Tule jaga oma mälestusi ja lugusid jahil käimisest ja metsloomadest. Lood võid kirja panna ja saata kratt@folklore.ee või saame kokku ja jutusta oma lugu. Jutud salvestatakse Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi.
Võta ühendust:
Tõnu Peterson tel: 5505903 / e-mail: tonu.peterson@ejs.ee
Mathilda Matjus tel: 55677600 / e-mail: mathilda.matjus@folklore.ee
Rohkem infot: kratt.folklore.ee
Väike valik juba kogutud lugudest …
Kaks salakütti
Kaks salakütti on metsas kitsejahil. Mõlemad teevad viledega kitsehäält ja peavad üksteist kitsedeks. Kuna põõsastik on tihe, siis ei näe kumbki kitse asukohta. Nii ikka lähemale ja lähemale hiilides parajas kauguses tulistavad mõlemad ühekorraga. Peale seda jookseb suure praginaga tagasi vaatamata üks “kits” ühele, teine “kits” teisele poole. Hiljem mehed seletavad, et nemad käinud metsast luuraagu toomas ja keegi vist vihavaenu pärast tahtnud neid maha lasta. Lugu kuuldud Paide jahimeestelt.
(Paide 1967)
Nugis oligi pesas olnud
Mul on nugisega selline lugu. Kui mina veel koolis käisin, siis käisin ka kogu aeg isaga jahis kaasas. Tollel ajal, kui autosid palju veel ei olnud, sõideti rongiga Elvast välja Palupera jaama ja siis tuldi tagasi mööda raudteeäärseid metsatukkasid ja peeti nugisejahti. Aeti ka jänest ja rebast. Õrn lumekord oli ja nähti nugise jälgi. “Näe, lähevad siia puusse!” ja üleval oli ronga või varese pesa. Arvati, et seal võib nugis peidus olla ja eks ta kütte läbi raagude jälgib. Plaksutati ja koputati, aga nugist sealt välja ei hüpanud. Arvati siis, et nagunii kedagi pesas pole, aga igaks juhuks lasi vanem jahimees sinna pesasse alt üles ühe paugu, aga ei midagi. Lumi oli vähedane ja arvati, et eks nugis on mööda puid ikka ära läinud. Meie aga tulime sealt edasi ja kilomeetri pärast Talla Ott küsis: “Kuule Aadu, sul on püssiraua peal verepiisk, aga sa täna kedagi lasknud ei ole, kust see siia sai? Seal pesas ikka pidi keegi olema, kust see veri muidu sai tulla?” Kõndisime kilomeetri tagasi. Polnud kirveid, ega saage, aga kuidagi sinna poole puu peale roniti ja pika latiga tõugati varesepesa alla ning nugis oligi pesas.
(Jaak Volmer, Tartu 2023)
Jahi lõpp
Istusin jahikantslis ühel kargel oktoobrikuu õhtul päris pikalt. Tavaliselt on ikka nii, et kui lähed jahikantslisse passima, siis algul tuleb magus uni, eriti kui õhk on karge ja mets vaikne. Nii ma ka tol korral jäin kantsli aknale tukkuma, ikka pea aknalaual, et ühtgi krõpsu maha ei magaks, kuid seekord tukkusin veidi pikemalt. Tegin siis silmad lahti, tähed sirasid taevas. Vaatasin alla, ikka tähed sirasid… Virgusin sellise kummalise vaatepildi peale siis üles, hõõrusin silmi, aga midagi muutunud. Uudishimu oli nii suur, et lõpetasin selleks korraks jahi ja ronisin alla asja lähemalt uurima. Väikesed mustad ussikesed, nagu jaaniussid, helendasid rohus. Ma olen paar korda veel neid kohanud, mis putukad või vastsed nad on, ei teagi? Meenutab nõgeseussi, selline väike, must ja karvane. Pilt tuleb praegugi silmade ette, tähed siravad üleval ja all. Selline ootamatu jahi lõpp oli tookord.
(Tõnu Peterson, Tartu 2023)
Hanejaht
Läksime sõbraga hanejahti. Küsisime naabritelt, kuhu haned maha tulevad ja küsisime neilt jahiloa. Ettevalmistus oli vägev. Õhtul kaevasime hanepõldu suure augu maasse, peale keevitasime traadist võrgu kupliks, pealt maskeerisime kalavõrgu ja õlgedega. Hommiku hakul läksime siis jahti. Öösel oli sadanud paduvihma. Hea oli, et võtsime väikse ämbri kaasa, meie varitsusauk oli triiki vett täis. Kühveldasime vee välja ja katsime saviplägased istekohad kaasavõetud kätte juhtunud valge voodilinaga, et endid saviga väga kokku määriks. Olime seal, hanekujud olid väljas, parved tulid, tiirutasid, aga maha ei tulnud, lendasid üle ja maandusid põllu teise otsa. Olime seal umbes viis tundi varitsenud tulutult ja lõpetasime lõpuks jahi. Kui välja ronisime, siis vaatasin, et see valge lina oli ilusasti läbi varje näha. Hanel oli väga hästi selge, et kes neid seal passivad.
