hulgas levib üleskutse hundijahist täielikult loobumiseks, samas on hundid viimastel nädalatel üha enam koduloomi murdnud.
Poolteist nädalat tagasi lõpetasid hundid Piirsalus 15pealise lambakarja, eelmisel nädalavahetusel tapsid hundid seal kolm hoovikoera. Läinud teisipäeval rappisid hundid Oongas koguni 70pealist lambakarja.
„Vältimaks huntide rünnakuid loomadele, soovitame loomaomanikel korrastada kiskjatõrjeaiad,” ütles keskkonnaameti peaspetsialist Margo Tannik. „Korralik kiskjatõrjeaed on 1,2 meetri kõrgune 5-liiniline elektrikarjus, mis on korralikult paigaldatud ja pingestatud ning mille madalam traat on maapinnast kuni 20 cm kõrgusel. Ööseks tasub loomad ajada lauta või väiksemasse suletud ööaedikusse hoonete vahetus läheduses.”
Kahju kannatanud Oonga talumehel oli lambaaed 1,2 m kõrge ja viie traadiga, mis olid voolu all. Lambaaiast on lähimate majadeni umbes 50 meetrit. „Ja seal on elanikud,” rääkis tapatööpaigas käinud piirkonnapolitseinik Vello Vichterpal. Kõigest hoolimata murdsid hundid ühe ööga poolsada lammast.
„See on karm reaalsus nii lambapidajale kui ka tavalisele maaelanikule,” ütles Martna kandi põllumees Kulno Rehkalt, kelle lihaveisekari sööb lambamurdmiskoha lähedal luhal.
„Jube hea on kõrvalt öelda, et tegemist on emotsioonidega. Aga kui need on sinu lambad, siis sa ei kasvata neid ju huntidele,” ütles Rehkalt. „See noor mees [Reigo Soosaar], kelle omad lambad olid, on hakanud paarist lambast oma karja aretama, teeb tugevat tööd ja ühel hommikul neid enam ei ole!”
Rehkalti sõnul tema lihaveiseid hundid ei häiri, kuigi paar aastat tagasi murti ka tema karjast paar vasikat. „Lihaveis on looduslähedane isend – kui keegi võõras karja tuleb, hakkavad nad teda taga ajama. Ja hunt saab sellest väga hästi aru.”
Lammaste kaitseks ei anna Rehkalti sõnul ka suurt midagi teha: „Lihtsalt ära pea lambaid! Pole mõtet kasvatada lambaid ja samal ajal kasvatada ka hunte.”
Rehkaltit võib tõsiseks hundikütiks pidada, kuigi kelkida talle sellega ei meeldi. „Kui paljud tänastest hundijahivastastest on hunti ja tema tegusid looduses näinud ning hundimurdmiste kahju kannatanud?” küsis Rehkalt. „Ma ei tea, kuidas neid tarkpäid kutsuda, kes loevad internetist uuringuid ja mõtlevad, et oi, kui ilus loom on hunt. Muidugi on hunt ilus loom. Tiiger, muuseas, on veel ilusam.”
„Hunt käib ja liigub oma radu,” arutles Rehkalt. „Kui tal on kõht tühi, siis ta murrab maha selle, mis ette jääb, millest tal jõud üle käib ja mille ees tal aupaklikkust pole. Kui mets tühjaks süüakse, siis ega hunt ju kohe ära ei sure, ta vaatab ringi ja tulebki sinu koera sööma. Paraku on nii, et kui tal kaob hirm inimese ees, sööb ta ka inimese ära. Aga kuni meil praktikat selle koha pealt pole, on see pelgalt teooria.”
Viimaste hundimurdmiste tuules on üha enam kostmas hundi kaitset nõudvaid hääli. „Proovime siis ära,” soovitas Rehkalt. Tema sõnul on praegu hundi arvukus kõrge ja saab näha, millise piirini on ühiskond valmis taluma. „Jätame küttimata ja vaatame, mis siis juhtub,” lisas ta.
Rehkalti öeldu pole nali ega bluff, sest hulgas leiab üha enam kandepinda üleskutse hundijahist loobumiseks. Rehkalti sõnul on ettepanekul majanduslikud kaalutlused – hundijaht on kallis, sest korraga peab väljas olema hulk ja tavaliselt kütitakse suurel maa-alal.
Kui varasemaltel aastatel, ka nõukogude ajal, oli hunt suurulukeid küttivale jahimehele tõsiseks konkurendiks, siis praegu ta seda enam pole. „Metssiga meil niikuinii pole, põdra- ja metskitselihal pole aga hinda. Seega pole hunt jahimehele enam konkurent,” ütles Rehkalt.
„Meie keskkonnakäsitluse mõiste on väga debiilne, sest inimene on sealt välja jäetud,” ütles Rehkalt. „Seal on lilled ja liblikad, hundid ja karud, aga sellest, et seal on ka inimene, aru ei saada.”
