
Oleme huntide arvukust praeguse seiremeetodi järgi hinnanud aastast 2003. Aastal 2002 muudeti ka jahieeskirju hundi osas ning hakati üle aegade esimest korda määrama küttimislimiite. Seejärel läks käiku tänapäeval kasutusel olev seire ehk huntide arvukust hakati hindama vaatluste põhjal. Nüüdseks on see aegrida olnud juba 16 aastat pikk.
Teame, kui palju hunte igal aastal kütitakse ja teame ka seda – väiksed vead võivad olla – kui palju ühel või teisel aastal on huntidel pesakondi olnud ehk kui suur on ligilähedane huntide koguarv. Seetõttu oskame eelmise aasta huntide arvukuse ja kütitud huntide arvu suhte põhjal prognoosida, milline on parasjagu käesoleva aasta juurdekasv. Sellist prognoosi tehakse ka teiste jahiulukite puhul.
Me ei tea küll kunagi täpset seisu jahihooaja alguses sügisel, vaid see kujunebki prognooside põhjal lähtuvalt eelmise aasta arvukusest. See on ulukite ohjamise puhul tavapärane praktika. Kuna eelmisest aastast oli teada, et huntide arvukus oli suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas määratud ülemise piiri lähedal ehk 25 pesakonda, mis tähendab ümmarguselt 250 hunti, ning kuna eelmise jahihooaja küttimismaht oli äärmiselt kehvade lumeolude tõttu väike, siis me prognoosisimegi, et huntide arvukus on tänavu vähemalt 26 pesakonda, aga keskpärase juurdekasvu korral üle 30.
Tegelikult see küttimislimiit 140, mille me ettepanekuna tegime ja mille keskkonnaamet kinnitas, järgis ettevaatlikkuse printsiipi, et vähemalt 26 pesakonda peaks sel aastal Eestis olema. Tegelikult on see 20% vähem, kui on pika seirerea jooksul huntide keskmine juurdekasvu protsent olnud.
Ja pole ka nii, et kunagi ei ole küttimislimiit suurem olnud. Näiteks aastatel 2008, 2009 ja 2011, mil huntide arvukus oli suhteliselt kõrge, oli küttimislimiit 170 lähedal.
Nii et see 140 ei ole tavapäratu?
Selles mõttes ei ole, et me oleme tavalistel aastatel, kui küttimisolud on soodsamad, sest on olnud lund, suutnud huntide arvukust hoida soovitud piirides ja ei ole tulnud nii palju küttida. Tänavu oli aga jälle tõenäoliselt üks neist aastatest, kus arvukus oli nii palju kõrgem, et oli vaja arvukust allapoole viia. Küttimise eesmärk on, et järgmiseks aastaks oleks arvukus enam-vähem 20 pesakonna juures. See on kaitse ja ohjamiskavaga soovitud keskmine määr.
Milliste vaatlusandmete põhjal te huntide arvukust määrate?
Kõige rohkem andmeid tuleb üle Eesti jahimeestelt. Jahipiirkonna kasutajatel on kohustus registreerida kõik juhuvaatlused – kas on nähtud jälgi või on loomi kohatud – ja meile edastada.
Vaatlus sisaldab endas kuupäeva, täpseid koordinaate ja seda, mida on nähtud – kas loomi või jälgi. Jälgede järgi hinnatakse ka grupi suurust – näiteks kas on üksikisend või viis hunti.
Järjest rohkem kasutavad jahimehed ka infosüsteemi JAHIS, kuhu sisestatakse andmeid jooksvalt ehk et ma saame juba ka reaalajas jälgida, kus on vaatlusi tehtud.
Kas kogutakse ka karvu ja väljaheiteid?
Ei, see ei ole rutiinne tegevus ja nende põhjal ei saa ka öelda, kui suur on näiteks grupi suurus. Neid võidakse koguda erinevate projektide käigus.
Kasutusel on ka rajakaamerad?
Jah. Lisaks jahimeestele kogume ka ise päris palju vaatlusandmeid. Need baseeruvad ühelt poolt GPS-jälgimisseadmega kaelustatud huntidele ja lisaks sellele on meil pandud üles ka erinevatele kohtadele mitmeid rajakaameraid. Nende põhiline eesmärk on saada võimalikult head teavet selle kohta, kuidas on meie prognoos ühes või teises paigas realiseerunud ehk kus tekkinud uued pesakonnad – kus on sündinud uued kutsikad ja kui palju neid on ja kus need asetsevad.
Prognoosi järgi saame küll öelda, kui palju hunte järgmisel aastal olla võiks, aga raske on öelda, kus nad täpselt on. Aga just meie suvise ja sügisese andmekogumisega – muidugi tuleb päris palju ka infot jahimeestelt – saame öelda, kus on pesakonnad kindlasti olemas.
Kogu see infokogumine on hästi kompleksne. Sealjuures tuleb infot ka loodusfotograafidelt, kes meile samuti infot edastavad.
