Teejuht heidab pilgu Eesti jahindusele kui korrastatud ja Euroopas tunnustatud (eriti ulukipopulatsioonide arvukuselt) ning toimivale süsteemile.
Jahiseaduse § 51 lõigetes 3 ja 4 toodud mõistetes kuuluvad jahimaadelt surnuna leitud või liiklusõnnetuses hukkunud või liiklus õnnetuse tõttu hukatud suuruluk või selle osad jahipiirkonna kasutajale, kes tarbimisväärtust mitteomava surnud suuruluki hävitab
või matab kohapeal.
Eeltoodust johtub, et jahipiirkonda kasutavad jahimehed on õigustatud ja lausa kohustatud tegelema liikluses hukkunud või vigastada saanud suurulukitega. Sellega tegeletakse ööpäev läbi, olles viimaseks lüliks pärast Päästeameti ja/või halvemal juhul ka politseioperatsiooni maanteel, pärast suuruluki ja liiklusvahendi kokkupõrget. Õnneks on enamikul juhtudel tegemist väiksemate õnnetustega, kus kahju loodusele on üks hukkunud uluk ja kindlus tusseltside hinnangul keskmine kahju liiklusvahendile suurusjärgus 2500 €.
Erinevalt näiteks Soomest, kus ulukitega seonduvatele liiklusõnnetustele (numbrile 112) reageerib esmalt piirkondlik politsei, läheb Eestis numbri 1247 kaudu tulnud teate järel esimesena kohale piirkondliku jahiseltsi jahimees. Tõsi, seda siiski juhul, kui hukkunud
uluk ei ohusta liiklust ja vigastada pole saanud inimesed. Nii on Eestis statistilise arvestuse pidamine Häirekeskuse kaudu Keskkonnaameti, aga ka jahimeeste õlgadel. Soomes ja Rootsis on see politsei ülesanne. Nii kajastuvad neis riikides toimuvad kokkupõrked ulukitega reaalajas, lisaks ka internetis nähtavatel kaartidel. Kel huvi, siis link Rootsis kogutavale teabele ja juhenditele ulukiõnnetuste korral asub siin.
Loe lähemalt Teejuhist.
