06.05 mail ilmus ajalehes Lääne Elu Kaire Reiljani intervjuu Läänemaa Jahindusklubi ja noorjahimeeste koolitusel osalenutega.
Huvi vastu on,” ütles läinud aasta mais Läänemaa etteotsa valitud Endrik Raun. Eelmisel aastal jäi koolitus Läänemaal koroonapiirangute tõttu ära, järelkasvu on aga Rauni sõnul hädasti vaja, sest tegevjahimeeste keskmine vanus tõuseb.
Raun möönis, et noori pole niisama lihtne juurde tuua: „Tänapäeval on noortel ahvatlusi palju – kes tahab jalgpalli mängida, kes arvutis istuda, ja ega see metsas käimine olegi nii lihtne.” Enamasti tulevad tema sõnul kursustele need, kellel sõprade või perekonna kaudu side olemas.
„Kõik sõbrad hakkasid mingil hetkel tegelema. Kui nädalavahetuseks maale koju tulin, polnud reede õhtul enam kellegagi viinagi võtta, sest kõik pidid laupäeval jahile minema,” rääkis Kullamaalt pärit Janek Palmpuu kursustele tulemise põhjustest. „Viimane sõber, kellel veel jahimehetunnistust pole, on praegu koos minuga siin klassiruumis,” lisas ta.
Tugev organisatsioon
Palmpuu, kes peab end ise küll rohkem kalameheks, ütles, et seltskond ja ühine hingamine on see, mis teda tõmbas, kuigi päris tähtsusetu pole ka võimalus linnadžunglist välja saada. „Ega paljud lähegi metsa selleks, et ilmtingimata looma lasta,” lisas ta.
Teele Sein Massust tuli kursustele mehe utsitamisel. „Olen neli aastat seda kõike kõrvalt näinud ja eks mind ole see huvitanud ka. Nüüd mees pakkus välja, et mine ja tee ära, saad sellesse seltskonda päriselt sisse,” ütles ta.
Esialgu on Sein seda meelt, et ta läheks jahile seltskonna pärast ja selleks, et looduses käia, aga looma pihta laskma ta küll ei hakka. „Aga see võib muidugi mingil hetkel muutuda,” lisas ta.
„Ega me ole sellised verejanulised mehed, kes käivad mööda metsa mõttega, et saaks looma lasta,” ütles Raun. Tema sõnul tähendab loodushoidu: „Me haldame koos riigiga ulukipopulatsiooni ning kaitseme maa- ja metsaomanike vara.” Raun lisas, et seda tehakse vabatahtlikuna ja oma muu elu arvel.
Rauni sõnul arvatakse sageli, et mis viga, neil ju liha tasuta käes. „Aga kui lüüa numbrites kokku, kui palju see liha jahimehele maksma läheb – kütus, varustus, metsas käimine -, siis palju odavam oleks liha turult osta,” ütles Raun.
Negatiivse suhtumise vastu, mida kohati tunnevad, polegi Rauni sõnul muud võimalust kui tegutseda tugeva organisatsioonina ja teha selgitustööd.
Siin tegutsevaid koondava Läänemaa peamise ülesandena näebki Raun seltsideülese ajamist ja hääle kuuldavaks tegemist riigi poliitikas. „Läänemaal on ligi 500 jahimeest ja 500 mehe nimel kõnelemine on kaalukam kui ühe 30 mehe eest kõnelemine,” ütles ta. Rauni sõnul on iga Eesti maakond omanäoline ja nende eripäradega tuleb riigil arvestada.
teavad
Näiteks üks teema, mis on Läänemaal paaril viimasel aastal teravalt üleval olnud, on hundijaht ja hundilaskmise load. „Põhja-Läänemaale keskkonnaamet hundilaskmise lube ei anna, sest seal on nagu huntide reservaat,” rääkis Raun. „Aga hunte on tõesti palju, sest on olnud mitu lumeta talve, kui hundijahti pole saanud pidada, pealegi on hunt kiire paljuneja,” lisas ta.
Samas on põdrajahi puhul keskkonnaameti ette antud olnud suured – põhjuseks metsaomanike surve, sest põdrad rikuvad noorendikke. „Pearõhk ei pea olema sellel, kui palju põtru ükskõik kelle survel kütitakse, vaid kas neid jääb järele paraja tihedusega ning tasakaalus vanuselise ja soolise struktuuriga,” rääkis Raun. Ta lisas, et kui 2019. aastal kütiti Läänemaal 474 põtra, siis eelmisel aastal sadakond põtra vähem.
Raun ütles, et riik võiks nii kiskjate arvukuse hindamisel kui ka ja -piirkondade määramisel rohkem usaldada. „Jahimees on eesliinimees ja tal on selge pilt, mis tema piirkonnas toimub,” ütles Raun. Ta selgitas, et kui hunt murrab õues koeri või koplis lambaid, tuleks kahjustuspiirkonnas anda hundi erilube – see tõstaks kohalike elanike turvatunnet ja usaldust nii riigi kui ka vastu.