Lisasisendi annavad ka keskkonnaameti kahjustuste ekspertiisid, mida tehakse seal, kus hundid on pahandusega hakkama saanud – lambaid või koeri rünnanud See annab ka teavet selle kohta, kus on tekkinud nuhtlusisendid.
Millest ikkagi tuleb jahimeeste hinnang, et hunte on rohkem, kui keskkonnaagentuur ütleb ?
See on hästi tüüpiline probleem ja mitte ainult kohalik, vaid kogu maailmas on nii. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et hundid liiguvad väga aktiivselt, nende eluterritoorium on väga suur, ühe hundigrupi territoorium võib ulatuda üle tuhande ruutkilomeetri ja nagu me teame kaelustatud huntidest, siis võivad noored loomad mõne kuuga teha terve tiiru Eestimaale peale. Samuti ei liigu hundikari sageli ringi mitte kõik koos, vaid väiksemate gruppidena. Neil põhjustel hinnataksegi huntide arvukust sageli üle.
Kaelustamisega seoses on ka jahimehed saanud palju teadlikumaks sellest, kui suurel alal hundid tegelikult liiguvad ja et selle hundikarja territooriumil ei ela teisi hunte. Mõni üksik noor loom võib sealt küll läbi minna, aga teist karja seal olla ei saa. Vastasel korral tekiks seal kohe konfliktid ja hundid ikkagi austavad karjaterritooriume ja hoiavad sealt eemale.
Kui ma võtan Eesti kaardi ette ja vaatan, kuhu on antud kõige rohkem küttimislube, siis kas need ongi piirkonnad, kus te olete arvukuse kõige suuremaks hinnanud?
See ei näita ainult seda, kus on kõige rohkem hunte, vaid ka seda, kus on palju kahjustusi olnud. Kui MTÜ Eesti Suurkiskjad, kes jahilimiidi vaidlustas, tõi välja, et küttida tuleks seal, kus hundid on palju kahju teinud ja suurtes loodusmaastikes mitte, siis sedasi me tegelikult olemegi püüdnud küttimislimiiti igal aastal piirkondlikult suunata. Näiteks on ka tänavu mitu 0-limiidiga ala.
Samas ei pruugi lammaste murdmine näidata, et huntide arvukus on seal paigas kõrge, sest kui hunt on õppinud lammast murdma, siis ta seda kipub tegema jääma.
Kuulda on ka seda väidet, et huntidel pole metsas süüa…
No ei ole toidupuudust. Metskitsede arvukus on pea kõikjal Eestis kõrge, metssead on tagasi, nende arvukus kasvab isegi liiga kiiresti, nii et Raplamaal on tekkinud ka üks väike katkukolle. Ainuke liik, kelle arvukus on mingil määral langenud, on põder, aga tema ei ole kunagi olnud hundi põhiline saakliik.
Noored põdrad võivad küll mingi perioodi olla, aga üldiselt on nende peamiseks saakliigiks metssiga ja metskits. Hundil toidupuudust kindlasti ei ole ja need, kes räägivad, et hundil on nälg ja hunt sööb kährikuid, siis sellisel puhul, mil ta seda teeb, on tegemist kutsikaga või kutsikatega, kes elavad ajutiselt või alaliselt vanematest eraldi ning kutsikas ei suuda midagi tõsisemat kui kährik murda.
Enne oli juttu, et bioproove – väljaheiteid, karvu, korjatakse projektipõhiselt ja seda te ju mullu ka tegite. Mis andmeid sealt saite?
Selle projektiga ei läinud eriti hästi, sest labor ei saanud proovidest piisavalt DNA-d kätte ning paraku mingit paremat infot sealt ei lisandunud.
Kui vanaks Eesti looduses hundid üldse elavad? Kas te ka seda jälgite?
Kõige vanemaks – 14 aastaseks on siiamaani elanud üks Hiiumaa hunt.
Aga keskmiselt?
Keskmiselt jääb see kahe aasta kanti. Pooled hundid, keda lastakse, on nooremad kui aasta.
Miks nii noorelt?
Jahinduses on nii. Ka teiste liikide puhul kütitakse palju noori iseendeid – põtrade hulgast vasikaid ja kitsede hulgast tallesid. See on normaalne, sest kui liiga suur jahisurve langeks vanaloomadele, siis oleks see asurkonna seisukohast palju halvem. Nii on kõige parem, kui neid kütitakse ära sellises proportsioonis, nagu neid looduseski on.
Muidugi oleks igati parem, kui sigivad loomad oleks kõrgema vanusega. Vanematel loomadel on paremad küttimisoskused, neil on üldse rohkem kogemusi nii jahi osas kui ka suhetes inimestega ja vanemate huntide kutsikad saavad parema õpetuse kui noorte vanemate omad.
Sageli on ka nii, et kui hundikari on vanem kui üks aasta, siis jäävad eelmise aasta mõned kutsikad lapsi hooldama ja kari on suurem ja hundivanematel on parem võimalus jahti pidada ja oma territooriumi kaitsta, sest nende vanemad kutsikad teevad nende eest lapsehoidja töö ära.
