3. veebruaril muutus tavaline jahipäev Viljandi jahiseltskonnas päästeoperatsiooniks, kui kütid pidid metsseapõrsad jõest päästma.
Intsident sai alguse, kui väike seltskond jahimehi avastas Viljandimaal RMK jahialal metsseakarja värsked jäljed. Pärast seakatku pealetungi on selles piirkonnas metssea arvukus olnud väga madal ja karja jälgede avastamine suhteliselt erakordne. Katkuleviku piiramiseks ja arvukuse ohjamiseks otsustasid mulgid tol päeval metsseajahti pidada.
Jahi käigus leiti, et metsseakari jaguneb kaheks. Jahimehed otsustasid keskenduda esiti ühele osale karjast, kuna mõlemat osa ei saadud sisse piirata ning jahil osalejaid oli vähe. Jaht möödus edukalt ning poolest karjast õnnestus küttida kolm metssiga. Teine pool karjast, mida algselt ei hakatud sisse piirama, oli liikunud jõe poole. Kuna kütid teadsid, et jõgi on keskosast jäävaba, siis kahtlustati, et metsloomad võivad selle ületamisel hätta sattuda.
Jõe äärde jõudes avanes jahimeestele nukker vaatepilt. Emis nelja põrsaga olid läbi nõrga jää vajunud. Samal hetkel kui jahimehed jõe äärde jõudsid, sai emis koos ühe põrsaga omal jõul veest välja, ent kolm põrsast ulpisid abitult. Jahimehed otsustasid kohe appi minna ning langetasid puid vette, et neile veest välja tulemisel tuge anda. Sellest aga polnud kasu, mistõttu otsustati ise appi minna.
Nimelt pandi ühele jahimehele külge nöör, et põrsasteni jõuda. Jõgi oli ainult osaliselt lahtine, mistõttu pidi jahimees appi võtma mootorsae, et jääd purustades tekitada põrsastele kaldale liikumiseks teed. See aitas alajahtunud ja nõrku põrsaid ning üks neist suutis ise veest välja ronida. Teise aitas kaldale jahimees, kes tõstis ta käte peal veest välja. Kolmandal põrsal sai aga enne abikäe jõudmist jõud otsa ning teda ei õnnestunud kahjuks jää alt päästa.
Pärast päästeoperatsiooni kontrollisid jahimehed veel päästetud põrsaid, et nad alajahtumise tõttu metsa alla ei jääks ning kui emis koos kolme põrsaga omal jalul eemale jooksis, lahkusid metsast ka jahimehed.
Eesti Jahimeeste Selts tänab julgeid jahimehi olukorra päästmisel
Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on tegemist tänuväärse teoga ning ta kiidab Viljandi jahimehi kiire ja julge tegutsemise eest. „Antud juhul käitusid nad just nii nagu eetilisele jahimehele kohane, ehk et kui jahiulukist sai abitus olukorras olev loom, tulekski teda aidata,“ selgitas Korts. „Sellistel juhtudel on õige ja vale mõõdupuuks eelkõige jahimeeste sisetunne, mis sel korral otsustavaks sai,“ nentis tegevjuht ja lisas: „täname Viljandi jahimehi, kes külma trotsides metsloomadele appi läksid“.
Üks on aga selge, see Viljandimaalt pärinev lugu näitab ilmekalt kes jahimees tegelikult on. Kuigi neid lugusid hoiavad kütid tihti enda teada ja toimetavad meelsamini vaikselt omakeskis, tuleks metsas toimunust rohkem teada anda.
„Ehkki on meil sigade Aafrika katk ja sellest tulenev erikord, tuleks meil alati jääda eetilisteks jahimeesteks,“ tõdeb Korts. „Olukorrad looduses on väga erinevad, mistõttu ei ole võimalik ühtset soovitust taolisteks juhtudeks anda, aga see on iga jahimehe enda otsustada,“ põhjendab ta.
Eesti jahimeeste hea tava sätestab kuidas jahimees peaks käituma abitu uluki suhtes. Muuhulgas on seal kirjas, et jahimees peab austama ulukite õigust elule, jahti pidades jätma neile võimaluse õnnelikuks pääsemiseks ning kunagi ei tohi jälitada ega küttida abitus seisukorras olevaid ulukeid. Ka jahiseaduse järgi on keelatud jahipidamine abitule ulukile.
Vaata ka ERRi kajastust SIIT!