Auto tuli meile järgi ja nägime, et teise põllu peal on haned maas ja proovime lähemale hiilida. Üks kraav läks põlluäärt mööda, kus oli põlvini vesi. Auto jäi meid ootama. Oli südasügis ja vesi külm. Hiilisime sadakond meetrit kraavis. Plaan oli hea, üks kütt läheb kaugemalt kraavi pervele ja teine eest poolt. Roomasime pervele üles, võtsime sihikule. Meil olid raadiosaatjad ja mõtlesime kolmeni lugeda ja kolme peal lasta. Aga kuidas me loeme? Keegi peab ju mikrofoni nuppu all hoidma ja ei saa samal ajal päästikule vajutada … Turgatas hea mõte, autojuhil oli ka saatja ja leppisime kokku, et las tema loeb. Mõte oli hea – üks, kaks ja kolm ja pauk käis ära. Teine mees hõiskas saatjasse: “Täitsa lõpp nii üheaegselt lasime, nagu üks pauk oleks käinud!” Mina aga vastasin: “Ei mul oli erutusest kaitseriiv peale jäänud!” Ja nii oli hanedel jälle õnne. Aga sellise suure strateegilise ettevalmistuse kiuste saime ikka ühe hane kamba peale potti ka.
(Tõnu Peterson, Tartu 2023)
Esimene jahilkäik
Jalgrattaid oli küla peale ääretult vähe. Kui teised poisid Puhjas maksid ühe rubla, et pargis saada jalgrattaga üks ring sõita, siis mina kogusin raha, et saaks naabrimehe käest padruneid osta ja paar pauku püssi lasta. Naabrimees laenaski ühel päeval mulle püssi ja andis kaheksa padrunit. Tollal oli jäneseid nii palju, et minu esimene jahilkäik oli selline, et ajasin sügisel künni pealt üles kaheksa jänest ja kõigist kaheksast lasksin mina mööda. Nii palju oli jäneseid, tegin kolme-nelja talu peale ringi ja künni pealt kargas jäneseid nii palju üles. Vanaonu õpetas mind, kuidas jooksvat jänest lasta ja järgmise lasin ma muidugi maha. Nii palju jahi algusest.
(Kaarel Tuvike, Tartu 2023)
Selgapidi kokku karuga
Huvitavaid kohtumisi loomadega on olnud igasuguseid ja üks näiteks on selline. Mul oli kunagi abis üks paksuvõitu mees. Väga aeglane, puusepp. Raiusime minu sauna ülesse. Jaan oli ta nimi. Iga asja peale ütles ta: “Ah, aega küll!”. Ta oli Ilmatsalu all pähkleid korjamas ja jooksis selgapidi kokku karuga. Karu röögatas ja laskis enda täis. Jaani korv jäi sinna metsa ja siis oli nähtud Jaani hirmsa valuga üle põllu tulevat. Rahvas hirnus, et enam ei olnud Jaanil sugugi aega küll. Ülejärgmisel päeval läks Jaan metsa enda korvi järgi. Selline kohtumine.
(Kaarel Tuvike, Tartu 2023)
Jahis kõige tähtsam
Elu jooksul on mul õnnestunud igasuguseid loomi küttida ja lasta, aga oma elu jooksul pole ma veel kordagi pauku saanud hundi pääle teha. Ehkki ma olin hundibrigaadi liige. Iga kord juhtus niimoodi, et see hunt minu pääle ei tulnud. Jahis ongi kõige tähtsam õnn, laskeosavus ja juhus. Juhus tuleb alati kas appi või on sinu vastu.
(Kaarel Tuvike, Tartu 2023)
Esimene karu
Kui esimene karu siin Tartu klubis lasti, siis August Kree oli nõukogu esimees. Viis liha kombinaati, et karuvorsti teha. Kui see vorst oli ükskord valmis, tuli siis klubisse ja säras nagu jõuluvana. Lõikas vorsti: “Voh, siin on õige metsamaitse ka juures!”. Lõikas kõigile pussnoaga ja saime kõik seda maitsda. Järgmisel päeval kohtusime minu abikaasa kursakaaslasega, kes oli lihakombinaadi labori juhataja. Too rääkis, et tead, mis meil möödunud nädalal juhtus: karu toodi kombinaati ja poole tunniga varastati kõik ära. Ainult kondid jäid järgi. Kree lõikas tavalist lehmavorsti ja kiitis hirmsat moodi, et metsamaitse on ka juures.
(Kaarel Tuvike, Tartu 2023)
Kuidas Abrukal sapakaga hirve veeti
Abrukal oli siis niimoodi, et kui öösel kell neli ma selle hirve lasksin, siis pidasime aru Saaremaa jahiklubi mehega. Jäägriks oli Vait Uno, kolmekesi olime. Pidasime aru, et kuidasmoodi me ta siit ära saame viia. Vaatasime, et kohalikus poes tuled süttisid. Mis oli? Kohalikud mehed! Pood on Abrukal niimoodi, et kui on tarvis, siis lähed helistad või kolgid ukse taga ja kaupmees tuleb, teeb lahti. Kasvõi öösel. Mehed olid juba seal, õllepudelid ees. Me läksime sinna. “Ah nüüd lasite meie hirve ära!”. Ma ütlesin, kas kellelgi on mõni auto või järelkäru, et saaksime ära tuua. “Neli pudelit viina, siis me toome ära!” Mehed olid kohe aknalaua pealt maas ja sapakas. “Kuidas küll sellega?” “Ei ole midagi, toome ära!” Hirv topiti sapaka peale, sarved jäid välja, aga ära toodi. Mehed nülgisid ära ka. Ise vaid vaata pealt. Teenindus oli korralik. Kõige toredam oli too, kui kõik kohalikud sõbrad ütlesid: “Ei, meie ei taha liha. Vii ära, vii ära.” Ostsin siis poest suure plekkvanni ja panin liha sinna sisse ja sarved ka. Saaremaal bussiga olime ja mina sõitsin välja, kui juba oldi Saaremaa klubisse helistatud, et salakütt läks Saaremaalt ära ja hirvesarved ja liha pandi bussi. Valvsad inimesed juba kaebasid.
(Kaarel Tuvike, Tartu 2023)