Kui lihtne seda vanuselist struktuuri jahti pidades järgida on, st noorlooma vanast eristada?
Ega olegi. Talveks võivad isased kutsikad olla isegi juba suuremad kui nende ema. Vanu loomi saab hoida ainult nii, et me ei küti loodusmaastikes elavaid karjasid. Nii saame hundi emade ja isade keskmist vanust suurendada ja sellega ka hundiga seotud probleeme vähendada.
Kuidas ikkagi tuleks jahipidamisega jätkata?
Oleme kaheksa aastat toimetanud praegu kehtiva suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava järgi, praegu tehakse uut ja ma ei ütle hetkel, kuidas oleks järgmised kümme aastat õige toimetada. See lepitakse uue kava koostamise käigus kokku. Selle koostamine on alles väga algusjärgus.
Kaelused ja kaamerad
Kolmel hundil saatja kaelas
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti Marko Kübarsepa sõnul on praegu GPS-jälgimisseadmega kaelustatud kolm hunti – kaks vana isaslooma ja üks noor, eelmisel aastal sündinud isahunt. Vanadel huntidel on mõlemal ka pesakonnad – ühel on seitse ja teisel neli järeltulijat.
Kolm satelliitmärgisega varustatud hunti on omavahel suisa lähisugulased, põlvnedes seitsme kutsikaga isasest. Kõik nad elavad Edela-Eesti piirkonnas, kuid kumbki pesakond elutseb eriilmelistes biotoopides.
„Üks kari liigub piirkonnas, kus valdavaks on metsaalad, ning põllud sisuliselt puuduvad, teine aga üleminekualal, kus leidub nii metsamaastikku, kuid valdavaks on siiski põllumajandusmaastik,“ selgitas Kübarsepp.
Toituvad need hundid ja nende pered peamiselt metskitsedest, kes viimastel aastatel on olnud hundi peamine saakliik terves Eestis. Suvisel perioodil, tavaliselt juulist oktoobrini, tarbitakse toiduks ka põtru, peamiselt siiski põdravasikaid.
„Ka metssiga on vähemalt kaelustatud loomade toidusedelil endiselt arvel ja näitab järjest enam tõusvat tendentsi. See kinnitab fakti, et metssigade arvukus on kindlalt tõusuteel,“ sedastas Kübarsepp.
Loomade liikumisterritoorium jääb tuhande ruutkilomeetri juurde.
Noor isane, 1,5-aastane hunt lahkus paar nädalat tagasi oma sünnikodust (vanemate territooriumilt) ja toimetab oma hundiasju rohkem Lätimaal.
„Siiski ei ole ta läinud sünnikodust kaugele, kõigest mõnikümmend kilomeetrit linnulennult,“ märkis Kübarsepp.
Kaelustelt laekuva info paremaks mõistmiseks kasutatakse seiretöös järjest enam rajakaameraid. Need annavad hundiuurija sõnul väga olulist lisamaterjali erinevate ulukiliikide arvukuse ja paiknemise osas ning võimaldavad jälgida muidu väga varjatuna elavate loomade käitumuslikke eripärasid.
Keskkonnaagentuur kasutab mandri-Eestis hundiseire tarbeks aktiivselt tavaliselt kuni 40 rajakaamerat, nende asukohti vahetatakse vastavalt vajadusele ja sesoonile.
„Hundipopulatsiooni arvukuse ning pesakondade leviku kaardistamisel on rajakaamerast saanud väga oluline abimees,“ tõdes Marko Kübarsepp.
Kohtumäärus
140 asemel poole vähem
Tallinna halduskohus peatas 7. detsembril MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebuse peale osaliselt hundijahi. Esialgse 140 hundi asemel on lubatud küttida 72 looma. 16. detsembri seisuga on kütitud 36 hunti.
„Eesti huntide arvukus on jätkuvalt väga väike ja täidab ohustatud liigi staatust juba ainuüksi väikese arvukuse tõttu – hinnanguliselt elab Eestis 250 isendit,“ selgitas MTÜ esindaja Eleri Lopp-Valdma. Ühing peab arvukuse kahandamist poole võrra liigikaitselisest seisukohast ohtlikuks.
MTÜ palub kohtul selgitada, kas keskkonnaameti käskkiri, millega lubatakse küttida 14 hunti, põhineb teaduslikult kindlatel tugedel ja on juriidiliselt pädev.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko sõnul kavatseb keskkonnaamet esialgse kohtu õiguskaitse määruse, mis hundijahi osaliselt peatas, vaidlustada, sest ameti hinnangul ei seata kehtestatud küttimismahuga – 140 looma – hundi asurkonda kuidagi ohtu. “Ka pärast kogu küttimismahu realiseerimist jääks Eestis alles vähemalt 20 hundi pesakonda, mis oleks kooskõlas ohjamiskavas seatud eesmärgiga säilitada Eestis 15–25 pesakonda,“ selgitas Rakko.
