Veebruaris palusime jahimeestel täita jahiturismi teemaline küsitlus seoses Kristiina Seitoni lõputööga. Nüüd on võimalik näha ka tulemusi, kus muuhulgas selgub, et jahiturism vajaks rohkem reguleerimist.
Jahiturismil on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. 2004. aastal Soomes teostatud uuringus tuuakse positiivsete aspektidena välja, et jahiturism toob tulu ka väljaspool tavalist turismihooaega ja see toimub peamiselt maapiirkondades ning selletõttu elavneb elu ka seal. Jahiturism toob endaga kaasa ka probleeme. Selleks, et jahiturism oleks jätkusuutlik, tuleb enne palju probleeme lahendada nagu näiteks kuidas vältida populatsioonide üleküttimist ja lahendada konfliktid erinevate huvirühmade vahel.
Inimeste suhtumise välja selgitamiseks viidi läbi intervjuud jahiseltside liikmetega, kes jahiturismiga ei tegele ning jahimeestega, kes pakuvad jahiturismiteenust. Intervjuu läbiviimiseks esitati vastajatele 15 küsimust.
Uuringu küsimustele vastajatest kolm olid naised ja kuus mehed. Vastanute vanused jäid vahemikku 19-48 eluaastat. Jahipiirkonnad jagunesid maakondade vahel, selgus, et kaks vastanutest on Tartumaalt, kaks Pärnumaalt, üks Põlvamaalt, Saaremaalt, Ida-Virumaalt ja Läänemaalt.
Uuringu tulemusena selgus, et nii jahiseltsi liikmetel kui ka jahiturismiga tegelevatel ettevõtetel on palju sarnaseid arvamusi. Mõlemad kinnitasid jahiturismi positiivset mõju Eesti ühiskonnale ja majandusele ning arvasid, et tänu jahiturismile saavad kasu ka teised ettevõtted nagu näiteks majutusettevõtted.
Lisaks selgus uuringust, et mõlemad osapooled on ühel meelel, et jahiturismist saavad kasu ka jahimehed ise ning see ühendab väiksemaid kogukondasid.
Mõlemad uuringus osalenud osapooled leidsid ka negatiivseid aspekte. Jahiseltsi liikmed tõdesid, et jahituristid ei korista enda järelt ja on Eesti looduse jaoks ohtlikud. Jahiturismiga tegelevad inimesed arvavad, et Eesti seaduses on lünk ja jahiturismi võivad põhimõtteliselt kõik teha, sest see on seaduse poolt reguleerimata ja nõudeid ei ole.
Uuringus selgus, et jahituristid lepivad eelnevalt jahikorraldajaga kokku, mida nad hiljem kaasa võtavad kui jaht õnnestub. Tavaliselt võetakse kaasa trofeed, nahk, sarved, kihvad ja ka liha, kui selle järgi on tuldud. Uuringu tulemusena selgus, et kui jahiturist tuleb trofeelooma jahtima, siis jääb liha üldjuhul jahikorraldajale. Samas on võimalus jahituristil lisatasu eest see kaasa osta.
Jahiturismiga tegelevad inimesed selgitasid, et kõige rohkem tahetakse küttida põtra ja metskitse sokku, sest neid leidub meie riigis kõige rohkem. Tahetakse küttida ka karu ja hunti, kuid nende limiit on piiratud ja neid on keeruline küttida. Uuringus selgus, et varem oli väga populaarne uluk metssiga, aga seakatku tõttu enam mitte.
Küsitluses selgus, millised probleemid esinevad jahiturismis. Jahiseltsi liikmed leidsid, et ohutusnõudeid ei täideta, lastakse valet looma, toimub vähene instrueerimine, alkoholi liigtarvitamine, dokumendid pole korras, laskekatset ei tehta, puudub kontroll ja seadusi ei täideta. Jahiturismi ettevõtted arvasid samuti, et üheks probleemiks on alkoholijoobes jahituristid, teiseks probleemiks vale looma laskmine ja kolmandaks traditsioonid ja jahistiilide erinevused. Jahiturismiga tegelevad inimesed lisasid, et probleem võib tekkida ka arusaamatusest, sest räägitakse võõrkeeles. Kaks jahiturismi korraldajat ei osanud ühtegi probleemi välja tuua.
Autor teeb probleemide vältimiseks ettepaneku jahikorraldajatele, kes võiksid alkoholitunnustega inimesi rohkem kontrollida ja mitte jahile lasta. Arusaamatuste vältimiseks tuleks kasutada tõlketeenuseid, et võõrkeeles suhtlemine paremini sujuks. Vigase looma kiiremaks leidmiseks tuleks kasutada kaasaegsemat tehnoloogiat. Selleks, et jahiturism saaks olla Eesti riigis eraldi majandusharu, teeb autor ettepaneku jahindusega seotud inimestele, kes võiksid teha riigile ettepaneku jahiturismi seadustamiseks, sest siis oleks oleks antud valdkond rohkem seaduse poolt reguleeritud ja kontrollitud.
Vaata kogu lõputööd SIIT.
