Tänavu Raplamaal Toosikannus toimunud traditsioonilisel naisküttide suurel ühisjahil võtavad juba mitmendat korda eestlaste kõrval osa ka Islandi naiskütid.
Pärast melukat ja retrohõngulist EJS-i 50. aastapäevale pühendatud ühisjahti istume koos Eesti Naisküttide Seltsi eestvedaja Triin Roostfeldti ning tugevate viikingite ehk Islandi naisküttidega ühise laua taha ja arutame Islandi ja Eesti jahinduse teemadel.
Islandi grupi moodustasid: Harpa Hlín Thordardottir, Bára Einarsdóttir, Frida Pálsdóttir, Guðrún Hafberg, Hildur r Hardardottir, Sigrún Jenný ja Lilla Lange.
Niisiis olete siin juba mitmendat korda, mis on vahepealse ajaga muutunud?
Harpa: Enamik on jah juba kaks korda käinud siin käinud, mõni esimest korda. Eestis käimine on alati olnud väga suurepärane kogemus. Jahilkäik on aga alati olnud erinev. Arvan, et suurima kogemuse saavad need, kes siia esimest korda tulevad, kuna nad kogevad siis palju uut, sest siinne erineb nii palju sellest, kuidas Islandil kütitakse ja kalal käiakse. Meil on rohkem veekogusid jms, ent vähe metsa ning loomi peaaegu üldse pole. Seega koos saatjaga metsa minna, loomi näha, jälgi ajada ning vaikuses olla on väga mõnus.
Bara: Mina olen siin nüüd teist korda. Midagi on ikka teisiti, aga iga kord on olnud ka veidi erinev reis, seega on ka kogemus igal korral veidi teistsugune. Mul pole nende jaoks piisavalt sõnu ning ma ei taha koju minna (kõik nõustuvad ja naeravad).
Nii et soovite siis Eesti naisküttideks hakata?
Kõik: Jah, meile meeldiks see.
Harpa: Samas on hea koju minna, aga kui siin on hea olla, siis tahad alati ka tagasi tulla.
Millised on teie jahil käimise traditsioonid – kas üldjuhul käiake üksi või grupis?
Gudrun: Meil pole üldjuhul mingisuguseid gruppe.
Harpa: Jah, meil pole seltse nagu siin Eestis. Samas on meil laskurklubi,mis on pigem nagu sõpruskond. Lisaks alustasime rahvusvahelise naisküttide klubiga T&T.
Mida te Islandil kütite?
Kõik: Põhjapõtru ja linde enamasti ning kalu.
Harpa: Kui sa tahad Islandil jahile minna, siis pead tavaliselt jahiluba taotlema. Selle saab aga üldiselt umbes iga kolme aasta tagant. Meil pole sellist kommet, et käime nt igal nädalal põhjapõtru küttimas. Seega meil pole sellised jahitavasid nagu teil. (Harpa on ka Island Outfittersi pereettevõttest jahi- ja kalastusreisifirma juht – toim).
Millised muljed teil üldse siinsest jahikorraldusest on?
Lilla: Kõik on olnud nii toredad, jahisaatjad on olnud fantastilised ja meil on väga vedanud, et saime siia jahile tulla. Ma nautisin igat sekundit sellest ega taha koju minna.
Harpa: Minu arust on väga oluline, et teil on siin selline kohalik naiskütt nagu Triin, kes saab meie vajadustest aru ning hoolitseb kõige eest. Mistõttu ei pea me palju korralduslikule poolele mõtlema. Samuti on ta ette valmistanud saatjad, kes vastavalt meie kogemusele oskas meid suunata ja juhendada. Iga kord kui siin käin, õpin midagi uut juurde.
Gudrun: Seega on see Triinule olnud kindlasti väga väsitav ning ta saab nüüd aasta otsa puhata ja siis jälle uuesti meile ringkäiku teha.
Triin: Nad juba hoiatasid mind, et tahavad sagedamini kui kord aastas siia tulla, mis mind veidi hirmutab, aga nad on alati teretulnud. Samas on tõsi see, et naiskütte mujale jahile viies vajavad nad erihoolt, eriti esimesel korral, kuna naised tahavad teada rohkem ja teha kõike õigesti. Mehed pigem ei soovi seda ja nad kardavad küsida.
Mida te sel korral siin veel olete teha jõudnud?
Harpa: Me oleme ostlemas käinud, spaamõnusid nautinud ja Toosikannu safaril käinud. See oli väga huvitav kogemus, ehk et kui muidu näeb metsas loomi vaid korraks, siis seal sai neid korralikult jälgida. Lisaks sai päris mitmeid loomi näha.
Triin: Põder oli seal meist umbes viie meetri kaugusel ja saime vabalt temaga rääkida, pildistada ja filmida.
Keda te sooviksite (veel) küttida?
Frida: Ma tahaks kindlasti punahirve küttida.
Bara: Jah, ma ka.
Gudrun: Ma oleks väga õnnelik, kui saaks hunti küttida.
Harpa: Ma tegelikult arvan, et me ei saa väga valida, kui välismaale küttima läheme. Saame metsas võib-olla ainult paar päeva olla, mistõttu peame kasutama neid võimalusi, mis meile antakse.
Bara: Muidugi on meil tulevikuvisioonid, mida tahaksime teha jahinduses, aga me siiski alles areneme. Seega see, mida täna soovime, ei pruugi olla sama, mis järgmisel aastal.
Harpa: Ühtlasi kui sa nt oled juba kolm põtra lasknud, siis võib-olla sa enam ei tunnegi vajadust neid küttida.
Islandlaste lugu Eesti jahireisist ja muust saad juba peagi lähemalt lugeda Sinu Metsast ja ajakirjast Eesti Jahimees.
