Kui lähed metsa ja märkad seal sambla peal porgandeid, siis pole vaja auto juurde korvi järele kapata – need porgandid ei ole mõistagi sulle. Eesti Jahimeeste Seltsitegevjuht Tõnis Korts paneb metsas liikujatele muu hulgas südamele mitte puutuda sinna pandud toitu ning annab nõu, millist toitu võiks metsaasukatele viia ja milline toit eriti ei sobi.
Kortsu sõnul kehtib üldjuhul põhimõte, et metsloomi ei ole tarvis inimestest liialt sõltuvaks muuta ning pehmetel ja soojadel talvedel nagu praegu nad lisatoitu tegelikult ei vaja. Küll aga tekib karmimatel talvedel oht, et loomad ei saa paksu lume alt toitu kätte ja siis on metsloomadele viidav toiduabi täiesti omal kohal, vahendab Rohegeenius.
Kuid olenemata talveilmade olemusest tunnevad inimesed jõulude ja aastavahetuse paiku ise sisemist tungi viia midagi ka metsloomadele. See on vana soome-ugri traditsioon kostitada hea ja paremaga ka metsaasukaid. Nii on metssigadele viidud kartuleid, kitsedele heina jne.
Kui metsloomadele midagi söömiseks viia, siis peab see Kortsu sõnul olema võimalikult looduslik, kohalik ja töötlemata kraam. Nii on näiteks jahimehed koos Eesti koolilastega viinud loomadele tammetõrusid, mis on hea toit sigadele. Ka õunad, porgandid ja kartulid sobivad imehästi kõigile nosimiseks.
Korts ütleb, et loomadele ei tohiks viia võõramaised puu- ja juurviljad, nii võiks meile nii tavalise vilja nagu banaani ikkagi koju jätta. “Loom sööb selle küll ära, aga see on tema ainevahetusele võõras toit,” selgitab ta ja lisab, et kõik, mis sobib inimesele, ei sobi kohe kindlasti loomale. Lisaks ei ole mets tema sõnul prügila, kuhu viia oma jõululauast järelejäänud toitu.
Loe lähemalt Rohegeeniusest.
